Seekord pakume eelkuulamiseks elektroonilise muusika artisti Lauri Lesta debüütalbumit „Duality”, mis koondab endas minimalistlikke meloodiaid, atmosfäärilisi helimaastikke ja melanhoolseid seisundeid. Lauri Lesta ja ta loominguga saad tutvuda järgnevas intervjuus, plaadi leiad kuulamiseks artikli lõpust.

Lauri Lest. Foto: Mihkel Ernits

Räägi lähemalt, kes on Lauri Lest ja milline on olnud tema senine muusikaline teekond?

Olen Pärnus sündinud ja üles kasvanud. Senise elu jooksul siin-seal Eestis ja välismaal elanud ning reisinud. Hetkel resideerin Tallinnas, Kopli lahe ääres. Õpin EKA-s esimest aastat skulptuuri ja installatsiooni.

See võis olla põhikooli lõpus või gümnaasiumi alguses ehk siis umbes 20 aastat tagasi, kui üks sõber mulle eestlaste loodud muusikatarkvara Sound Clubi andis ja sellega esimesed elektroonilise muusika katsetused tegin. Varsti sai veidi peenemale muusikatarkvarale üle mindud. Toona veel ühtegi päris instrumenti mängida ei osanud ja muusikat lõin hiirega arvutisse noodiklotsikesi klõpsides. Gümnaasiumi ajal ja mõned aastad pärast seda kuulasin kõvasti gootirokki ja nu-metal’it ning nendest nähtustest inspireerituna sai sõpradega tehtud ka elektroonika-metal’i-pungisegust bändi nimega Redoqueene. Olin üks muusika autoritest ja kontsertidel mängisin basskitarri. Alates bändi laialiminekust olen korraliku hulga üsna eklektilist elektroonilist muusikat n-ö sahtlisse kirjutanud. Muusikaharidusest rääkides olen pigem ise õppinud, teooriat uurinud ning ka klaveriõpetaja juures individuaaltunde võtnud.

„Duality” on sinu esimene kauamängiv, kuid muusikat oled sa teinud juba aastaid. Miks alles nüüd oma loomingu albumiks otsustasid vormistada?

Võib-olla on teatud loomingulise identiteedi ja isiksuse paika loksumine omajagu aega võtnud. Kuulajana on mul olnud senise elu jooksul väga palju erinevaid perioode – tantsumuusika-, metal’i-, gootiroki-, ambient’i- ja muud perioodid. N-ö sooloartistina olen ka üsna seinast seina elektroonikat kirjutanud. Muusikat tehes pole väga kindlat žanrit taga ajanud ning olen vahendeid valimata pigem emotsiooni pealt loonud. See on ühest küljest tore, sest tagantjärgi on vahel põnev sellist eklektilist materjali kuulata, aga teisalt on see nagu mingi digimaailma lõksu jäänud laialivalguv potentsiaal. Lühidalt öeldes polnud minu looming ega mina inimesena jõudnud piisavalt fokusseeritud punkti, kus võiks midagi laiema ringiga jagada.

Aga mõned aastad tagasi tekkis mul visioon pisut konkreetsemast raamistikust. Otsustasin tarkvarapõhise muusikatehnika asemel pigem hardware-süntide ja -efektidega eksperimenteerima hakata. Tahtsin mugavustsoonist väljuda ning oma loomingut reaalselt klahve mängides esitada. Tundus, et kui liita teatud intiimne live-dünaamika selle hea tundega, mille pärast muusikaga üleüldse tegelen, võiks sellest midagi väärtuslikku sündida. Ühesõnaga – jõudsin lõpuks enda jaoks veenva formaadini. Ja see uus formaat toimib minu arust hästi nii live-situatsioonis kui ka albumina. Tunnen, et nüüd olen valmis – nüüd on see õige aeg!

Kui väga palju elektroonilist muusikat liigub üha eksperimentaalsemate vormide poole, mis ei pruugi alati kuulajasõbralik olla, siis sinu muusikas on eksperimentaalsus ja kuulajasõbralikkus pigem ühendatud. Mil määral sa oma muusikat luues kuulajale mõtled? Mida soovid edasi anda?

Kui ma eksperimenteerin ja uut materjali loon, siis pigem ei mõtle sellele, mida keegi teine võiks seda kuulates tunda või kogeda. Pigem on oluline, et katsetuses, millega parasjagu tegelen, oleks teatud energia või jõud sees – selline, mis aina kutsub keskenduma ja edasi arendama. Samas, kui ma albumile lugusid valisin või kui esinemistele kavasid kokku olen pannud, olen küll teadlikult mõelnud, kuidas luua võimalikult huvitava dünaamika ja emotsioonispektriga lugude järjekord, et kuulajal oleks kogu aeg huvitav.

Ma ei käi oma muusikaga mingit väga kindlat sissekäidud rada pidi, aga samas ei ütleks ka, et tingimata eksperimentaalsust taga ajaksin. Ma ei püüa helilises või tehnilises mõttes midagi ülioriginaalset või hästi kaasaegset luua – kasutan lihtsalt vahendeid ja võtteid, mis teatud tundeid ja seisundeid kõige paremini edasi annavad. Selline n-ö kuulajasõbralikkuse ja eksperimentaalsuse vahekord minu loomingus tuleneb ka sellest, et ma ise kuulan vastavat muusikat ja olen vastavate inimestega ümbritsetud. Olen mõelnud, et oma tulevases loomingus tahaks vähem selliseid „popilikke” meloodiaid kasutada ning rohkem droonipõhist materjali ja aeglaselt muutuvaid helimaastike luua. Võib-olla järgmine album tuleb eksperimentaalsema kõlaga. Või mis see „eksperimentaalne” tänapäeval üldse tähendab?

Lauri Lest esinemas. Foto: Henry Griin

Oled öelnud, et album on inspireeritud isiklikest kogemustest ja igatsusest. On just emotsioonid need, mille peamiselt muusikasse kirjutad või saad inspiratsiooni ka konkreetsetest kultuurilistest nähtustest?

Eelkõige on need ikkagi minu enda sisemised impulsid, millest minu looming seni alguse on saanud, ent nende impulsside muusikaks kujunemisel annavad oma panuse just erinevad välised mõjutajad. Üks, mis mind looma inspireerib, on inimesed, inimsuhted ja sünergia minu ning teiste vahel. Teine, mis mind muusikaga ikka ja jälle tegelema paneb, on igatsus teatud seisundite järele, soov neid muusikasse salvestada ja siis läbi muusika taas kogeda. Kultuurilised nähtused, nagu teiste artistide looming, põnevad etendused ja näitused on pigem üldisemas mõttes inspiratsiooniks – et kui näed kedagi midagi vägevat tegemas, innustab see veel rohkem enda asjadega edasi liikuma. Minu elukaaslane töötab kunstivallas ning olen hiljutistel aastatel tema kaudu selles maailmas üht-teist uut ja huvitavat avastanud ning suurematele kunstibiennaalidele sattunud. Kumus leidub tihtipeale põnevaid näituseid ja Eesti etenduskunstide maailm on meeldivalt mitmekesine. Kõik see mõjutab rohkemal või vähemal määral minu loomingu kujunemist.

Albumil oled delegeerinud vähem arvutile ning rohkem live-helidele, kajaefektidele ja basstrummidele. Miks just nii?

Ma ei soovi mitte ainult arvutile vähem delegeerida, vaid kõigele, mis minu muusikas liialt palju masinlikult tempot dikteeriks või inimlikku dünaamikat ja ka eksimisvõimalust vähendaks. Samas, mind vaimustab see, kui palju on elektroonikas võimalusi erinevate helide sünteesimiseks ja manipuleerimiseks – kõik need soojad, külmad, teravad, konkreetsed, massiivsed jm helid. Ühel hetkel mulle lihtsalt hakkas meeldima idee muusikast, kus heli tekitatakse täielikult elektrooniliselt, aga enamus sellest mängitakse ette inimese poolt. Ega see midagi ennenägematut pole, aga hiljuti lihtsalt avastasin enda jaoks sellise kontseptsiooni. Püüan nii tekitada kontrasti tehisliku, sünteetilise ja jõulise elektroonika ning inimliku dünaamika ja intiimsuse vahel. Mulle tundub, et mõnes mõttes kirjeldab selline kooslus hästi inimeseks olemist tänapäeva maailmas.

Millises keskkonnas oma muusikat kõige paremini ette kujutad?

Muusika, mida olen umbes neli viimast aastat kirjutanud ja millest kuus lugu ka praegusele albumile jõudsid, on eelkõige kirjutatud live-esinemisi silmas pidades. Samas olen väga rahul sellega, et kuigi tegu on elavale esitusele orienteeritud muusikaga, kõlab see väga hästi ka albumiformaadis. Selleks, et need lood tervikliku albumina toimima saada, polnud live-versioonidele mingeid lisakihte vaja juurde produtseerida. Ja mulle tundub, et selline muusika võiks ka teatud visuaal- ja etenduskunstidega dialoogi sobida. Näiteks osalen uue looga „Elements” Kai kunstikeskuse ja Tallinn Music Weeki poolt veebruaris väljakuulutatud konkursil, kus tuli luua Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioonist inspireeritud heliteos. See oli huvitav väljakutse ja loodan, et „Duality” toob mu ellu veel rohkem selliseid võimalusi. Mulle tundub, et raamistik ja vahendid, mida praegu oma loomingus kasutan, on piisavalt paindlikud, et nendega erinevates situatsioonides katsetada ja luua.

Milline muusika ja millised artistid sulle kõige suuremaks eeskujuks on?

Atmosfääriline ja rohkem või vähem melanhoolne muusika on mulle vast kõige hingelähedasem. On tegijaid, kelle töö väga korda läheb, kellelt šnitti võtta või kes üldisemas mõttes tegutsema ja oma asjadega edasi liikuma inspireerivad. Näiteks on minu arust imetlusväärne see, kui väheste vahenditega ja kui sügavat loomingut kirjutab Itaalia elektroonilise muusika artist Caterina Barbieri. Minu lemmikuteks on tema albumid „Ecstatic Computation” ja „Patterns of Consciousness”. Ameerika ambient’i artist Steve Hauschildt oli näiteks minu eelmise aasta enim kuulatud artist Spotifys. Greg Hainesi „Where We Were” on üks album, mida sai paar aastat tagasi palju kuulatud. Slowdive ja Cocteau Twins on bändid, kellede unistav-helge-melanhoolne vaib on inspireeriv. Eesti artistidest hoian kindlasti Maarja Nuudi & Ruumi ning Argo Valsi tegemistel silma peal. Mauno Meesitiga oleme palju mõtteid põrgatanud ja ta on palju ka selle albumi valmimisel abiks ja eeskujuks olnud. Üks artist, kelle puhul võin kindlalt öelda, et ta on alati just sisulises mõttes eeskujuks olnud, on Vaiko Hansson aka Daycleier. Temaga koos sai kunagi ka bänd Redoqueene loodud ja temaga musitseerimine näitas mulle, et muusikaga on võimalik väljendada teatud vaimu- ja tundesügavusi.

Mida sa antud albumi tegemise puhul õppisid?

Tundub, et selle albumi osas on veel üht-teist ees ja on veidi vara põhjalikumat retrospektiivi tegema hakata, aga üks, mis seni õppinud olen, on see, et koostöö on lahe. Näiteks selle albumi masterdaja või illustratsiooni loojaga – annad omalt poolt tehtud töö kellelegi edasi ning ta võimendab seda sinna oma osa juurde pannes. Üldises mõttes on enesekindlus ja usk oma asja ja tegemistesse kasvanud.

Mis on su edasised plaanid?

Plaanis on kõigepealt album kõigil striimimisplatvormidel avaldada ning siis püüaks seda laiemas maailmas levitada. Üks põhjus, miks selle albumi kokku panin, oli soov jõuda võimalikult paljudeni, kellele selline muusika korda võiks minna. Loodan nii Eestis kui ka välismaal esinemisi leida. Tahaks mõne visuaalkunstnikuga vägeva live-kava kokku panna ning ka sotsiaalmeedias levitamiseks videosid luua. Plaanin end muusika osas edasi harida, klaverit harjutada ja varsti ka tõsisemalt uuele materjalile keskenduma hakata.

„Duality” ilmub lähinädalatel ka teistel muusikaplatvormidel.