Urmas-Ott on Eesti aktuaalseim ehtekunstirühmitus, mille moodustavad kunagised kursusevennad Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste. Koos on nad teinud mitu intrigeerivat manifestilaadis näitust ning põnevaid installatsioone, osutades nii eetikale kui ka apokalüptilistele meeleoludele.

Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüs nülitud metseapeaga. Foto: Urmas-Ott

Kuigi ma saan aru küll, et Urmas-Ott on kahe autori eesnimedega seotud, uurin ikka, kas (tahaks öelda telediiva) Urmas Oti sädelevast isiksusest on ühisidentiteeti ka midagi üle tulnud. Teravus? Efektsus? Kuid selgub, et põhjus on siiski pigem proosaline, mitte mentaalne: „Kuna ühel hetkel oli kooli ajal meie kursuse suurus vaid kaks inimest, Urmas ja Otto, siis üsna pea ristiti see Urmas-Oti kursuseks. Meie jaoks isegi veidi vastumeelselt, sest vaatamata pidevale koostööle ei tahtnud oma enese mina lahustada. Eks sa kooli alguses oledki oma egoga kõige suurem kunstnik. Hiljem annab enesehinnang juba loomingulisusele ka asu ning seejärel saigi see nimetus kuidagi orgaaniliselt end tähistama valitud ja mingil hetkel oli juba liiga hilja seda muuta.”

Urmas-Oti esimene suurem projekt oli Varjend 2415 A-galeriis 2012. aastal. „Ehitasime võimalusel reaalselt funktsioneeriva tuumavarjendi. Kuna tol aastal olid õhus nii maailmalõpu teemad kui ka järjest pingestus poliitiline mäng islamimaadega, siis lõime ehtekollektsiooni, mille iga ese oli praktilise funktsiooniga, mis aitaks sõda ja sellejärgset katastroofi üle elada,” meenutab Urmas. Ta rõhutab: „Me ei kasuta kunagi vääriskive, vaid tulekivi ja muid praktilisi kive. Sest et vääriskivide väärtus on kunstlikult rajatud reaalsuses eksisteerimatu väärtus ja hetkel, kui seisad surmaga silmitsi, siis tulekivi võib päästa su elu, ehk siis tulekivi turuväärtus on „inimelu”. Meie lähenemise järgi on nõges ilusam kui ülane, sest nõgese saab ära süüa.”

Teine suurem näitus oli jätkuks esimesele ning toimus Vilniuses AV17 galeriis 2013. aastal. Galeriiruumis eksponeerisid kunstnikud vanu ja uusi töid ning keldrigaleriisse ehitati installatsioon: „Kogusime Vilniuse tänavatelt prahti ning ehitasime sellest kasvuhoone. Kasvuhoone idee tõukus sellest, et mitmetes ehetes kasutasime vääriskivide asemel hoopis taimeseemneid, sest see tundub märksa väärtuslikum kui teemandid, millel on ainult kokkulepitud rahaline väärtus. Justkui olustik keldris, kus tekib võimalus seeme külvata. Kogu ruum oli ümbritsetud vanade nõukogude raadiotega, mis eri sagedustel õhust raadiolainete katkeid kinni püüdsid. Ülemises saalis mängis meie kirjutatud ja salvestatud heliteos.”

Kunstihoone näitusele jõuab ka 2013. aastast pärit videosalvestus sellest, kuidas Urmas Lüüs läks tulevikunomaadina kaks kätt taskus Rootsis metsa, ehitas seal sepikoja (kasutades näiteks maas vedelenud prügikotti lõõtsana ja põdra säärekonti düüsina) ning valmistas matšeete. „Vot see on tõeline mees!” õhkas seda lugu pealt kuulanud kolleeg.

Kaheti mõistetava pealkirjaga kolmas näitus „Waste of Time” A-galeriis 2014. aastal tähendas autorite jaoks eelkõige „aja rämpsu”. „Töötasime arheoloogiliste materjalidega ning mõtlesime ehete funktsiooni teisenemise üle läbi aja. Arheoloogiline materjal kui vertikaalselt kuhjuv ajalugu. Lõime näituse, kus olid eksponeeritud fiktiivsed ehted tuhande aasta pärast toimuval arheoloogianäitusel, äravisatud prügist ehitatud koopas,” selgitab Lüüs lähenemist.

Urmas Lüüsi pross seeriast „Sügisball” (2014-2016)

Märkimisväärsed on ka Hans-Otto Ojaste ja Urmas Lüüsi eraldi tehtud teosed. Eriti tuntud on Lüüsi prosside seeria „Sügisball” (2014-2016) ja „X”(2015-2016). „Need mõlemad tegelevad teataval määral soveti pärandiga ja Lasnamäe elukeskkonnaga. Kujundasin need mõlemad ise Lasnamäel elades. Nii-öelda ehtekollektsioon, mis kontseptuaalselt tegeleb erinevate sotsiaalsete probleemidega ning tõmbab neile tähelepanu,” selgitab autor. „Sügisballi nimi tõukub siinkohal pigem Õunpuu filmist kui Undi raamatust, mille tegevus toimub Mustamäel. Tajusin, et vanad nõukogude ajal tehtud emailitud nõud on oma olemuselt justkui Lasnamäe energiast läbi imbunud. Suured anonüümsed tornid nagu termiidipesad väikeste betoonkambritega, milles igas kambris istub oma kausi taga üks inimene, kes loodab, unistab ja tahab saada õnnelikuks. Sellest traagilisest idüllist kantuna hakkasin Lasnamäel koguma äravisatud emailnõusid ning neist oma enda betoonkambris südameid välja lõikama. Veel tugevam kontseptsioon vormus tööle ümber, kui Eestis hakati arutama kooseluseaduse üle. Ott Karulin palus neist pilti Sirbi esikaanele, sest tema jaoks seostusid need faktiga, et Eesti on esimene endine Nõukogude Liidu liige, kes sellel teemal avaliku arutelu valitsuses algatas. Külmast nõukogude emailitud rauast irduvad südamed hakkasid sümboliseerima armastusetemaatilist sula.”

Urmas Lüüsi pross seeriast „X”(2015-2016)

Teise, vanadest nõukogude emailpottidest valminud prossiseeriaga „X” tegeleb autor samuti Lasnamäega ning võtab vaatluse alla Lasnamäel tekkinud suletud kogukonnad, kus elu käib vaid väikese venekeelse grupi siseselt ning välismaailmaga on vähe kontakti. Lüüs: „Paljud inimesed isegi ei jõua eriti kesklinna, sest neil pole sinna minekuks põhjust. Inimesed, kes sellesse keskkonda sünnivad, on juba eos tihtipeale välisest infost ja mõjudest ära lõigatud. Tekib teatav linn linnas efekt. „X” sümboliseerib seda äralõigatust ja pealekriipsutatud risti, kus elukeskkond takistab ülejäänud ühiskonda sulandumist.” Olgu märgitud, et Hans-Otto Ojaste kuulsaimaks projektiks on seni olnud 2014. aastal „Suur-Lasnamäe” linnakunstisündmusel tehtud kõige enam positiivset vastukaja leidnud töö, mille käigus värvis kunstnik ära betoonjäätmete hunnikuid tühermaadel, mis muutusid kohe ülimenukateks külastus- ja pildistamisobjektideks.

Eriti jõuline ja paljude meelest suisa skandaalne oli aga viimane ühine ülesastumine, kus kunstnikud olid teinud metssealuudest mitmesuguseid ehteid, osutades taaskord olulistele teemadele. Mitte ainult seakatkule või taaskasutusele, vaid veelgi enam sellele, kuidas kondid on vähem verised kui kuld ja kalliskivid.

„Väärismetallid ja kalliskivid said aastakümneid tagasi troonilt tõugatud. Kui keraamika või klaasikunsti puhul on materjal juba ette antud, siis ehtekunstis säilib vabadus Mendelejevi tabelis vabalt ringi seigelda. Aga kuna ka tabel koosneb enamikus metallidest, siis neist ei pääse üle ega ümber. Maailma ökoteadlikkus tõuseb üha ning heaoluriikides on algatatud projekte, mis pakuvad informatsiooni eri materjalide telgitaguste kohta. Metssealuudest ehete puhul kritiseeriti meid palju, sest need tundusid oma olemuselt verised ja brutaalsed. Samas süüdistasid meid selles ka inimesed, kes kannavad iga päev karusnahast mantlit, nahksaapaid ning kelle külmkapp on pungil sinki ja vorsti. See, et pilgu eest varjul tapamajades topitakse sadade kaupa loomi hakklihamasinatesse, neid kuidagi ei heidutanud. Meie tõime ka selle protsessi näituse puhul välja. Avasime oma tegevuskäiku alates verise rümba nülgimisest kuni ehete valmimiseni. Meid hämmastas inimeste naiivsus, kelle jaoks polnud miskit ebaeetilist looma puuris kasvatamises ja talle lõpuks poldi pähe laskmises, seejärel laiba tükeldamises ning kogu vähemväärtusliku keha minemaviskamises, sest nendeni jõuab vaid maitsva rulaadi reklaam telekas. Kui me lasime metsas vabalt kasvanud looma ja kasutasime nii toiduks kui ka kunstiks kogu keha nahast üdini, jälgides tuhandete aastate pikkuseid traditsioone, sattusid needsamad inimesed šokki ning needsid meid internetis põrgupõhja. Pakkusime avamisel selle sama sea liha, vähem kvaliteetne kraam keedeti süldiks, luudest said ehted ning kõik ülejäänu sai koerte roaks. Ei mingit kadu, ei mingit jääki,” selgitab Lüüs.

Ta jätkab: „Lisaks tegime palju uurimistööd väärismetallide salajasest elust. Abielusõrmus kaalub umbes 10 grammi. Iga 10 grammi kaevandatud kulla kohta tekib 20 tonni toksilisi elavhõbeda ja tsüaniidiga solgitud veejäätmeid. Sellest umbes 180 tonni jõuab igal aastal jõgedesse, järvedesse ja ookeani. Endiselt mõju avaldav Kongo Vabariigis valitsenud kodusõda, milles on hukkunud üle 5 miljoni inimese ja vägistatud üle 200 000 naise, on suuresti rahastatud sealse kullatööstuse kaudu. 600 000 ebaseaduslikku lapstöölist, 15 miljonit alla vaesuspiiri elavat kaevurit ja sajad tuhanded raskete tööhaiguste käes vaevlevad inimesed üle maailma. Ning endiselt on kuldsõrmus igavese armastuse õndsaim sümbol. Kui nüüd mõtelda kogu sellele verele, mis neile väärismetallidele ajapikku kogunenud on, siis ei teagi, kummad on verisemad, kas näitusesaalis olnud luuehted või läikivast hõbedast ja kullast kaunid disaintooted.“

Kuigi kunstiakadeemia metalliosakond on mõneti nagu üks leibkond, siis ometi ei viljele Urmas-Ott sugugi ilulevat traditsioonilistel tehnikatel põhinevat laadi. Kuis nii läks? „Ehte- ja sepakunsti osakond on alati silma paistnud tugeva kokkuhoidvusega. Eks iga osakond on oma juhi nägu. Tema loob omakorda meeskonna, kes ehitavad üles identiteedi. Välimise ja sisemise ilu vastasseisu küsimusega on tegeletud juba kaua. Koleduse ilu ei tohiks kunstimaastikul küll enam kedagi ehmatada. Samas tegu ja mõte peavad käima käsikäes. Koleduse all ei mõtle ma tehnilist saamatust. Ilma tehnilise oskuseta on kunstnik abitu, sest ta ei suuda oma ideid teostada ning samas ilma mõtteta pole käsitööoskusel funktsiooni. Tarbekunsti väljend on aegunud. Pigem nimetaks seda materjalikunstiks. Tänapäevane tarbekunst on kohati lähemal kaasaegse kunsti probleemidele kui disainerlikule mõtlemisele. Nii nagu maalikunstnik mõtleb ennekõike maalitehnikate kaudu, siis metallikunstnik mõtleb ennekõike metalli kaudu ja klaasikunstnik klaasi kaudu. Ehte- ja sepakunst on märksa lähemal skulptuuri- ja installatsiooniosakonnale kui tootedisainile.” Kriipivatest-torkivatest teemadest hoolimata on Urmas ja Otto oma töid edukalt müünud. Lüüsi südamed on peaaegu sama menukad, kui Tanel Veenre mõnes seltskonnas suisa pioneeriräti moodi kohustuslikuna tunduvad kõrvarõngad. Mis on need sõnumid, mida nad oma suuremate seeriatena valmivate ehete, nagu südameprosside puhul rõhutavad?

Urmas: „Inimesed tahavad ikka end ümbritseda asjadega, millel on mingi tähendus. Mingi lugu. Asjad, mis neid kõnetaksid. Maailm toodab kohutavates kogustes. Tootmine ületab tarbimist. Mis mõtet on siis teha veel lihtsalt asju. Kasutame tavaliselt materjale, millel on juba minevik. Materjale, mis on kogunud enda ümber tähendusvälja ja „lõhna”. Miks ühele või teisele inimesele meie asjad meeldivad või ei meeldi, peab küsima juba nende endi käest. Meie jaoks on pigem oluline, et me ise aru saaks, miks me ühe või teise liigutuse teeme. Kust me tuleme ja kuhu läheme ning millise jälje me seda teekonda läbides endast maha jätame. Kunstnikena peame end teataval määral tõlkideks. Üritame tõlkida abstraktseid emotsioone ja nähtamatuid värelusi inimestevahelises õhus visuaalsesse keelde. On hea teada, et mitmetele inimestele läheb meie „tõlkekirjandus” korda. Samas tegeleme väga kohaspetsiifilise kunstiga. Meie jaoks on Ida-Euroopa perifeersus äärmiselt kütkestav. Siin ei ole lineaarne edasitungiv mõtteviis veel suutnud rikkuda kohalikku laagerdunud asjade olemust. Ning mida rohkem me nende asjadega tegeleme, seda rohkem paistavad need tabavat õigeid närve üle maailma. Ju on mingid universaalid siin veel nii puutumatult põhjamudasse mattunud, et progressi vaim pole neid veel kaldavees siledaks uhtunud.”

Ilmselt võibki öelda, et Urmas Otti armastati ja Urmas-Otti armastatakse ajakohaste teemade eest, julguse eest uurida teravaid kuid olulisi asju ning kahtlemata ka karisma ja särava ande eest.

Artikkel ilmub Tallinna Kunstihoone Rakenduskunsti näituse „Idealistid” raames. Lisainfot näituse kohta Tallinna Kunstihoone kodulehel ja Facebookis.