Sellest, mida võiks endast kujutada „maapunk” saab aimu Juhan Jaigi seni avaldamata materjalist koosnevast kogumikust „Tundmata palu”.

Juhan Jaik „Tundmata palu: 1920–1948”
Koostanud Lauri Sommer, kujundanud Mari Ainso
Kaarnakivi Selts, 2018
340 lk

Kevad juba vaikselt lubab. Sellisel ajal tahaks ikka maal olla, tunnetada seda, kuidas maa sulab ja tõmbab, kuidas asjad hakkavad liikuma. Kask jooksma, elu käima.

Maa tõmbab ka Juhan Jaigi raamatutes, sest need on maaraamatud. Neis on tunda seda pisut psühhedeelset hoogu, mida saab pakkuda ainult maa. Siin on kohad, mille piirjooned on hägusemad ja üleminekud sujuvamad. Kohad, kus ajad, mis võiksid käia otse, käivad ümbernurga ja vastupidi. Kohad, mille toone määravad ka pärimused ja jutuvestjate kajad. Ei taha küll hakata rääkima poliitikast ja „aja vaimsest situatsioonist”, aga ehk pakuvad sellised maaraamatud ka võimalust mingisuguseks mõistmiseks või selgituseks. Kas või selleks, et ei tasu alahinnata mütoloogilist mõtlemist ega tontide monotoonset ja ühesuunalist tungilisust.

Lauri Sommeri eestvedamisel on Juhan Jaigi 120. sünniaastapäevaks ilmunud Jaigi tekstidega kaks sarnase kujundusega kogumikku: „Tundmata palu” ja „Võrumaa joogi julgustükid”. Sündmust saatev pressiteade nimetas Jaiki „eesti maagilise realismi rajajaks”. Mainigem sedagi, et Sommer on oma „Räestu raamatus” (2012) pikemalt Jaigist kirjutanud („Jaikiaana”) ja nimetanud tema loomingut muu hulgas „maapungiks”. „Tundmata palu” järelsõnas nimetab Sommer Jaiki talle endale lähedase Võrumaa parimaks jäädvustajaks.

Joonepealne ja joonealune Jaik

Pealkirja järgi rihib „Tundmata palu” seda, mida tuntakse popi- või rokimaailmas kui „seni avaldamata materjali”. Seesugust kraami ilmutatakse enamasti siis, kui artist on surnud või kinni jooksnud ja talt pole enam suurt midagi välja anda. Seni avaldamata materjal on sageli kurioossema olekuga kui avaldatud materjal ja peaks pakkuma huvi eelkõige fännidele. Sellest võib leida haruldasi pilguheite ja puhastamata geniaalsuse sähvatusi, aga tegemist võib olla ka liiasuse või müraga. Suure tõenäosusega hakkab see kaasa rääkima ikkagi joonealuse märkusena.

Siinkohal tahaksin teha pisikese kõrvalepõike postmodernismi, mille teoreetikud on joonealuseid märkusi armastanud ja neid sageli isegi „joonepealsetest” olulisemateks pidanud. Jaigist on kirjutanud üks teine eesti maakirjanik Madis Kõiv ja muu hulgas leiame tema tekstist „Juhan Jaik. Vihmatark ja luudermikk” järgmise lõigu: „Võrrelgem Alle, Raudsepa, Tuglase, Urgarti ja teiste omaaegsete kriitikat korraks ka 1989. aasta „Loomingus” (nr. 12) ilmunud Ruth Mirovi käsitlusega (Juhan Jaigi „Võrumaa juttude” rahvaluuletaustast) ja vahe on veelgi ilmsem – omaaegne näokrimpsutus realismi ja fantastika eklektilise pudru üle on asendunud „postmodernistliku leebusega” sellesama eklektika vastu.”[1] Madis Kõivu lõigukese põhjal võime teha järelduse, et aeg on Juhan Jaigi retseptsiooni kirjandusloos mõnevõrra muutnud.

Minu isiklik esmakokkupuude Jaigiga toimus samuti postmodernismi kaudu, kui nii võib öelda. Nimelt pöörab Hasso Krulli psühhoanalüüsi teooriast lähtuva kogumiku „Millimallikas” tekst „Tung ja iha”[2] lacanliku psühhoanalüüsi võtmes tähelepanu Juhan Jaigi „Kaarnakivi” juttudele ning osutab sealjuures näiteks tontide „motoorsele tungilisusele” ja „hallutsinatoorsele identsusele”. Ja kui viidata taas maakirjandusele, on ju Krullgi aja jooksul pigem linnamõtlejast maamõtlejaks kujunenud.

Kõiv viitab retseptsiooni muutumisele, ka Sommer ütleb, et tegelikult on tema soov tutvustada Juhan Jaiki „seni avaldamata materjaliga” kui „täiskasvanute kirjanikku”.

Ei taha küll hakata rääkima poliitikast ja „aja vaimsest situatsioonist”, aga ehk pakuvad sellised maaraamatud ka võimalust mingisuguseks mõistmiseks või selgituseks.

Jaigi metamorfoosid

Peaks vast visandama mõne sõnaga ka Jaigi loomingulise ja tööalase trajektoori, millest on pajatanud nii Sommer kui Kõivgi, sest selles leidub põnevust ja „mahla”. Jaik oli tsaariajal lühikest aega n-ö meelsusvang, käis vabadussõjas. (Mõlemast episoodist leidub kogumikus „Tundmata palu” ka lugusid.) Töötas 20–30ndatel nii Päevalehes kui ka Postimehes ajakirjanikuna. Esimesed avaldatud raamatud olid Eduard Wiiralti illustratsioonidega „Võrumaa jutud I” ja luulekogu „Rõuge kiriku kell” (mõlemad 1924), kumbagi kajastati ja esimese müüginumbrid olid ka küllaltki head. Kirjandussnoobid, näiteks Elo Tuglase salong, suhtusid Jaiki küll üleolekuga, Elo Tuglas nimetas teda „metsharitlaseks”. Tema realismi ja fantastika vahealas asuvat loomingut ei tahetud päris „tõsiseks” tunnistada ja Jaik nihkus vaikselt pigem laste- ja noortekirjanikuks. Madis Kõivgi räägib, kuidas talle kingiti 30ndate lõpus jõuludeks Jaigi raamat, mille üle ta tol hetkel küll kohe õnnelik polnud, sest ei tahtnud „mingit titaraamatut Eestimaa nõidadest”, vaid hoopis midagi täiskasvanulikumat. Saksa ajal oli Jaik aga lühidalt Võrumaa Teataja peatoimetaja, misjärel ta põgenes peagi juba läände, lõpuks Rootsi. Nõukogude ajal temast seetõttu ei räägitud.

Muu kõrval saatis Jaiki ka grafomaanikuulsus. Aastal 1935 tähistati Eestis raamatuaastat ja Jaik oli selle juures sekretärina ametis. Mait Metsanurga alter ego Näspak ütleb selle puhul: „Raamatuaasta on väga kasulik Eesti kirjanduse seisukohalt, sest Jaik ei saa nüüd aega raamatuid kirjutada ja kirjanduse üldtase tõuseb.”

Seni avaldamata materjal on sageli kurioossema olekuga kui avaldatud materjal ja peaks pakkuma huvi eelkõige fännidele.

Grafomaania vs. tekstimõnu

„Tundmata palu” koondab heterogeenset materjali – leidub proosapalu, luulet, reportaaže, följetone jne –, nii kirjandust kui ka ajakirjandust. Tugevaimaks võib pidada proosaosa, nõrgimat ei oskagi praegu välja selgitada. Teatavast grafomaaniõhkkonnast saab rääkida küll, aga muidugi võib grafomaaniat ja tekstimõnu aeg-ajalt omavahel segi ajada. Proosalood pajatavad rohkem või vähem looduse ja maastikega üheks saamisest. Esimeses pikemas palas „Ohemäe jahimehed” – mille ajaraam on „ammuvanasti” – kaovad tegelased metsa. Peategelane ongi müütilise olekuga suurus nimega Pime Mets, mille sammalde vahelt leitakse lõpuks metsa kadunute „pääluud”. Järgmises loos „Vähja talu pärnapuud” saab peategelane õuel seisvate vanade pärnadega üheks. Edasi juhtub veel igasuguseid asju: nähakse fantasmagoorilist sinist hobust; saadakse kätte nõid, kelle tõttu külaelu on hakanud alla käima; kohatakse mitut sorti võõraid, kes narratiive käivitavad, jne. Proosajuttude osa lõpetavad liiviteemalised palad.

Etnograafiahuvilisena käis Jaik koos oma sõbra Oskar Looritsaga liivlaste juures eluolu uurimas, käesoleva kogu loos „Vaarao lapsed” töötleb autor näiteks üht liivlaste muistendit vaarao sõjaväest.

Jaigi puhul on ikka räägitud jutuvestmisest. Jutuvestmine on huvitav žanr – võiks öelda, et sellesse on mingis mõttes sisse kodeeritud nii tekstimõnu kui ka grafomaania. Jutuvestja esitab enamasti seda, mida ta on kuskilt kuulnud, ta edastab pärimust. Jaigilegi meeldis rääkida oma isa jutustatud lugusid. Iga jutuvestja jutt on mõnes mõttes moonutus, ehkki ta esitab oma lugusid sageli tõestisündinutena, samas ei lase jutustamise kui akti performatiivne ekstaatilisus kindlasti n-ö tuima panna ja juttu üksüheselt edasi anda. Ikka hakkab sinna midagi lisanduma. Teatav luiskamismoment tundub mulle olevat samuti jutuvestmise juures üks rõõmsaimaid aspekte. Selle kohta sobib öelda „looming”. Meenub Ita Everi kunagine jutt tema endisest abikaasast Eino Baskinist. Ever rääkis, et Baskin pani loole alati pool juurde, muidu polnud lihtsalt võimalik.

Samas on jutuvestmisel võimalus takerduda ka lingvistilistesse markeritesse, koodidesse või poosidesse. Olen selliseid jutuvestjaid ka päriselus kohanud, neid kuulates tahaks vähemalt kruusa närida. Nüüdisaegne eesti kirjandus pole sellistest anakronistlikuna mõjuvatest kange olekuga jutuvestjatest samuti päris vaba; ka Jaigi jutud ei ole sellest päris vabad, ainult et ta ei mõju kunagi anakronistlikult. Ta ei püüa rääkida, ta räägib. Tal on flow. Ta on meeldivalt tihti naljakalt veider – selline nagu külaelugi siis ja praegu.

Ta ei püüa rääkida, ta räägib. Tal on flow. Ta on meeldivalt tihti naljakalt veider – selline nagu külaelugi siis ja praegu.

Nägemuslik ja folkloorne Jaik

Millegipärast meenusid Jaiki lugedes kaks lookest, mida ikka endaga kaasas kannan ja mis tulevad meelde vaid väga vajalikel hetkedel. Kord jutustas mu Peipsi äärest vanausuliste külast pärit sugulane, kuidas keset Peipsit asub küla – vee all. Ta väitis, et selle kohta on ka kindlad materiaalsed tõendid, sest aeg-ajalt jäävat kalameestele ikka puutükid õnge otsa. Ta oli müüdi ja reaalsuse segi ajanud, aga ma ise ei näinud tol korral küll mingit mõtet proovida seda kuidagi ümber lükata.

Teise asjana meenub vanaema hoiatus, et ära sa kaevu vaata, muidu tuleb kaevust näkk ja tõmbab su vee alla. Ilmselt on üsna paratamatu, et Jaigi sarnasest mütoloogilisest kihistusest pärit jutud ka lugeja teadvust selliste kihistusteni hõõruvad ja sealt üht-teist välja lasevad paista või meenuda.

Olen nüüd maininud korduvalt tekstimõnu. Paljuski tekitab tekstimõnu mõnevõrra katkine või ebareeglipärane keel. Jaigi keelekasutust igal juhul laideti omal ajal ja põhjus on ka arusaadav. Madis Kõivgi viitab Jaigi tekstide nägemuslikule tagapõhjale, mis ei saakski aga ilmselt ilmneda päris korrektses keeles. „Tundmata palu” on meeldivalt veider ja problemaatiline raamat, kindlasti vajalik lisandus meie psühhedeelse külaelu kujutamise kirjanduslikku traditsiooni, juhul kui see peaks olemas olema. Ja kui ei ole, siis määratlegem ja kanoniseerigem selle. B-pool „Tõe ja õiguse” esimesele osale, kui lõpetada muusikaliste paralleelidega.

[1] Kõiv, M. 2005. Luhta-minek, lk 296–297.
[2] Krull, H. 2000. Millimallikas, lk 143–157.

Janar Ala on vabakutseline kultuuriajakirjanik. Tal on ilmunud ka kaks proosakogumikku: „Ekraanirituaalid” (2014) ja „Oma rahva lood” (2018). Täiuslikemaks kirjutamise vormiks peab Janar plaadiarvustust.