EiKi uut albumit sobib kenasti iseloomustama just selle pealkiri. Selline vinelooris helimaastik ja teisalt nagu pehmissoe vaip, millesse end ses lõpmatus laupäeva hommikus („KINNISILMI”) kulgedes olesklema keerata.
★★★★☆
„uduvaiba” kudumisel oli EiKil kangastelgedel abiks salk muusikuid-produtsente, kellest paljud on talle juba kauaaegsed kaasteelised. Selle aja jooksul peente detailideni häälestatud koostöö tulemusel sündinud lugudel on küllaldaselt lüürilist tõmmet ja muusikalist jumet, et südamest saaks siidjas mannavaht („ÕHUTUS”). Samas hiilgavad nende algosakesed kiiduväärselt ka üksipäi jäädes.
Näiteks EiKi värsiread ei kahvatuks kahtlemata ka paberil ilmudes. Seda demonstreerib veenvalt autobiograafiline „TAVALINE” (Ma tahaks olla Iiri punk ja olla Viivi Luik / Ning olla nii-nii uus, et tirib pildituks). Õieti võiks nad vahel säänses vormis isegi eredamalt särada, kuivõrd end pigem musitseeriva värsiseadja kui traditsioonilise hiphopmuusikuna tunnetava autori mõtte- ja sõnarohkus kipub mõne pala salmisegmentides olema pisut raskesti jälgitav. Tähelepanu teritamine tekstide kuulmiseks tasub end siiski ära ja refräänidest kiirguvad juhtmõtted on meeldejäävalt kõlavaks toimetatud („SISSE”).
Värsivoogude saateks pakutavate helitaustade läbivaks jooneks on rahulikkus – udus rännates ei maksagi kiirustada –, mille nüansid hooti-looti varieeruvad. Urbanistlik, neoonikumas hõljuv „MANDARIINIHOOAEG” (tõeline produktsioonipärl) versus helgete indie-iilidega puhuv „TEAD”. Tormakastempoline „KOLIMISKASTID” eristub helilisest üldpildist aga niivõrd, et hoolimata sobivusest „lahtiütlemistest ja lahkumistest” kõnelevale albumile võinukski see jääda eraldi singliks. Omaette helikandjalt oleks tulevikus rõõm leida ka „uduvaiba” instrumentaalid.
