Kõiki neid, keda üllatas EKRE esiletõus me poliitilises sfääris, üllatab ehk seegi, et protoekrelasi kohtab nii eesti kirjanduses, teatris kui ka filmis alates juba näiteks niisugustest tüvitekstidest nagu „Kevade” ja „Viimne reliikvia”.

Lausega „matsid jäävad matsideks” eesti kultuurilukku läinud Rolan Bõkov mängufilmis „Viimne reliikvia” Vend Johannest kehastamas. Foto: Rahvusarhiiv

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond alustas poliitilisest aspektist puhta lehena. Sellist hüsteeriast ja sallimatusest õhkuvat propagandat pole meil pärast 1991. aasta taasiseseisvumist teinud ükski parlamenti kandideeriv jõud. See-eest on EKREl eesti kultuuris märgilisi pidepunkte küll ja veel. Näiteks sedastab Mats Traadi „Tants aurukatla ümber”: „Viha ja kättemaksu masin töötab unnates ja keegi ei suuda ta raevu leevendada, veel vähem ära hoida, sest inimeste ja inimeste vahel on paljastunud hirmuäratav kuristik.”

Need elevandiluutornikestes elanud nukukesed, kes peavad EKREt mingiks ootamatult välja ilmunud ja võimu haaranud tondiks, ei vääri haletsust. Korraldagu nad tobedaid konverentse ning teledebatte vaenukõne ja ksenofoobia vastu – need ei muuda midagi. EKRE demagoogias ja populismis pole midagi uut. Analoogse mõtteviisi kandjaid on kujutatud meie kultuuris aastakümneid.

EKRE Paunvere piirkond

Esimese ja väga korpulentse ekrelase leiame Oskar Lutsu loomingust. See on „Kevade” Tõnisson, fanaatiline võõravihkaja. Tõnissoni motiivid on ekrelikud: „See oli liig Tõnissonile, kes nende kui sakslaste vastu juba isegi viha kandis. Ta haaras maast kivi ja, enne kui keegi seda mõtelda oleks jõudnud, virutas ta selle ütleja poole.” Urmas Lennuki lavastuses „Paunvere poiste igavene kevade”, mis jälgib Lutsu tegelaste käekäiku kõrge vanaduseni, saab paadunud sakslasevihkajast paadunud neegrivihkaja – see on ju ka loomulik areng, sest mis neist sakslastest enam vihata, juba 1939. aastal kolisid nad peaaegu kõik ajaloolisele kodumaale.

Kindlasti laseks Tõnisson põhja kõik meie randa saabuvad pagulaste paadid, nagu ta tegi kirikumõisa poiste parvega. Omal ajal ei saanud Tõnisson algeliste tehniliste võimaluste ja arvulise vähemuse tõttu uputada parve koos sakslastega, mida ta kahtlemata südames soovis. Tänapäeval oleks see ka õige lihtne, piisab ühest hästi sihitud mürsust.

„Kevades” muutub olukord kriitiliseks: „Juba olid Tõnisson ja tema kaaslased ümber piiratud. Juba ei püüdnud Tõnisson enam peale tungida, vaid pani käed silmade ette ja tõmbas enese vastase löökide all küüru. Aeg-ajalt aga, kui vähegi sai, andis ta hoope jalaga.” See on ju täpselt nagu Martin Helme koos oma lähemate mõttekaaslastega keset pagulaste, homode ja vaba ajakirjanduse merd!

Nagu ekrelased valitsusse pääsedes, muutub Tõnisson Lutsu käe all „Kevade” järgedes märkimisväärselt. Taluperemeheks tõustes saab temast korralik majandusmees, kes muretseb üksnes oma rahakoti ja seapõrsaste pärast ega vihka enam kedagi. „Tootsi pulma” 16. peatükk sedastabki: „Ahhaa, seal on vana jõmmpoiss Tõnisson ja – kuidas muidu! – muidugi vahib ta liuda, kus maoldavad temale nii armsad rasvased lihakamakad. Väga huvitav, kas hakkab ta lõug tänagi rasvast läikima. Aga küllap hakkab!” See pilt vastab üks ühele Mart Helme olekule pärast võimule, s.t lihakamakatele ligipääsemist. Tema lõua rasvast läikimine on lausa visuaalselt tajutav.

Esimese ja väga korpulentse ekrelase leiame Oskar Lutsu loomingust. See on „Kevade” Tõnisson, fanaatiline võõravihkaja.

„Tõe ja õiguse” Oru Pearu on kaine peaga ja ka kerge auru all pigem Reformierakonna masti mees, kellest on sahkerdamine mõisa aidameeste ja muude nodile lähemal seisvate tüüpidega jõuka mehe teinud. Tema ei pea Andrese kombel oma talus lõputult tööd rühmama. Päris lolliks joonuna muutub Pearu siiski piiratuks ja räuskavaks. Näiteks 16. peatükis:

„Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!” […]

„Naisepoeg!” hüüdis Pearu naabrit silmates. „Tule välja mehe vastu! Tule mõedame, kummal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!” […]

Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis:

„Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise-poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin on mees, kes tahab verd lasta!”

See on sisuliselt EKRE valimisprogramm, ainult lühemalt ja kujundlikumalt sõnastatud. Tõsi, Pearu auks tuleb ütelda, et vahel säilitab ta ka purjuspäi sallivuse ja empaatia – eriti Krõõdaga suheldes ning hiljem teda meenutades.

Nii nagu EKRE valitsusse minnes lõuad mõnevõrra koomale tõmbas, lõpeb ka Pearu missioon naabriperes stagneerumisega. Sest edasi loeme „Tõest ja õigusest”: „Toas hakkas Andres jämedat puud tahuma ja seda ainult selleks, et müraga Pearu karjumist katta. Kui Andres umbes poole tunni pärast välja läks, siis oli seal kõik vaikne.”

Nii kainet kui ka vindist Oru Pearut kehastanud Priit Võigemast eelmise aasta mängufilmis „Tõde ja õigus”. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja / Scanpix

Saarlased ja mustlased

Tabava näite protoekrelastest toob Juhan Madariku romaan „Vabariik” (1941). Kuna selle tegevus toimub 1900. aasta paiku, siis pagulasi, võõrtöölisi, aborditegijaid, omasooiharaid, võimul olnud poliitikuid, Euroopa Liitu, bürokraate, sotse, vaba ajakirjandust ning lihtsalt kultuurseid inimesi kuigi palju vihata ei saanud. Ometi leidub raamatus ekrelikke stseene. Tallinnasse hiigeltehase (mille prototüüp on Dvigatel) ehitajate seas puhkeb silmitu viha saarlaste vastu. Põhjuseks see, et vaesed ja leplikud saarlased on nõus madalama palgaga, mis meeldib küll ehituse peremeestele, kuid mitte mandrieestlastest töölistele: „Ta hakkas vängete sõnadega saarlastest kaastöölisi tõrvama ja ähvardas nüüd vast redeleid saagima hakata, et kõik palgasurujad lendaksid põrgu põhja.” Nii näeme, et paremäärmuslus on vahepeal positsioone kaotanud, sest saarlaste vastu EKRE mingit kampaaniat korraldanud pole ja ilmselt ei kavatsegi.

Paras ekrelane on Madis Jürven Paul Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtumis” (1963). Tema sõnad „partei õpetab meid mitte kunagi valvsust unustama” kehtivad samavõrra nii Lenini-Stalini kui ka Helme-Helme partei kohta.

Mats Traadi romaanis „Tants aurukatla ümber” (1971) tegutsevad samuti tüüpilised EKRE mentaliteediga mehed – omakaitselased eesotsas Käo Pauliga, kes mustlast jälitavad. „Mes taa mustlanegi muud om kui iir, lössutab võõran villasalven ja piiksup jumala armust, arvab Paul endamisi.” Omakaitselaste ksenofoobia lõpeb paraku läbikukkumisega ning nende naeruväärseks muutumisega. „Inimjahimehed tunnistavad kinnipüütud eksemplari hoolega. Kohkudes märkavad nemadki, et see on hoopis masinist Lusiksepa noorem poeg, mitte mingi mustlane.” Ega tänapäeval teisiti oleks, kui Helmed neegri pähe mustaks võõbatud näoga Indrek Tarandi kinni nabiksid. Romaan toob välja ka latentse ning akuutse ksenofoobia vaheldumise perioodid ühiskonnas. „Tõsi küll, neid on alati põlatud ja taga aetud, küll hobusevarguse pärast, küll niisama eelarvamusest, aga kunagi pole ainuüksi eelarvamus nii võikalt võimust võtnud nagu praegu.”

Oru Pearu on kaine peaga ja ka kerge auru all pigem Reformierakonna masti mees, kellest on sahkerdamine mõisa aidameeste ja muude nodile lähemal seisvate tüüpidega jõuka mehe teinud.

Niisamuti nagu omakaitselased mustlasesse ja Tõnisson sakslastesse suhtuvad küla põliselanikud Tiinasse August Kitzbergi draamas „Libahunt”. Tiinalgi pole muud süüd, kui et ta on võõras ja erinev. „Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tuline. See on neile võõras, nemad nagu kardavad sind. Mari aga on nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.” „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes – see on puhas!”

Mari süüdistus Tiinale – et viimane käib libahundiks, viis Kivesti Kaarli varsa metsa ja sõi ära – vastab EKRE vaimsele tasemele. Ning osutus samavõrd efektiivseks. Erinevalt mustlasest kujuneb Tiina saatus traagiliseks. Kuid see pole põhjendatav sotsiaalsete, vaid kunstiliste argumentidega: Traat kirjutas realistlikus, Kitzberg romantilises võtmes.

Ekrelikke elemente sisaldas ETV telesari „Tuulepealne maa”, milles ülistati vabadussõjalasi. Vapsid – nagu EKREgi – olid eesti kultuuritegelaste seas äärmiselt ebapopulaarsed, seetõttu piirdusid sarja tegijad üheainsa kultuuritegelase, karikaturisti sissetoomise ning mõnitamisega. Jäädes armastuskolmnurgas õilsale vapsile alla, sehkendab naljapiltnik tema kohta kättemaksuks vapsidevastase karikatuuri, näidates nii oma alatust.

„„Kevade” Tõnisson, fanaatiline võõravihkaja, Ain Lutsepa kehastuses. Foto: Rahvusarhiiv

Kaabud vs. baretid

Kindlasti saab EKREst vändata sama madala tasemega propagandasarja. Pealkiri võiks olla „Kaljukindel tahe”. Kuid liiga otse ei saa vapse ja EKREt võrrelda. Esimesed püüdlesid ainuvõimu ja diktatuuri poole, nagu oli sel ajal Kesk-Euroopas tavaks, koalitsiooniläbirääkimisi pidamas ei kujuta neid ette, mistõttu nende poliitiline saatus kujunes tunduvalt kurvemaks. Pealegi ei kandnud vapsid kaabusid, vaid barette.

Filmiklassikast iseloomustab EKREt kõige ilmekamalt vend Johannese (Rolan Bõkov) resigneerunud fraas „matsid jäävad matsideks” „Viimses reliikvias”. See määrab ka EKRE tulevikusuuna. Avalike väljaütlemistega on selle esindajad sunnitud nüüd ettevaatlikumad olema. Võib-olla ei julge isegi kodus naist peksta. Sisulist muutumist ei toimu. Räuskav populism ja demagoogia taanduvad normaalsele helinivoole.

Võrreldes eelmise sajandi algusega on paremäärmuslus vahepeal positsioone kaotanud, sest saarlaste vastu EKRE mingit kampaaniat korraldanud pole ja ilmselt ei kavatsegi.

Muusikast on kõige ekrelikum näide ilmselt 2015. aasta „Tujurikkuja” paroodia 1987. aasta Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisest laulust „Ei ole üksi ükski maa”. EKRE on ju samuti paroodia – traditsioonilisest parempoolsest poliitikast.

Lõpp vajub esimesel siiski osaliselt ära. Kolm rida – „On vaid üks isend jälgim veel. / Teab loodus vaid, teab isamaa: / teist eestlast me ei või sallida.” – muudavad kogu eelneva elegantse pilke nüriks ja lahjaks. Ning on erinevalt muust tekstist täiesti ebaekrelikud. Tõenäoliselt sekkus tsensuur, sest originaalis selles kohas uusi sõnu ei ole, korratakse eelmisi ridu. Nüüd mil EKREl on rahva kindel usaldusmandaat, tuleks see kohatu ja häiriv enesealandamine heliribas asendada. (Teist korda: „Meil meeldib kõike vihata. / Kui keegi naerab, kui vesi keeb, / või kui üldse keegi midagigi teeb.”)

Hoopis isevärki paralleele EKREga leidub Urmas Lennuki näidendis „Tasa, vaikselt sõudvad pilved…” Kuressaare Linnateatri selle hooaja repertuaarist. Näidendi sisu on Saaremaa ülestõus 1919. aasta talvel ning selles kasutatakse palju dokumentaalset materjali. Kommunistliku mässu õhutajate ja juhtide argumendid ning demagoogia kattuvad peaaegu kõiges praeguse EKRE omadega: „Me peame ise oma maal seljad sirgu lööma! Iseenda peremehed olema.”; „Meil tuleb seda lihtsalt valjult ja õige hääletooniga öelda. Siis kuulavad meid kõik. Meil tuleb oma sõnu rõhutada!”; „Nüüd on teie viimnetunnike kätte jõudnud! Siit tuleme meie ja tambime teid tükkideks nagu seakartulid.”; „Sama visalt peame meie oma igapäevase õiguse eest sihikindlalt edasi liikuma. Ja need, kes meiega tulla ei taha, peavad teadma, et teist teed ei ole…” jne. Lisaks vaatepunktide sarnasusele kummastab arvumaagia. Saaremaa ülestõus algas 16. veebruaril 1919, täpselt sada aastat hiljem oli kõrgpunktis EKRE riigikogu valimiste kampaania.

Ilmekat materjali eesti kultuuri ja EKRE seoste kohta leidub palju. Jätkata võiks Jaan Kärneri luuleraamatuga „Viha, ainult viha” (1944), aga esialgu aitab. Niigi on selge, et EKRE substraat eesti kultuuris on pikaajaline ja pidev.

Veiko Märka (snd 2. novembril 1964) on vabakutseline ajakirjanik, kirjanik ja kriitik. Rohkem kui kümne luule-, proosa- ja mälestusteraamatu autor.