Igale inimesele on ette nähtud ühiskondlik roll, mida tal tuleb täita, ning selle asemel, et julgustada liberaalide kombel ebaloomulikku ja ebamoraalset isekust, võitleb konservatism elu alusväärtuste püsimise eest.

Wesse Alliku ja Hendrika Näägo 2017. aasta KOVi valimisreklaam. Foto: Delfi Scanpix

Miks ma olen konservatiiv? See on küsimus, millele pean üsna tihti vastama. Aru päritakse üllatunult, nagu liberaal olla oleks norm, aga konservatiivsus mingit sorti kõrvalekalle ning seisukoht, mida peab põhjendama ja kaitsma. Konservatism tähendab minu jaoks fakte, loogikat ja reaalsust. Liberalismi iseloomustavad aga teooria, tunded ja fantaasia. Minu maailmavaade esindab standardeid ja traditsioone. See ei piira, mida ma võin mõelda ja teha, vaid juhindun oma põhimõtetest. Ma kuulan argumente ega keela endal meelt muuta, kuid ma vajan tõestust. Küünilisus, silmakirjalikkus ja kellegi tunded mind ei veena. Ma ei ole rassist, seksist või mis iganes muu -ist või -foob, mida automaatselt arvatakse, kuuldes ühes lauses sõnu „mina” ja „konservatism” või „rahvuslane”. Oleks aeg lõpetada tondi otsimine sealt, kus seda pole.

Karm reaalsus

Me oleme jõudnud väidetavalt n-ö progressiivsesse, isekasse ajajärku, kus igaüks võib teha, mida heaks arvab, ning olla selline, nagu tahab ja parasjagu mugav on, vaatamata kõige selle juures suuremat pilti ning arvestamata tagajärgedega. Piltlikult öeldes, selmet õpetada jooksuvõistlusel viimasele kohale jäänud lapsele, kuidas kaotada ja sellest õppida ning areneda, saab ta osalemise eest medali. Me arvame, et see on hea, sest ta on hetkeks õnnelik ja keegi ei pea süümepiinu tundma. See laps harjub saama kiitust ja medaleid ilma pingutamata ning ühel hetkel tuleb karm reaalsus – ta ei pääsegi olümpiale. Tema osalusmedalid ei loe midagi. Me oleme jõudnud aega, kus kedagi ei tohi kritiseerida. Ülekaalulisele ei tohi öelda, et ta elab ebatervislikult ning seab ohtu oma elu. Me peame teda kiitma, et ta on julge ja armastab oma keha. Me ei tohi kritiseerida geikogukonda ning mainida fakti, et nad levitavad HI-viirust, olles kõrgeimas riskigrupis. Üksikvanema kasvatatavatel lastel on suurem oht psühholoogiliste probleemide tekkeks nagu samasooliste vanemate lastel. Liberaalide kahjustavat tegevust ei tohi kritiseerida, sest see võrdub kiusamisega. Nende emotsioonidel põhinevaid väiteid ei lükata kunagi ümber ja seetõttu on nad arvamusel, et neil on alati täielik õigus. Nad jäävad ilma võimalusest kasvatada iseloomu ning korrigeerida oma arusaamu. Nemad pääsevad ebamoraalse käitumise tagajärgedest. Samal ajal on parempoolsed pingsa ühiskondliku järelevalve all – liberaalid nimetaks seda vastupidises olukorras kiusamiseks –, mistõttu me ei saa lubada endale amoraalseid ja kahjustavaid tegusid. Kõikide roosade prillide taga on karm reaalsus.

Ühiskondlik roll

Silmakirjalik liberalism on see, mis jagab inimesed gruppideks: geid, valged, tumedanahalised, naised, vähemusrahvused jne. Just liberalism on see, mis rõhutab gruppide olemasolu ning nende erinevusi. Samal ajal hindab konservatism igat isikut lähtuvalt temast endast ning sellest, mis roll tal ühiskonnas kanda on. Igal inimesel on potentsiaal olla midagi enamat, kui ta arvab. Kuid kui kõik lihtsalt kätte antakse ning millegi pärast ei pingutata, siis mis selle elu üldse elamisvääriliseks teeb? Elust, mille liberaalsus on eesmärgivabaks muutnud, saadud antidepressandisõltuvus?

Väärtused, mida tänapäeval alavääristatakse, on need, mille nimel elada ning pingutada, näiteks traditsiooniline õnnelik perekond, oma vaba riik, oma kultuur ning keel, oma rahvas, ajalugu. Mis on nendest saanud? Feminism, LGBTQ-epideemia, globalism, massiimmigratsioon. Ükski riik ega rahvas ei jää püsima ilma moraalse kompassita. Pärast meid ei tule veeuputust, seetõttu peame mõtlema tuleviku peale, õppides minevikust. Parem ligidalt samm tagasi astuda, kui kaugelt kahetseda. Ajal, mil liberalism muudab meie elud vähem väärtuslikuks, võitleb konservatism elu alusväärtuste püsimise eest. Liberalism tahab tuua meid võrdselt moraalselt madalale. Igasuguse tegevuse või tegevusetuse põhjused on isekad.

Kõik propagandaoksad marksismipuult on muutnud maailma ebakindlaks. Kindluse, selguse ja vabaduse annab mulle konservatism.

Läänest tugevalt pealetungiv marksistlik feminism ütleb, et naistel ja meestel ei ole vahet, et karjäär on kõige olulisem ning et lõdvad elukombed on normaalsus ja see kõik teeb õnnelikuks. Mehi ja mehisust alavääristatakse. Pere loomine jäetakse mainitud isekatel põhjustel ära. See kõik on aga vale. Aegade algusest peale on olnud emad ja sõdalased – see on kindlustanud meie eksistentsi. Soorollid on alati eksisteerinud ja need ei ole välja mõeldud või disainitud, vaid need on kujunenud põhjusega. Naisi tahetakse panna unustama, et neile kuulub maailma suurim ning olulisim privileeg – tuua ilmale ja kasvatada lapsi. Kuid kui liberaalid väidavad, et selle lähenemise kohaselt on naised „uue tööjõu inkubaatorid”, siis kuhu me omadega üldse jõudnud oleme. Laste saamine on oluline soo ja liigi jätkamiseks ja see on looduses elusorganismide üks põhilisi eesmärke. Tõsi on, et ka riigi kestmiseks on kodanikke vaja. See ei ole eksklusiivselt ühegi erakonna seisukoht, vaid terve ühiskonna oma – lapsed on meie tulevik. Väike külaskäik geograafiatundi ning õpetaja võib rääkida lähemalt rahvastiku vananemisest ning selle mõjust riigile ja majandusele. Ma ei väida, et kodu peaks olema naise maailma piir, vaid see peab olema keskus.

Ebaloomuliku normaliseerimine

Halamis- ja solvumiskultuuris on jäänud teisejärguliseks probleemidega tegelemine. Selle asemel normaliseeritakse ebaloomulikku. Tundub uskumatu, et peab kordama üle reaalseid fakte, nagu see, et sugu on bioloogiline – inimese puhul kehtib kas kromosoomikombinatsioon XX või XY ning see määrab soo, see on fakt ja seda ei muuda miski. See, kas keegi identifitseerib end mehe või naisena või millegi kolmandana, on sotsioloogiline ja psühholoogiline konstruktsioon, millel ei ole bioloogilise objektiivsusega mingit seost. Sellist käitumist, kus lastele ja noortele õpetatakse ja sisendatakse, et keemiline ja ka kirurgiline sekkumine bioloogiliste sootunnuste muutmiseks on normaalne, võib pidada väärkohtlemiseks. See tekitab nendes rohkem segadust ja arusaamatust, rääkimata suurtest terviseriskidest. Sama kehtib geipropaganda kohta. Selle asemel võiks keskenduda vaimselt ja füüsiliselt tervete laste kasvatamisele, kellest omakorda saavad terved vanemad järgmistele tervetele lastele. See on ühiskonna tugevus.

Traditsioonide ja rahvusluse austajana mõtlen loomulikult ka sellele, kus ja mis tingimustes need lapsed üldse kasvama peaksid. Kas globalismi ja massiimmigratsiooni tulemusel üldse jääb neile kodumaa? Siinkohal ei ole asi minu jaoks kunagi kellegi vihkamises. Me ei lukusta oma kodu ust mitte seepärast, et vihkame väljaspool olijaid, vaid põhjusel, et armastame neid, kes on sees. Me ei lähe jalgpalli vaatama, sest vihkame üht meeskonda, vaid seetõttu, et elame ühele kaasa. Oma keel ja kultuur? Mis sellest kõigest alles jääb, kui eelisjärjekorras on olulised kõik teised enne omasid? Mis saab meie loodusest ja meid aegade algusest iseloomustanud metsadest? Mina neile küsimustele vastaja nahas olla ei tahaks. Saan vaid teha kõik endast oleneva meile meie riigi ja vabaduse toonud esivanemate austamiseks, et me oma identiteeti ka nüüd ei kaotaks. See on väärt võitlemist.

Kõik propagandaoksad marksismipuult on muutnud maailma ebakindlaks. Kindluse, selguse ja vabaduse annab mulle konservatism. Tormid sunnivad puid sügavamalt juurduma.

Hendrika Näägo (snd 1995) on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorpoliitik, portaali Uued Uudised toimetaja ja videoreporter ning vabatahtlik Kaitseliidus ja abipolitseinikuna. Kui kooli, töö ja vabatahtliku tegevuse kõrvalt veel aega üle jääb, veedab ta seda maal, tehes laudas füüsilist tööd, lugedes ning nautides metsas vaikust ja loodust.