„lõputu festival” vastab oma pealkirjale – see on elust ja noorusest pulbitsev ning nakatav ja kaasahaarav album.
★★★★★
„Ma ei saa aru, kas see on räpp, luuletus või ta laulab,” oli räppar Arop Delfi muusikasaates „Kruvib või ei kruvi?” EiKi singlit „Rõõmus” kuulates nõutu. Vist läbisegi kõiki, aga oma 24 eluaasta kohta uskumatul moel juba seitsmendal albumil „lõputu festival” Eik Erik Sikk õigupoolest ennekõike rokib.
Vahepeal nüüd ka karjub – just seda ütleb ta juba avamõtiskluses „Ma kastan lilli”, et need lood on kaasakarjumiseks. See on justkui endalt tõsimeelsuse heitmine, kaotamata tunnet, et EiK võiks olla kui mitte põlvkonna hääl, siis kahtlemata üks neist.
Žanriahelad on siin juba suvetuules kihutavast „Mini Cooperist” alates maha rebitud ja blenderisse on heidetud nii Ans. Andur kui ka kõvasti nüüdispunki à la Amyl and the Sniffers või Yard Act, tulemuseks bändimuusika noortele kehadele (mis „annavad veel andeks”, nagu kõlab palas „Noor keha”). Siin on teretulnud nii noore pungiskeene printsess Riste (kes teeb kaasa ühel plaadi mitmest tipust „Tallinna Experience”) kui ka uue põlvkonna päkapikudisko prints Kermo Murel („Päeva parim Jürgenson”). Omal kohal on nii veidi Fontaines D.C.-d meenutav postpunk „Ma magasin” kui ka kaunis ballaad „Magnettorm”.
„lõputu festival” vastab oma pealkirjale – see on elust ja noorusest pulbitsev, lõpuloo nimele kohaselt rõõmus, nakatav ja kaasahaarav album. Kui üldse millegi kallal nokkida, siis lugude järjekorra. Tonaalselt lõhestab plaadi vaibi enim eraldiseisvalt meisterlik „Berliin”, mis meenutab, et enda leidmiseks ei pea mainitud linna kolima. Kokkuvõttes võib parafraseerida popkulturist Ivo Krustokit: olen iga uue EiKi plaadi puhul arvanud, et nüüd on küll tema parim. Nii ka „lõputu festivaliga”. Rock on!
