Sel aastal olid Suurbritannia filmifestivali Encounters fookuses eesti animatsioonid ja šveitsi lühifilmid.
Inglismaa ainsas linnas, kus kohalikku omavalitsust juhib roheline erakond, saavad iga aasta septembris kokku lühifilmide ja animatsioonide tegijad üle maailma. Bristoli linnapilt on tõesti roheline ja elavaloomuline, reisigiidid tutvustavad paika kogukonnavõrgustike, mitte monumentide kaudu. Oma esimesed taiesed tegi siin teel koolist koju ka kurioosne grafitikunstnik Banksy. Elektrobiitidest, mis sellest linnast tulnud on, rääkimatagi lähen kohe edasi Wallace’i ja Gromiti mängumaailma, kes sündisid samuti siinsamas, Aardmani animatsioonistuudios. Võrreldes PÖFFiga ei ole Encountersi lühifilmi- ja animatsioonifestival nii ulatuslik, aga ometi on tegemist Suurbritannia nimekaima sündmusega, mis koondab nende kahe žanri paremiku ühte tõeliselt elamusterikkasse nädalasse.
Kuna tegemist on pigem keskmisemõõdulise üritusega, seisnes Encountersi võlu ennekõike võrratult põnevates trehvamistes, milletaolist intiimsust massifestivalid kunagi pakkuda ei saa. Filmitegijad, kuulsused ja muidu käeulatusest väljaspool olevad persoonid segunesid sujuvalt publikuga ning kohtumiste rõõm oli mõlemapoolne. Festivalid on aeg, mil autorid saavad tajuda vahetult auditooriumi reageeringuid ning vaatajad näevad viimaks, kes on need inimesed linateoste taga. Linastuste vahepeal võis põrgata festivalibaaris kokku näiteks Nick Parkiga, kes näeb ise välja täpselt selline nagu tema loodud muhedalt piinlik karakter Wallace; Jesse Armstrongi, brittide poolt palavalt armastatud „Peep Show” ja „Veepi” stsenaristiga; ja 80-aastase Richard Williamsiga, kelle pliiatsist on tulnud teiste seas välja näiteks Roosa Panter. Sealtsamast kohvikust leidsin ka kolm eesti filmitegijat, kelle teosed Encountersi filmifestivalil linastusid: Priit Tenderi („Ussinuumaja”, „Köögi dimensioonid”), Anna Hintsi ja Marion Koppeli („Vaba maa”).
Eesti animatsioone nägi peamiselt eraldi neile pühendatud külalisprogrammis „Estonian Dreams”, kuhu kuraator Mari-Liis Rebane (Animated Dreams) oli valinud teiste seas Ülo Pikkovi „Keha mälu”, Priit Tenderi „Köögi dimensioonid”, Priit ja Olga Pärna „Tuukrid vihmas” ning Kaspar Jancise ja Vladimit Lešiovi „Villa Antropoffi”.
Eesti programm oli tagasihoidlikum kui Šveitsi fookus, mis tõi lisaks väga mitmekülgsele filmikavale endaga kaasa enam elevust, suursaadiku sõbraliku tervituse, pidulikud vastuvõtud ja Franz Treichleri (The Young Gods) furoori sünnitanud dadakontserdi. „Ainult eesti filmiprogrammi näitamisest ei piisa. Et tuua fookus eesti filmidele, siis peab selle tähelepanu ikkagi millegagi tõmbama,” arvas Anna Hints. Šveitslased kasutasid väga hästi ära võimalust oma riiki üleüldiselt soojas valguses näidata. Festival oleks olnud õige moment Eesti riigi ja kultuuri laiemaks tutvustamiseks, kuid Eesti fookus ei jätnud sel korral ka eesti filmitegijaile endile väga läbimõeldud muljet. „Mina esindan siin ühtpidi loomulikult ennast ja oma filmi, aga teisalt küsivad inimesed esimesena, et kust ma tulen. Esindan seega iseennast ja Eestimaad samaväärselt,” lisas Hints. Marion Koppel kommenteeris, et tema jaoks annab teadmine, mis maalt filmi autorid pärit on, teosele alati ühe dimensiooni juurde.
Festivalil linastunud eesti filmid märgiti nii üldises festivalisuminas kui ka kohalikus ajakirjanduses ära omanäoliste ja teistest teostest tugevalt eristuvatena. Eesti filmide eripäraks näis olevat nende lokaliseeritus, need ei olnud lood, mis oleksid võinud toimuda ükskõik millises Euroopa riigis. Festivali erinevaid võistlusprogramme iseloomustas minu arvates ere kosmopoliitsus ja globaalne mõtlemine, mida suudavad visualiseerida ainult maailmakodanikud. Usun, et eesti režissööride lokaalne filmikeel on õiges kontekstis nende tugevus, Anna Hintsi „Vaba maa” oskas näiteks väga ehedalt eestlust ekraanile tuua ja samamoodi saavutas Ülo Pikkovi „Keha mälu” küüditamise kujutamises uudse lähenemise, mis mõjus vaat et tavapärase tunnetuse piire ületava kogemusena. Teisalt on märgitud varemgi eesti kunstnike kitsast mõtlemist ja vähest huvi universaalse kunstitunnetuse saavutamise vastu, esimesena tuleb meelde kriitika eesti tööde kohta Veneetsia kunstibiennaalil. Ma ei oska öelda, kas eesti kunstnikele oleks vaja lühinägelikkuse vastu tugevamaid prille, aga välisedu saavutamiseks on kahtlemata tarvis luua teoseid, millega suudab suhestuda ka meie kohalikku kultuuri mittetundev publik. Eespool mainitud eesti filmid suutsid oma päritolu täielikult enda kasuks pöörata, aga oli ka vastupidiseid näiteid.
Filmitegijate jaoks on festivalid hetk oma vaatajatega kohtumiseks, mis on nende jaoks vähemalt sama oluline kui publikul nendega kontakti loomine, ning mõttekaaslastega linastuste vaheaegadel ja õhtul baaris vestlusringis uute ideede põrgatamiseks, tagasiside saamiseks ja võrgustiku loomiseks. Lühifilmide ja kunstitaotlusega animatsioonidega suurel ekraanil tutvuse tegemiseks ei ole paremat võimalust kui sellisel festivalil nagu Encounters, mis on just paraja suuruse ja selle õige võluga, aidates muuta filmide vaatamise erakordseks sündmuseks. Peale selle on Bristol võrratu linn, mille plaadipoodidesse, kirbuturgudele ja kanaliäärsetesse parkidesse tundideks ära eksida.
