Ausalt öeldes pole mul viimased pool tundi olnud aimugi, kus ma parasjagu viibin. Loodetavasti olen jätkuvalt kusagil endise Raadi lennuvälja all. Sajameetrine koridor lõpeb järsu pöördega, järgneb kahesajameetrine koridor. Astun läbi kahelüüsilise ukse külmkambrisse, siis koridori tagasi, sealt omakorda kubricklikku tunnelisse, mille seinu ääristavad sajad mänguasjad. Ja ühtäkki olen ma ruumis, kus rahvariietest pungil riiulid täitsa iseseisvalt ringi sõidavad, ilma et ma oleks midagi manustama pidanud. Suunataju on täielik null, ainsaks orientiiriks kümme minutit tagasi kuuldud lause: „Nii, nüüd me oleme jõudnud Tartu linnast Tartu valda.” Okei, usun.
Jõuan koos koguhoidja Siret Saare, konservaator Karoliine Bürklandi ja fotograaf Birgitiga Eesti kõige futuristlikuma ukseni. „Äkki saame siia sisse?” Kiip ei tee häält. „Okei, mina oma kiibiga siia ei saa. Kas sina saad?” Ka teine kiip ei tee piiksu. „Okei, seda hoidlat praegu teile ei näita. Liigume edasi.”
Kuulen, et turvakaalutlustel saavad ERMi kogudes kindlatest ustest sisse ainult need inimesed, kelle töö on nende konkreetsete ruumidega seotud. Isegi liftiga ei saa ilma kiibita sõita. Ka ERMis üle kümne aasta töötanud konservaator Karoliine pääseb läbi ainult nendest ustest, kus ta enda vastutusalas olevate esemete olukorda kontrollimas käib. Tema väitel on see suur erand ning isegi konservaatorid ei tohi omavoliliselt hoidlates käia. Kummalisel kombel tekitab see minus tohutut kergendust. Meie kultuuripärand on kindlamini kaitstud kui mõne põnevusfilmi pank, kus Tom Cruise laserite vahel nööri otsas tilbendab.
Selles mõttes on ERMi tagatubades ringiliikumine jamesbondilik. Peegelsiledad pinnad, kõik on laitmatult puhas ja valgus silmipimestavalt ere. Kui keegi on „Portalit” mänginud või vaadanud seda filmi, kus Morgan Freeman Batmani garaažis inimeste järele luurab, siis saate umbkaudu aru, mis vaibiga tegu. Aston Martinite, elevandiluust Beretta püstolite ja Batmobile’i asemel leiab ERMi hoidlatest aga saanid, puukingad, tõllad ja rahvariided.
Keegi võiks teha siin sketši keskaegsest superagendist nimega Jaanus Punn, kes peab saaniga sakslaste tagalasse kihutama ja ordumeistrilt pitseri ära varastama. Aga enne tuleb koos agent Kuuga käia garaažis ning valida välja missioonile sobiv relvastus. „Vaadake vaid, isand Jaanus, see elegantne sõiduk siin on tehnoloogia viimane sõna. Selle pealt saab kirvega lüüa nii paremale kui ka vasakule.” Agent Punn vastab: „Praeguseks missiooniks on see liig, mul on tarvis midagi… diskreetsemat.” Ta osutab hoidla nurgas seisvale Soome kelgule: „Tere õhtust, vana sõber. Sinuga pole ammu sõita saanud. Agent Kuu, see oleks nagu eile olnud, kui sa sellesama kelguga mind Ümera kaldale päästma tulid.”
Okei, ma tulen nüüd maa peale tagasi
Kell saab kaks ja seisan koos fotograafiga ERMi infolaua ees. Saabub konservaator Karoliine – hundid eraldatakse lammastest, uuriv ajakirjandus eksponaate uurivast pööblist. Meid lastakse ERMi bäkkarisse. Arvutid, aparaadid, post-it-märkmed, rahvariided. Kabinette ja inimesi on rohkem, kui esmapilgul eeldada võiks. Silmapilkselt viiakse meid koguhoidja Sireti juurde. „Nii, tema käest saab kõike teada!” Üritan meelde tuletada küsimused, mille samal hommikul Lux Expressi pardal Docsi failis üle vaatasin. Osutan riidepuul rippuva villase palitu peale ja küsin…
Kuidas saab ühest suvalisest esemest ERMi eksponaat?
Karoliine: Nii, protsess on selline. Meil on näiteks Malle, kes elab kuskil Abja-Paluojas. Ja tal on selline kleit, mida ta kasutas leeritamisel. See materjal on, ma ei tea, saadud näiteks mingisugusest langevarjust. Ise õmbles selle valmis ja nüüd aastaid hiljem otsustas, et oleks hullult hea see ära annetada.
Siret: Ja siis ta helistab või kirjutab meile: „Mul on selline asi!” Meie tahame kindlasti teada, kas asjal on legend või mingisugune huvitav taustalugu, sest lugudega esemed on meie jaoks topeltväärtusega. Vaatame ka seda, kas meil on midagi analoogset juba kogudes olemas. Lõputult ahnitseda pole mõtet. Paljudel juhtudel suuname inimesed näiteks oma maakonna muuseumisse. Aga paratamatult on paljudel väga konkreetne soov, et tema ese peab nimelt Eesti Rahva Muuseumis olema.
Kui asjad klapivad, jõuame üleandmiseni. Eseme algne omanik annab meile teada, kas tema andmeid tohib andmebaasides avalikult näidata. Siis läheb kleit konservaatorite kätte, sealt fotograafide kätte. Seejärel paneb koguhoidja info andmebaasi kirja ja ese läheb hoidlasse. Ongi olemas. Alates sellest momendist tohib seda kleiti ainult kinnastega katsuda.
Karoliine: Ja siis tuleb mingil hetkel kuraator ja ütleb, et nüüd teeme sellise näituse, kuhu sobiks väga hästi Malle kleit, mille ta langevarjust tegi. Siis tuleb paberimajandus ja konservaatorid vaatavad kleidi uuesti üle, et kas see on ikka kõlbulik näitusele minekuks. Ja kui on, läheb ese lõpuks näitusele.
Kui teile tuuakse tuhandeid esemeid, millest pooled on aastaid kuskil pööningul istunud, siis raudselt on mõnega kaasas kirbud, üraskid ja muud loomad. Kas teil on siis mingisugune esemete karantiin ka?
Karoliine: Muidugi, kõigepealt läheb ese sügavkülma (näitab kontori nurgas seisva pisikese külmkapi peale). Ära hakka sellist külmkappi ette kujutamagi. Meil on siin sellised suured külmikud, kuhu võib sisuliselt ka saaniga minna. Ja kõik putukamunad või muu seesugune hävivad seal. Me ei vii asju hoidlatesse ilma külmutamata, muidu võivad igasugused „huvitavad” asjad juhtuma hakata.
Siret: Selles mõttes on, jah, ERMis hea, et meil on siin seesugused võimalused, mida enamikus Eesti muuseumides pole. Alustades säilitajatest ja lõpetades suurte külmkambritega.
Reis eesti rahva südamesse
Siret ja Karoliine uurivad, mida ma täpselt teada tahan. „Hoidlat tahaks näha! Seda, kus kõik need asjad on!” Selle peale viiakse meid mööda pikki koridore labürinti. Iga ukse taga on selline tunne, nagu seina seest tuleks välja skänner, mis inimese silmamunast laseriga üle käib. Ukse avanedes vaatab mulle vastu sada saani, tõlda, Soome kelku, soome-ugri lowrider’it ja muud arhailist sõidukit, mis on ülima täpsusega täiesti steriilsesse ja säravasse lattu pargitud. Täielik Jaanus Punni garaaž. Esimesena näitab koguhoidja mulle ukse kõrval seisvat pilli. „Näe, see sõitis teise maailmasõja ajal, kui Saksa okupatsioon veel oli. Ja siis see mees, ma ta nime kahjuks praegu ei mäleta, sõitis sellega ERMi ja andis pidulikult üle. Meil on isegi foto sellest. Pärast sõitis vist isegi ratsa tagasi.”
Esemete küljes ripuvad väiksed sildikesed, millest igaühel on peal numbrite ja tähtede kombinatsioonid, mis võimaldavad andmebaasidest infot otsida. Sisuliselt nagu poe triipkoodid, ainult et Eesti digitaalsetesse andmebaasidesse on lisaks tootenimetusele ja hinnale päris palju infot talletatud. Praeguste andmete järgi on üle 90% ERMis olevatest esemetest ära digiteeritud. Kui on huvi, saab igaüks külastada portaali MUIS, et sealt ERMi esemete pilte ja leidandmeid vaadata. Sestap tekibki mul küsimus: „Kuidas keegi seda… emm… tõlda? On see tõld? Või noh, kuidas keegi SELLE ära digiteerib?”
„Jaa, see on tõld. Troska tegelikult,” vastab mulle koguhoidja. Karoliine ja Siret räägivad mulle detailselt tõlla digiteerimise taustaloo. ERMi hoidlasse toodi troska põhjalikult ülespildistamiseks fotostuudio. Kõik mõõdeti ära, kirja pandi ka materjalid. Selle konkreetse troska puhul on talletatud andmebaasidesse isegi see, kes tegi istmetega nahatööd ja kes puidust osad. Muidugi on mitmeid põlvkondi kasutatud esemetel ka kasutusjäljed ning paljusid on oma äranägemise järgi parandatud.
Kui tihti mõne iidse eseme vahelt Makroflexi või superliimi leiab?
Karoliine: Eks seda asendust on palju tehtud. Inimesed on ise ka väga leidlikud olnud, esemeid on parandatud või lausa mõneks muuks asjaks ümber ehitatud. No näiteks on meil hantidelt (üks soome-ugri rahvas – M.A.U.) kogutud esemeid, mida on mingisuguse plasttraadiga parandatud. Ja nendega on hiljem midagi hoopis muud tehtud, kui algupärane eesmärk ette nägi.
Siret: Aga kohati on see info päris kaheldav. Tasub umbusklik olla. Ja ega see pole midagi uut. Ma võin rääkida ühe toreda legendi ERMi algusaegadest, 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Siis oli hästi tüüpiline see, et toodi asju, mis olid „sada aastat vanad”. Noh, saadi aru, et vanemate asjade loovutamise eest võib rohkem raha küsida. Ja siis juhtus nii, et keegi tõi eseme, mis oli „sada aastat vana”, aga üleandmisel ei suutnud ütlemata jätta: „Ise tegin.”
Karoliine: Meil on hoidlad tüübiti. Siin on sõiduvahendid ja siin on tööd nahakonservaatoril, puidukonservaatoril, metallikonservaatoril ja plastikonservaatoril. Konservaatorid käivadki eri hoidlates ringi ja hoiavad esemetel silma peal. Aga eks seda kõike varjutab konserveerimise eetika. Mõnikord on nii, et me ei tohi mingit kakit eseme pealt maha pühkida, sest esemel oli mingi eriti spetsiifiline kasutus ja see on konteksti jaoks oluline. Aga kui see muutub esemele kahjulikuks, siis peame endalt vahel küsima, kas tahame säilitada eset ennast või mustust eseme peal. Ja alati pole vastus nii lihtne, kui arvaks. Neid küsimusi õpivadki konservaatorid koolis kolm pluss kaks aastat.
Uudistan ringi ja märkan iidsete saanide vahel kolme plastmassist kelku. Täpselt sellised, mis on novembri kolmandaks nädalaks Rimi või Maxima vahekäikudesse siginenud koos libakuuskede ja helendavate poroloonist põhjapõtradega.
Hahaa! Norm kontrast! Saan ja salvokas.
Karoliine: Eks meil on siin reegel, et peame kohtlema seda sada aastat vana kelku ja kümme aastat vana plastmassist kelku sama suure tähelepanuga. Meie jaoks on need ikkagi võrdsed mälestised, kultuuriloolised esemed. Olen üritanud siin juurutada, et plastmass vajab samasugust suhtumist kui muud materjalid. Aga seda ei saa ka pahaks panna, et kui on ikkagi vana ja uhke puidust kelk, mida on põlvkondade viisi peres hoitud, parandatud ja kasutatud, siis selle väärtus seisneb suuresti selles pikas loos. Tehases toodetud plastmassist kelk ei pruugi sellist lugu endaga kaasas kanda.
Ostsin enda lapsele eelmisel talvel näiteks kolm kelku, sest need lihtsalt lagunevadki sõitmise käigus täiesti ära. Kivid lähevad põhjast läbi. Ja mis ma sellest plastmassist ikka parandama hakkan, kui see on selline lihtne tarbeese. Aga eks siin on ka erinevat lähenemist. Mul näiteks vend parandabki pooleks läinud plasttooli käsitoe traadiga ära. Tema ei viska asju naljalt ära, tema hoiab.
Järgmisena viiakse meid fotonegatiivide hoidlasse, kus on külm ja pime. Tõesti, kuskil kümme kraadi, kananahk tuleb ihule. Kui tuli põlema pannakse, vaatab mulle fotonegatiivide vahelt vastu hunditopis. „No eks tema tahab ka meil siin külmas olla. Filmilaos on ikkagi filmihunt nagu PÖFFil.”
Miks peab hoidla niivõrd külm olema?
Karoliine: Meil on kõigis hoidlates monitooritud kliima. Kindel temperatuur, õhuniiskus, mida kogu aeg kontrollitakse. Kui see kompleks siia rajati, maa alla ka, siis seinad hoidsid endas niiskust ja hakkasid seda vaikselt välja laskma. Siin on õhukuivatid, mis imevad üleliigse niiskuse ära. Iga päev peab välja valama pangede viisi vett, mida need aparaadid meie hoidla õhust imevad. Kui õhk on liiga niiske, siis tekib hallituse oht. Säilitajad hoiavad kõigel silma peal, kontrollivad pidevalt ja loevad kõiki neid andureid, mis meil igas ruumis on. Kui miski tundub kahtlane, annavad kohe märku.
Kas säilitajad elavadki sellist elu, et üks kriis on teise otsas? Ma lihtsalt ise vaatan, kui suur see kompleks on, kui palju asju siin on ja kui laitmatult puhas ja kontrollitud kõik on. Tundub kuidagi väga närvesööv töö.
Karoliine: Eks nad annavad alati märku, kui midagi leiavad. Koguhoidjad ja konservaatorid ka. Kõik peavad teadma, mis toimub. Muidugi oleme pidanud siin ka kahjuritõrjet tegema, näiteks kui on mõnd hiirt nähtud. Või siis pappkastide või raamatutega tulevad need paberisoomukad, kellel on õudsed pikad tundlad ja kes söövad paberit. Siis on ikkagi jama majas, kui mõni neist näiteks meie raamatukogust leitakse. Säilitajad käivadki pidevalt hoidlates riiulikaupa kõike kontrollimas. Ja näiteks fotonegatiivide hoidlas on vähem kui kümme kraadi, sest see aeglustab vananemist. Võib ette kujutada, kuidas on pidevalt siin üheksakraadises hoidlas töötada.
Õnneks ei ole me fotonegatiivide hoidlas kaua ning astume tagasi sooja koridori. Koguhoidja Siret lehvitab meile ning kõnnib tagasi maa peale. Karoliine näitab meile veel pisut esemeid, mille konserveerimise eest ta ise vastutab. Järjekordsesse hoidlasse jõudes viib ta meid riiulite vahele, mille peal on kohviaparaadid, serviisid ja puuviljakorvid. „Näe, vaata, kui ilusti on siia prügi pandud,” ütleb konservaator naljatledes, näidates mulle ja fotograafile ühe sahtli sisu. Meie ees on jogurtipudelid, toorjuustutopsid, mis on paigutatud ülima täpsusega lumivalgesse sahtlisse. „Tegelt jah, inimene tõenäoliselt ei arva, et samasugune munakarp, mille ta hommikul prügikasti viskas, on ERMi hoidlas, ideaalsetes säilitamistingimustes, pedantlikult sahtlisse pandud. Ja ootabki oma aega, mil ta kord vitriinis istub, nii et kõik teda vaatama tulevad. Me säilitame ka selliseid asju samamoodi nagu kristalli.”
Karoliine liigub järgmise sahtli juurde ja teeb selle lahti. Vastu vaatavad kammid, millest mõned on tehtud kilpkonnaluust, mõned aga lehmasarvedest. „Neid ma siin tegelikult kontrollimas käima ei pea, küll aga nende sünteetilisi imitatsioone.” Ta näitab meile näiliselt samasugust kammi: „See on nitrotselluloosist, mis muutub aja jooksul happeliseks ja eritab lämmastikhapet. Seetõttu on osa neist plastmassist kammidest karpides, milles on happelisi ühendeid imav filterkangas. Ja neid ma siin kontrollimas käingi.” Ta võtab ühe kinnise karbi lahti ja näitab meile kammi, mis on ka ideaalsetes säilitustingimustes lihtsalt ära lagunenud. Naljakas, et plastmass, miski, mis peaks olema „igavene”, lihtsalt niisama ära laguneb.
Karoliine viib meid lõpuks tagasi maa peale, enda laborisse. Seal on tal kastide viisi plastmassist esemeid. Praegu pakub talle huvi „biolaguneva” plasti uurimine ja säilitamine. Ta näitab meile kilekotti, mingisugust pakiautomaadi kilepakendit, mis talle 2020. aastal saadeti. Sellel on suurelt kirjas: „See kott laguneb alates esimesest kokkupuutest õhuga kolme aasta jooksul.” Nojah, head aastat 2023 siis. Ta sikutab kotti oma käte vahel ja ütleb, et lagunemisest on asi ikka päris kaugel.
Kas on ka võimalus, et mõned plastmassist esemed jäävad ikkagi igavesti alles ja püsivad kauem kui digiteeritud allikad?
Karoliine: Kindlasti mitte. Digiteeritud allikas säilib niikuinii kauem seal pilve peal, neid pilvi võib olla mitu ja digis on kõik inimestele kättesaadavam. Aga samas on digiteeritud allika nägemine ju siiski sisuliselt pildi vaatamine. Täiesti teine tunne on mingit eset ise oma käes hoida, katsuda. No muidugi, museaale ei saa küll eriti tihti oma käega katsuda, aga the next best thing on ikkagi see, et sa vähemalt näed eset oma silmaga. Eriti seda, kui suur see on.
Mul oli eile näiteks naabrinaisega vestlus, et ta tegi Koit Toomega koos üht etendust. Ta pidi pikali kukkuma, sest nägi Koit Toomet esimest korda päriselus – seda, kui pikk ta on! Üks asi on ikkagi pildi pealt vaadata, aga päriselus kellegi-millegi nägemine võib kogu arusaama muuta. Näiteks kuninganna Victoria kleidid. Tõesti, pildi pealt vaatad, täitsa tavaline inimene. Aga ta oli tegelikult niivõrd väike naisterahvas (150 cm pikk – M.A.U.) ja sellest saab aru siis, kui näed tema kantud riideid päriselus. Eks seepärast me neid esemeid võimalikult kaua säilitada üritamegi, kuna eseme päriselus nägemine on palju võimsam kogemus kui pildi vaatamine.
Olen nõus. Vaatan õhtul veel MUISi portaalist digiteeritud jogurtitopsi pilti. Päriselus oli küll ägedam kogemus, isegi kui ma seda puudutada ei tohtinud. Seejärel vaatan Koit Toome pilti. Ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, kui pikk ta olla võib. Järelikult tuleb mul temaga kohtuda.
Birgit Kaleva tahab saada heaks.
