Kui poliitilised vastasseisud kolivad Toompealt sotsiaalmeediasse, tänavatele ja argivestlustesse, jagades ühiskonna mõtteliselt kaheks vastandpooluseks, hakkavad inimesed käituma väärtuspoliitilise reageerimisautomaadina. Kuidas automaadist südametunnistusele truuks jäädes väljuda? Kuidas teha seda nii, et ka ühiskond koos püsiks?

Aare Pilv. Kõik fotod: Gabriela Liivamägi

„Aare!” – see on Müürilehe koosolekutel sageli kõlav vastus, kui on vaja leida kaasautor mõne keerulise teema jaoks, eriti kui valdkonnaks on poliitika. See, et ühest kirjandusteadlasest on saanud ainuisikuliselt paljude jaoks usaldusväärne ja laia haardega ühiskondlik mõttekoda, on järjest süveneva spetsialiseerumise ajastul omaette kurioosum. Asjaolu, et selleks pole vaja regulaarselt arvamusartikleid kirjutada, kaamerate ees esineda, vlog’i pidada ega Twitteris säutsuda, on ehk veel üllatavam. Üks on kindel – kui Aare midagi kirjutab, paneb see kaasa mõtlema. Kuna poliitiline situatsioon on muutunud viimase aastaga pehmelt öeldes keeruliseks, palusin parajasti poliitpaastu pidanud Aare seda mõtestama.

Septembris, kui paljud eksperimenteerivad alkoholivaba eluga, oled sina otsustanud pidada poliitpaastu, st lahkunud poliitilise maiguga sotsiaalmeediagruppidest ning loobunud jälgimast neid isikuid, kelle postituste all käib poliitiline madin. Miks?
Ma tundsin ühel hetkel, et sellist igapäevast poliitilist kirglikkust on liiast, eriti kui on valimiskampaaniate aeg – see on lihtsalt oma vaimse energia raiskamine. Kusjuures, mul pole midagi selle vastu, kui arutletakse näiteks kommunaalprobleemide üle, selline argipoliitika, aga just see pidev „maailmade sõda”, kus peetakse duelle mingite väärtuste üle, see piirneb kogu aeg tegelikult eetikaga seotud küsimustega ja selline eetiline pinevus on tohutult väsitav. Kas mõistad hukka, kas oled piisavalt õilis, kas jagad meie väärtusi jne. Poleemika kujul on see ka üsna viljatu, sest lõpuks on eetilised valikud igaühe sisemise otsustuse ning isiklike tegude küsimus, mitte külakorras kärajate vormis aetav asi.

Konkreetseks ajendiks sai tegelikult see, et kui Marju Lepajõe juhtus oma intervjuus Pulleritsule ütlema midagi islamimaade kohta, mis oli minugi pilgu jaoks kultuurilooliselt ja sotsioloogiliselt läbi mõtlemata, pöördus minu poole mitu tuttavat, kes teadsid, et ma Lepajõest lugu pean, ja pärisid, et mida ma arvan. Ju see praegune aeg on hellaks teinud, aga mulle mõjus see umbes nii, et miks ma pean iga seisukohavõtu suhtes oma suhtumist väljendama – ja mitte ainult üksiku seisukoha, vaid ka seisukohta omava inimese kohta üleüldse. See valvsus „omade” hulgas on ehk kõige häirivam, sest see lülitab tegelikult mõtlemise välja. Mõtlemine ei seisne ju selles, kas ma olen millegi poolt või vastu, vaid ma püüan haarata mingi idee kõiki keerdkäike ilma kelleltki luba küsimata. Ja mõtlemine vajab aega – just seda sotsiaalmeedia ei anna, see eeldab ja nõuab kohest reageerimist, ning kui on kiire, siis sa loomulikult käid välja teatud valmisseisukohad, jälgides (ja olles jälgitud), kas need ikka langevad teistega ühte, sest käimas on lahing, siin pole aega mõlgutada.

Kui me räägime ühiskonna polariseerumisest ja arvamusruumi ussitamisest, siis kuidas panustab sellesse sotsiaalmeedia? Ja kas probleem on kurjades Facebooki algoritmides või meis endis, kes me oleme internaliseerinud teatud (sotsiaal)meedia põhimõtted?
Ma arvan küll, et tegu on juba internaliseeritud toimimispõhimõtetega, sellel tasandil me juba käitume teatava tehisintellektina, väärtuspoliitilise automaadina. Kui selle üle mõtlema jääda, siis tekib vajadus kuidagi aeg maha võtta, väljuda sellest masinast, tuletada meelde, kuidas mõtlemine päriselt käib.

Kas sa oskad juba esimese kümne päeva põhjal öelda, millist mõju selline paast avaldab? Kas see on midagi sellist, mida võiks poliitiliselt turbulentsel ajal üldise käitumissuunisena soovitada?
Ma muidugi rikkusin ise seda paastu, sest Varro Vooglaiu ennustus NO teatri kinnipanekust tundus mulle nii üle võlli, et ma ei suutnud mitte reageerida. Sellest tuli jälle selline poolmõttetu madistamine ja vastastikuste monoloogide ristumine. Üldiselt on mõju tervistav, sest ma ei tunne, et peaksin oma enesestmõistetavaid hoiakuid kellelegi tõestama. Suunisena soovitaksin end inforuumist mitte täiesti välja lülitada, vaid väljuda justnimelt sellest reageerimisautomaadist, et anda endale aega.

Olen lugenud palju üleskutseid poliitilisele hügieenile sotsiaalmeedias, st ettepanekuid kõik ebameeldivaid vaateid toetavad või neid ise avaldavad tuttavad oma sõprade hulgast eemaldada. Sina oled üks väheseid, kelle seinal kohtuvad väga erisuguste vaadetega inimesed ja arutelu on enamasti kultuurne, ometi, nagu sa ka ise just ütlesid, sarnaneb see järjest enam vastastikuste monoloogide ristumisega. Kas poliitiliste debattide modereerimine Facebookis on sinu kogemuste põhjal võimalik?
Eks selline vaadete alusel sõprade hulgast eemaldamine on ju mõistetav, kui inimene on sellest pidevast jamelemisest väsinud, aga põhimõttelise „karistusviisina” või meelsusavaldusena – kui tahetakse samas jätkata seda maailmavaatelist poleemikat – tundub see mulle oksa saagimisena, millel ise istutakse, see on „torustumise” süvendamine. Minu meelest on see kõige ülejäänu alus – hoida kanalid lahti, säilitada vaidlusplatvorm. Kui see läheb kaotsi, siis polegi enam muud teha kui koguneda kampadesse ja jaotada territoorium ära – see oleks ju jõuguühiskond.

Nii et sa ei leia, et peaksime poliitilised arutelud sotsiaalmeediast välja kolima?
Minu meelest on Facebook vaidluste ja arutluste jaoks hea platvorm, kuna see on nii demokraatlik, paneb osalised võrdsesse positsiooni. Pealegi, ega sotsiaalmeediast väljakolimine ei aitaks, inimesed ise peavad ennast paremini modereerima – püüdma ikka pigem vestelda kui lihtsalt kuulutada oma tõdesid. Nii imelik, kui see ka pole, on sisulise suhtluse eeldus valmisolek selleks, et mul pole õigus või et õigus pole kellelgi.

Mulle meeldib see printsiip, et mitte kellelgi pole õigus, et kahtlemine ja kriitika on teretulnud. Ometi ma ei tunne, et see oleks enam niimoodi, sest palle lüüakse ainult ühte väravasse. Kui sa ütled „jah, aga…”, siis oled juba oma meeskonna reetnud. Liberaalses särgis mängides tunduvad sellised reeglid väga piiravad, sest kriitika sotside, demokraatide, Merkeli, kooseluseaduse, pagulaspoliitika, islami vm hella teema suunal kodeeritakse ümber, rääkimata siis sellest, et Trumpil või EKREl võiks kunagi õigus olla. Kas sa tunned, et ühiskondlik polariseerumine on sinu enda kriitikameelt kuidagi nüristanud? Või et see nähtamatu tsensuur, mis mind ennast pakitseb, takistab sul mingite seisukohtade esitamist?
Ma ei saa välistada, et on nüristanud, eriti kirglikes vaidlusolukordades. Seda näevad teised paremini. Ja mingi enesetsensuur toimib tõesti, mis seal salata, aga mitte sel kujul, et äkki ma osutun reeturiks, vaid pigem nii, et kui mulle muidu sümpaatsete hoiakutega inimene saab äkki fopaaga hakkama, ei rutta ma teda kritiseerima, sest ta saab selle kriitika vastaspoolelt niikuinii kätte. Ja see juhibki sinna, et ehk oleks selle üksteise valvamise ja kritiseerimisvalmiduse asemel vaja keskenduda millelegi konstruktiivsele, millegi poolt olemisele. Ühesõnaga, jalgpalli asemel tuleks tegeleda näiteks teivashüppega.

Kui rääkida konstruktiivsusest, siis kas me oleme kaotamas oskust kompromisse teha? Lisaks sellele, et sotsiaalmeedia kui keskkond pigem soodustab seisukohtade jäikust, olen täheldanud midagi sarnast ka näiteks kodanikuliikumiste puhul, kus koostööd mingi ürituse või laiema eesmärgi nimel välistavad maailmavaatelised lahknevused hoopis teistes küsimustes, näiteks kui Rail Balticu vastasel meeleavaldusel osaleb SAPTK, ei saa me õlga alla panna; kui Roheliste esimehe abikaasa istub otsedemokraatiat edendava vabaühenduse juhatuses koos Vooglaiu ja Järviga, nähakse selles flirti EKREga. Valijatele lähevad muidugi taolised kategoorilised vastandused peale, kuid kas me saame lubada nii väikeses ühiskonnas endale sellist luksust, et mängime üksteist nurka? Kuidas uuesti keskpõrandal kokku saada?
Ma nii järsult ei ütleks, et oleme selle oskuse kaotanud. Ega kompromiss pole ka mingi iseväärtus, et seda alati otsida on vaja, sest kui miski on täiesti vastuvõetamatu, siis kompromiss tähendaks selle vastuvõetavaks tunnistamist. Ma muidugi ei saa siin jälle mööda oma subjektiivsusest, sest mina muutusin Rail Balticu teema suhtes – kuigi ma olen andnud allkirja noile avalikele kirjadele – skeptiliseks hetkest, mil EKRE võttis selle oma jutupunktiks ning korraldas riigikogus riikliku tähtsusega küsimuse arutelu. Sealtmaalt on asjast saanud EKRE poliitprofiidi lõikamise vahend. Ma olen endiselt arvamusel, et ökoloogilises mõttes ei pruugi me Rail Balticu teostumise puhul isegi viiki jääda, aga ma ei taha minna kaasa mingi konspiroloogilise ja propagandistliku ümberkodeerimisega, mille ohus see teema on. See on keeruline küsimus. Kas tõesti on kompromissivalmiduse proovikiviks koostöö profašistide – jah, ma arvan, et see on objektiivselt õige määratlus – ja religioossete fundamentalistidega? See on umbes sama keeruline küsimus kui Kenderi puhul ehk kas tõesti on sõnavabaduse printsiibi proovikiviks Kenderi väljamõeldud jäleduste kaitsmine (ja selles punktis on minu hoiak, et paraku jah). See on koht, kus mängu astub eetika selle tõsises mõttes, kuivõrd eetika tuum on valikute tegemine raskete dilemmade puhul, ja sellised valikuhetked näitavad, mida sa tegelikult väärtuseks pead. Kompromiss ei ole eetiline, vaid tehniline kategooria, kuivõrd eri arvamused on n-ö kokku monteeritavad. Erinevate eetiliste alushoiakute puhul tehnilised lahendused ei toimi, sest eetika on väga isiklik ja intiimne asi. Kompromissidel on oma piirid, vastasel juhul oleks ju tegu üleüldise oportunismiga.

Kui sa rääkisid intervjuu alguses sellest, kuidas sinult nõuti hinnangut Marju Lepajõe seisukohtadele ja tema kui inimese kohta üldiselt, siis minu meelest on see loogiline samm edasi Rail Balticu kaasusest, millega seoses on paljud oma hinnanguid revideerinud, sest ühtäkki kuulub see EKRE jutupunktide hulka. Sisuliselt pole kaasuses aga midagi muud juhtunud, lihtsalt üks erakond püüab seda oma narratiivi haarata ja vastavalt sellele ka raamistada ning ümber kodeerida, mis on täiesti normaalne poliittehnoloogiline võte. Distantseerujad joonduvad aga ümber eetilisest printsiibist lähtuvalt, sest EKRE puudutus lisab igale teemale pruuni värvi. Ma ei taha väita, et meil pole õigus sellistes olukordades eetikast lähtuvalt valikuid teha ja varasemaid otsuseid muuta, ning ma ei usu ka, et sina seda kuidagi kergekäeliselt oleksid teinud, aga mulle tundub, et paljud teevad, ja see mõttemehhanism ajab oma siirdeid ka väljaspool parteipoliitikat, kui tuletada meelde Lepajõe näidet. See on põhimõtteliselt binaarne mõtlemine. Ja sellest lähtuvalt on minu jaoks problemaatiline ka sinu vastus, kus sa nimetad kompromissivalmiduse proovikiviks koostööd profašistidega, sest on üsna selge, et Rail Balticu vastaste hulgast moodustavad profašistid ühe osahulga, aga see kodanikualgatus koondab enda alla väga laia ja eripalgelise seltskonna, keda me aga tänu EKRE kohalolule enam ei näe. Selles mõttes muutub meie maailm järjest kahetoonilisemaks ning me üritame ühiskondlikke nähtusi sellest binaarsusest lähtuvalt kodeerida, mis teeb igasuguse kompromisside tegemise keeruliseks, kuigi see potentsiaal oli (ja on?) näiteks Rail Balticu puhul olemas. Kas ma olen oma mõtlemisega väga sohu jooksnud? Võib-olla meil ongi vaja olla vahel oportunistid?
Kusjuures, ma arvan, et kui keegi otsustab minna EKREga koostööle näiteks Rail Balticu teemal, siis see on samuti tema eetiline otsus – asi pole selles, et ainult ühtpidi otsus oleks eetiline, vaid see valikukoht ise on põhimõtteliselt eetiline, ükskõik kumba pidi. Iva on selles, et see ei ole enam puhttehniline valikukoht. See on tegelikult päris hea näidisjuhtum. Küsimus pole selles, et kui EKRE võtab Rail Balticu enda jutupunktiks, siis teema omandab pruuni värvi – siis võiks ju ka öelda, et sünnitoetuste teema omandab pruuni värvi. Küsimus on selles, et esiteks selline „parteipoliitilistamine” kaotab teemakäsitlusest nüansid. Kui too 101 kiri välja tuli, oli selle seltskonna põhimõtteline sõnum, et me pole Rail Balticu kui sellise vastu, vaid see, et kõik riskid – minu jaoks kõige olulisemal määral keskkonnahoidlikud – pole korralikult läbi mõeldud ja me ei tea täpselt n-ö hinda, mida me selle projekti eest maksame. Ses mõttes on algatus vilja kandnud, näiteks tuli just uudis, et loomade rändeteid takistavate tarade küsimust mõeldakse läbi ja püütakse paindlikumalt projekteerida. Ma arvan, et noil avalikel kirjadel on siin oma roll olnud. Aga kui see muutub ühe poliitilise partei käes vahendiks, mille abiga vastanduda teistele parteidele, nii et Rail Balticust saab üks paralleelne „kuritegu” näiteks nn massiimmigratsiooni soodustamise või nn homoideoloogia edendamise või kultuuriasutuste ideoloogiliste üksustena nägemise kõrval, siis loomulikult sellised nüansid kaovad ära ja minul ei jää midagi muud üle kui kõrvale astuda. Selle asemel et otsida kompromissi Rail Balticu rajajatega (mis oli avaliku kirja algne idee), olen ma sunnitud järsku mingile hoopis teistlaadsele kompromissile, ja asi kaotab oma mõtte. Ses suhtes võinuks Rail Balticu skeptikute juhtkujud olla ettevaatlikumad, aga paraku oldi idealistlikult naiivsed Eesti poliittehnoloogide kõrge taseme suhtes. Oma roll on siin muidugi ka Rail Balticu pooldajate kohati naeruvääristavas suhtumises skeptikutesse, mis annabki hoogu sellele, et teema muutub üheks binaarse polariseerumise väljaks. Ja muidugi ka Rail Balticu skeptikud ise pole teinekord tagasi kohkunud demagoogia ja polariseerumise ees.

Ma olen sinuga nõus selle binaarsusohu kohalt, aga mulle näib, et on olukordi, kus inimene leiab, et parim samm on justnimelt binaarsusest välja astuda ja olla pigem vait. On olukordi, kus ei ole häid valikuid, loeb vaid see, mis on südametunnistusele vastuvõetav, ja südametunnistus ei saa olla oportunistlik, mis tahes konkreetseid valikuid ta ka ei teeks.

Eesti avalikus ruumis räägitakse praegu sellest, et me ei pööra sõnadele piisavalt tähelepanu, et mõned EKRE liikmete säutsud jäävad hukkamõistuta, kuid nii saavad sõnadest teod ning kurjuse impeerium meie ümber laiendab oma haaret. Mismoodi sina seda näed – kas me oleme lasknud paremäärmuslikel jõududel arvamusruumis liiga vabalt tegutseda ning milline võiks olla adekvaatne reaktsioon, mis samas ei annaks vastavatele ideedele liialt eetriaega?
Ma isegi ei arva, et neile ei tohiks eetriaega anda, lõppude lõpuks on see ikkagi võimalus ühiskonnas liikvel olevatest mõtteviisidest teadlik olla, neile vastu vaielda, neid kas või naeruvääristada, kui muuks enam võhma pole. Põhimõtteliselt on kolm reageerimisviisi. Esimene on ilmselt võimalusena juba mööda lastud – suhtuda asjasse kui mingisse nurgataguste veidrike või idiosünkraatikute tegevusse, mitte pöörata väga pingsat tähelepanu. Teine on asuda dialoogi, vaidlusse ja siin ei saa muidugi olla eesmärgiks vastaspoole ümberveenmine, vaid publiku jaoks argumentide läbitöötamine, et oleks näha, mis on asja tegelik sisu ja milles on oht. See nõuab kannatlikkust ja teinekord ei kuku see välja ka puhtalt seepärast, et vastaspool lihtsalt ei saa aru, kuhu argumendid täpselt sihitud on, ja vaidleb mööda. Loomulikult võib alati juhtuda, et oled ise kehvasti argumentidega varustatud või ründad midagi, mis pole ründamist väärt. Aga selline kannatlik vaidlus võib olla viljakas, kui pidada silmas seda, et on omajagu inimesi, kes toetavad EKREt hoopis teiste asjade pärast kui need, mille tõttu kriitikud EKREt kritiseerivad, st raskuspunktid on pooldajate ja kriitikute jaoks eri kohtades. Vaidluse siht saabki olla näidata, et toetades mingit üht asja, näiteks rahvusteaduste edendamist, mis on ju üksikpunktina igati mõistlik, võivad need pooldajad sattuda toetama asju, mida nad tegelikult toetada ei taha, näiteks survet teatud „mitterahvuslike” ülikoolierialade sulgemiseks. Ja see peab olema täpne, nii et ei saaks öelda, et näiteks nende sünnitoetuse tõstmise kava peetakse ksenofoobiaks. Kolmas võimalus on minna n-ö laupkokkupõrkesse, mitte enam dialoogiliselt vaielda, vaid provotseerida vastaselt välja nende halvimate aspektide võimalikult selge artikulatsioon, nii et nad ise muutuksid enda süüdistuseks. Ma pole kindel, kui efektiivne see on, võib-olla on. Ja üks asi on loomulikult oskus mitte oma energiat igasuguse pudi peale raisata, vaid tegeleda olemuslike sõlmpunktidega, muidu jääb mulje, et tegu on lihtsalt valimatu vingumisega ebasümpaatsete vaadete suunal. Neljas võimalus on muidugi veel, esimese edasiarendus – loobuda kriitikast ning realiseerida selle asemel sõnas ja teos jõuliselt seda, mida peetakse õigeks, kehtestada lihtsalt ennast. Aga selleks peab olema, mida kehtestada, üldsõnaline deklareerimine siin ei aita.

Rahvuskonservatiivse ideoloogia tõusulaine taustal tundub, et liberaalide pakutav väärtuspakett ja narratiiv on oma kütkestavust kaotamas. Kas see tähendab, et see miski, mida sõnas ja teos kehtestada, on aja jooksul liberaalidel silmist kadunud või ei osata seda enam valijatele sobivasse vormi pakendada? Mis on juhtunud, et aastal 2017 tunduvad Trump ja Le Pen valijate jaoks igati sobilikud maailma suurriike juhtima?
Ma isegi ei oska tegelikult öelda, kas see vastandus rahvuskonservatiivsus versus liberaalsus on päris korrektne, või need nimetused vähemasti tunduvad väga avarad. Minu meelest ongi üks praeguste vaidlemiste ja vastasseisude probleem vastaspoole liiga lõtv tähistamine, nii et lõpuks kaob käest asja tegelik sisu – see on pigem sellise selgeid vastasseise taotleva poliitretoorika võte, mis paneb ühte patta laulupeo ja rassismi või teisalt näiteks stalinismi ja Derrida. Ma ei mõtle neid näiteid välja, vaid võtan neid reaalsetest Facebooki vestlustest.

Üks sõlm on siin selles, et käesoleval kümnendil on kerkinud väga jõudsalt esile n-ö establishment’i-vastane liikumine, mis on väga laia skaalaga – Occupy-liikumisest katoliiklike traditsionalistideni –, aga miskipärast on poliitilisse süsteemi haakunud edukamalt see traditsionalistlikum pool. Kuid need spektri erinevad osad sihivad establishment’i erinevaid kohti: traditsionalistid pigem teatavaid teemasid, nagu kultuuriline ja sooline emantsipatsioon, nood liberaalsema hoiakuga pigem teatud tehnoloogiat, struktuure – mida täpselt demokraatia endast kujutab, kui aus saab poliitika olla jne. Ühesõnaga „mis teisiti?” versus „kuidas teisiti?”, poliitilise alusnarratiivi teisendamine versus poliitilise struktuuri teisendamine. Esimene on loomulikult kuidagi arusaadavam ja lihtsam.

Muidugi on hirmu palju ja see hirm on reaalne, sellest saab see edukam anti-establishment’i poolus toitu ja ühtlasi toidab sellega. See on selline vastastikune ring, kuigi teine poolus jääb samas sellest ringist välja, kuna ta ei defineeri end hirmu, vaid pigem trotsi kaudu. Ameerikaski polnud ju sisuline vastasseis Trump versus Clinton, vaid Trump versus Sanders, kes olid mõlemad Clintoni esindatud establishment’i vastu. Ühesõnaga, me elame ilmselt mingis revolutsioonilises situatsioonis, aga see revolutsioon kipub olema traditsionalistlik. Võimalik, et õhtumaad elavad praegu läbi seda, mida näiteks Iraan koges 40 aastat tagasi – noortele toetuv vastulöök moderniseerimisele. Just see, et traditsionalism on paljude jaoks teatud mõttes lahe, teeb mind kõige murelikumaks – see pole mingi ättide viimne võitlus. Võib-olla peaks lugema ja lavastama uuesti Mrożeki „Tangot”, kus on just tegu konservatiivse poja mässuga oma vabameelsete vanemate vastu, võib-olla kunst annaks täpsema vastuse.

Näiteks Brexitit on paljud vaatlejad tõlgendanud hoopis vastasseisuna noorema ja vanema generatsiooni vahel, mis juhatab sisse vananeva rahvastikuga lääneriike järgnevatel aastakümnetel eesootava väärtuskonflikti. Tänu demograafiale muutuvad ühiskonnad seetõttu järjest konservatiivsemaks. Miks sa arvad, et noored selles võitluses traditsionalistide poolele astuvad?
Ma arvan, et noorte toetus on mingil määral oluline, vähemasti kui ma siin lähemal Eestis ringi vaatan. See ei veaks välja, kui see oleks ainult keskealiste ja vanemate asi. Mind paneb üllatuma just see, et traditsionalismil on kohati nooruslik ja lahe nägu peas, või, mis veelgi olulisem, see sisaldab teatavat „nooruslikku” tulevikku suunatud löögivalmidust, kui vaadata kas või Martin Helmet või Markus Järvit. See pole pelk reaktiivne alalhoidlikkus, vaid aktiivne ümberkujundamistaotlus. Üldine statistika näitab muidugi midagi muud, pigem seda, et see noorte establishment’i-vastasus väljendub suurel määral ka seljapööramisena ametlikule poliitilisele süsteemile, valimiste ajal kojujäämisele, mille teine külg on ka see, et pigem tegutsetakse ehk vahetumal kogukonnatasandil, väljaspool esindusdemokraatlikku raamistikku.

Tuleb osata teha vahet kurjusel ja hirmul, samuti kurjusel ja maailmavaatel, samuti kurjusel ja ihal lihtsate seletuste järele.

Sa ütlesid, et hirm on reaalne ja see tunne eelneb traditsionalistide võimendavale hirmutamistaktikale. Mida siis ikkagi kardetakse? Mis on see läte, millest traditsionalism toitub?
Tont seda täpselt teab, kogu aeg leiab ärevuseks põhjusi. Üks asi muidugi on terrorism – see on päriselt olemas ja selle eesmärk ongi loomu poolest hirmu tekitada. Loomulikult tekitab aegade ja elukorralduste kiire muutumine hirmu, majandusseis kõigub, eelmine kriis oli 8–9 aastat tagasi ja ennustatakse uut. Aga ma arvan, et see hirm ja ärevus on otseselt seotud ka sellega, et elame infoajastul, kus kõiksugune teave on väga kiiresti kättesaadav, kuid sellega koos ka valeinfo ja propaganda. Mingid ärevad signaalid kumuleeruvad väga kiiresti, hakkaksid otsekui süsteemi moodustama, samas on infot nii palju, et selles on raske orienteeruda, ja juba see iseenesest tekitab teatava ärevuse, järgmise sammuna on lihtsam järgida kedagi, kes selles infos sinu eest valiku teeb ja selle ümber jutustab – selles astmes saab umbmäärane ärevus juba selge tõlgenduse ja kuju. See muidugi ei kehti ainult traditsionalismi kohta – traditsionalism on vaid üks viis seda ärevust talutavalt mõtestatuks vormida, andes sellele müüdi kuju.

Need alghirmud on täiesti üldinimlikud: „kes ma olen?”, „kas ma saan hakkama?”, „kas ma väärin heakskiitu?”. Ja ma olen ka jäänud mõtlema selle üle, et üks tõrge, mille too foobiates süüdistamine võib traditsionalistides tekitada, ongi just see, et inimlikus mõttes ei tohiks inimesele tema hirmu süüks panna või ette heita, sest see on tema alavääristamine ning vormib selle hirmu reaktsioonina mingiks ideoloogiliseks kompleksiks, sulatab naeruvääristatud hirmu ümber jõudu andvaks ähvarduseks. Põhimõtteliselt on see sama nagu koolikiusajate puhul, kelle taustaks on tegelikult ärev ebakindlus – tema probleemiks pole viha, vaid see, et ta kardab, aga viha ja hirmu ravitakse erineval moel. Võimalik, et neil, kes ütlevad, et EKRE esiletõus on liberaalsema seltskonna tegevuse tagajärg, on teatud nurga alt õigus – just selles mõttes, et hirmu koheldakse, nagu see oleks viha.

Millise käitumissuunise võiks „liberaalsem seltskond” sellest tuletada? Kuidas maandada inimlikke hirme, ilma et need moonduksid vihaks? Seda avalikus diskussioonis, aga ma arvan, et sellist käitumissuunist vajaksid paljud ka privaatsfääris.
Ega mul mingit väga selget retsepti pole. Üks asi on muidugi see, et vahet tuleks teha inimestel, kes seda hirmu ekspluateerivad ja üles kütavad – nendega pole tõesti suurt midagi peale hakata –, ja neil, kelle hirme ekspluateeritakse. Minu meelest on päris tõsine iva selles jutus, mida räägivad sotsid – aga siinkohal pole üldse oluline, et seda räägivad nemad, see on mu arvates ideoloogiaülene tõde –, et hirmu ja selle ekspluateerimise aluspinnaks on inimeste majanduslik ebavõrdsus. Kui me vaatame EKRE toetajaskonda, siis keskmine EKRE pooldaja on madalama haridustaseme ja väiksema sissetulekuga mees, ühesõnaga keegi, kes on sotsiaalses konkurentsis alla jäänud ja kes tunneb end sellepärast alaväärtustatuna, ohustatuna. Nii et üks aluseeldus on tõesti sotsiaalse konkurentsi pehmendamine ja selle kaudu inimeste ühiskondliku ohutunde vähendamine, sest see ühiskondlik võrsub ju üksikinimeste liidetud ja võimendatud ohutundest. Aga muidugi võtavad need sotsiaalselt võrdsustavad poliitikad aega, niivõrd kui neid üldse õnnestub ellu viia Eesti ühiskonnas, mis on minu meelest orienteerunud üsna tugevalt konkurentsi-, mitte koostöömudelile. Seni tuleb ikkagi arendada endas võimet püüda jääda argumenteerimisel faktipõhiseks ja ratsionaalseks, näiteks kas või üritada seletada, et märksõna „massiimmigratsioon”, nagu seda kasutatakse, on tühi, sest mõnisada inimest pole veel mingi mass, ja Eesti üsnagi ranget immigratsioonipoliitikat ei kavatse keegi lõdvendada. Kui keegi toob põhjenduseks, et ta näeb analoogiat nõukogudeaegse immigratsiooniga, tarvitseb vaid näidata võrdlevaid numbreid. Nõukogudeaegne immigratsioon oli keskmiselt 10 000 inimest aastas, esiteks erineb see sajakordselt sellest pagulaste hulgast, kelle Eesti on aasta jooksul vastu võtnud, teiseks ei pea „massiimmigratsiooniga” hirmutajad silmas pagulastest palju massilisemat „tavaimmigratsiooni”, mis on ca 6000 inimest aastas, osa neist ajutiselt ja ainult pool neist Euroopa Liidust – miks inimene seda ei karda, miks ta kardab sadakonda õnnetut? Ühesõnaga, võib kutsuda üles inimesi poliitilistest müütidest läbi vaatama.

Aga selle kõrval tuleks arendada endas ka psühholoogilist tundlikkust – mitte suruda teist inimest nurka, jätta talle võimalus ise järeldusteni jõuda, mitte neid järeldusi talle halvustamisähvardusega peale pressida, sest see oleks vaid uue hirmu lisamine, mis lükkab teda veel enam nende tiiva alla, kes annavad tema hirmudele ühemõttelise müütilise vastuse. Ma räägin seda ka enesekriitiliselt, ega ma ise pole siin mingi hea eeskuju olnud. Noh, kas või see natsiks nimetamine, kui keegi on avaldanud poolehoidu EKREle või kui keegi on lihtsalt rahvuskonservatiivsete vaadetega – minu meelest pole seda vaja. See võib muidugi viia teise halva asjani – patroniseerimiseni, otsekui neid inimesi tuleks millestki ravida. Tuleb osata teha vahet kurjusel ja hirmul, samuti kurjusel ja maailmavaatel, samuti kurjusel ja ihal lihtsate seletuste järele. Samal ajal tuleb meeles pidada, et hoolimata sellest vahest pole see selge piir, kurjusesse võib lihtsalt sujuvalt libiseda – ja just see on tegelik oht. Kui oskaks osutada just sellele põhilisele ohukohale inimese enda hinges, millest ta hoiduma peaks – vaat see oleks jõud. Selleks peab muidugi ise püüdma vabaneda oma arrogantsist ja hoiduma emotsionaalsest laiskusest, et mitte omakorda elada oma änge välja nende peal, kes teistmoodi mõtlevad, või äkki oleks õigem öelda, et kes teistmoodi kardavad.

Püüda olla empaatiline inimeste suhtes, mitte samastada inimest tema persona’ga, sest poliitiline hoiak on alati mingis mõttes mask – ja mulle tundub, et selle avaliku diskussiooni põhiprobleem seisnebki selles, et me oleme liiga oma maskide, poliitiliste persona’de külge klammerdunud, oleme mingis mõttes kõik „rassistideks” muutumas, samastades inimest tema poliitilise „rassiga”.