Maa-alused käigud, keldrid, tunnelid, katakombid ja koopad on toitnud inimeste kujutlusvõimet aastasadu. Salapärane maa-alune haakub aga kontseptuaalselt ootamatult hästi ka tänapäeva tumedates toonides Zeitgeist’iga, mida kasutavad oma loomingus mitmed kunstnikud ja filmitegijad.

Jussi Kivi „Topograafiline uurimus nimetust kohast maa-aluste täiendustega”, tint, pliiats, vesivärv, 2015

Eesti pärimuses avaneb metsas kännu alt rohkete käikudega tee põrgusse vanapagana elupaika. Põrgukäikudeks on ristitud ka paljud looduslikud paljandid ja koopad. Vana-Roomas maeti mitmesaja kilomeetri pikkustesse katakombidesse surnuid ning seal pidasid salajasi kokkusaamisi esimesed kristlased. Tänapäeva maailmas on maa-alused käigud enamasti seotud tööstuse või militaartegevuse, samuti infrastruktuuriga. Esimesed suuremad tunnelid olid võimsad tehnikasaavutused, kuid nõudsid tihti ka inimelusid. Näiteks 1857. aastal alustatud Alpe läbiva raudteetunneli Mont Cenis’ ehitamiseks kulus 14 aastat ning proovisõitudel suri tunnelis kaks vedurijuhti. Umbes samal ajal alustatud Sankt Gotthardi mäekuru läbiva tunneli ehitusel ei pidanud töölised keskmiselt vastu üle kolme kuu; neist, kes üritasid töötada aasta, lahkusid paljud invaliididena.[1] Nii on teadmatus maa-alusest olnud ikka seotud teispoolsuse ja surmaga, millele inimene on hakanud tänu tehnika arengule küll alles nüüd vastu astuma. Kuid kui edukalt ta seda teha suudab?

Inimesed pimeduses

Ka kogu tänapäeva tehnikarevolutsiooni alge peitub tegelikult sügaval maa all. Kuigi fossiilkütuseid tunti mingil määral juba enne tööstusrevolutsiooni, peetakse just söe kaevandamist Inglismaal 17. sajandil üheks peamiseks uue ajastu kuulutajaks. Söekaevanduste töölistest said uue ajastu ohvrite sümbolid, kelle kirjutas kuulsaks Émile Zola ja maalis kunstiajalukku Vincent van Gogh. Seejuures on fossiilkütused, nagu süsi, gaas või nafta, tekkinud miljonite aastate jooksul, moodustudes surnud organismide lagunemisest. Nii on kannatused ja suremine seotud tihedalt maavarade kaevandamisega. Serbia päritolu kunstnik Ivana Bašić on töötanud ideega elava organismi muutumisest elutuks mateeriaks ja vastupidi. Praegu EKKMis avatud näitusel „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja” eksponeerib Bašić teost „Tuhat aastat tagasi oli 10 sekundit hingeõhku võrdne 40 grammi tolmuga”, mis muudab roosast alabastrist kivi omaenese jõul aeglaselt tolmuks. Teos meenutab hästi maapõue varadega seonduvat paradoksi, tänu millele aeg lagundab vaikselt – tuhandete ja miljonite aastate jooksul – kunagi elanut ning annab sellele uue potentsiaali.

Maa-alune elu on ka mitme sel aastal tähelepanu äratanud filmi teema. Jordan Peele’i linateoses „Meie” elavad mahajäetud metroos maapealsete „tavaliste” inimeste õõvastavad teisikud. Samal ajal kui maapealsed inimesed jätkavad õnnelikult oma tavapärast elukest, on nende „varjud” pimedas ja kannatavad. Ühel hetkel murravad nad muidugi oma peidikust välja, sümboliseerides midagi varjatut, mida kardetakse ja mille olemasolu ehk vaid aimatakse. Mõnevõrra sarnane liin on Bong Joon-ho mustas komöödias-trilleris „Parasiit”, kus eksisteerib samuti rikka ülemklassi paralleelreaalsus: inimesed, kes pesitsevad poolkorrustel, keldrites ja unustatud salakäikudes. HBO tänavuse sarja „Tšernobõl” tegevus toimub ajaloolises 1980ndate Nõukogude Liidus, mis tundub samuti nagu mingi tume varjatud maailm ja paneb mõtlema sellele, et vaatamata režiimi inimvaenulikkusele ja ennasthävitavale loomusele elasid ka seal inimesed omavahel rõõmsat, mõnikord kurba elu. Umbes samamoodi läänemaailma eest varjus ja pimeduses nagu tegelased „Parasiidis” või filmis „Meie”.

Jussi Kivi allmaailm

Maa-aluseid tunneleid ja teisi mahajäetud paiku on avastanud kogu elu soome kunstnik Jussi Kivi. „Kui sa magad novembrikuus metsas varjualuse all lõkke ääres, keset ääretut metsikut loodust, kui taevast sajab alla lörtsi, siis saad väga teadlikuks meie sõltuvusest loodusressurssidest,” rääkis Jussi Helsingi kunstimuuseumi näituse puhul ilmunud intervjuus. Kivi on seigelnud palju nendesamade loodusressursside kaevandamiseks tehtud käikudes, aga ka erinevates taristutunnelites. Mingis mõttes ei tule üllatusena, et teda inspireeris kunstiga tegelema saksa romantismi suurkuju Caspar David Friedrich. Ometi on Jussi Kivi loodusromantika uue ajastu nägu: ta pildistab ja joonistab paiku, kust inimtegevus on üle käinud, kuid mis on ometi tavaliselt justkui silma alt ära, asudes näiteks maa all. Jussi Kivi on matkanud isegi mööda Helsingi reoveetunnelit ning joonistanud ateljeesse Helsingi turistikaardile „oma” Helsingi – maa-alustest käikudest koosneva labürindi, mille peal Soome pealinna elanikud oma igapäevaasju ajavad.

Jussi Kivi „Põrguauk päevavalguses”, pliiats, 2015

Tavaliselt on sellistesse kohtadesse pääsemine pika eeltöö tulemus, sõltudes lõpuks ikkagi juhusest. Kohati on see muidugi ka ohtlik, nii otseselt (varisemisoht, mürgised gaasid) kui ka seetõttu, et tihti on mahajäetud paigad kellegi eraomandis ja võõraid kunstnikke sinna uudistama ei lubata. Kivi meenutab korda, kui tema sõber oleks vanas kaevandusšahtis levivate mürgiste aurude tulemusel peaaegu surma saanud, ühel teisel korral jooksis ta mitu tundi metsas, et põgeneda teda jälitanud eraomaniku eest. Kogetud ohutunne kajastub ka retkede tulemusena sündinud fotodel ja joonistustel, mis on ometi omamoodi romantiliselt kaunid. „Kivi loob kauni kompositsiooniga fotosid uut tüüpi subliimist: hirmutavast ilust, mis tekib inimtegevuse tagajärjel,” kirjutas 2016. aastal Jussi Kivi teoste kohta ajakiri Apollo.

Tunnelite tulevik

Tänavu Future Generation Art Prize’iga pärjatud leedu kunstnik Emilija Škarnulytė on töötanud samuti mahajäetud paikadega. Mis saab tööstus- või militaarobjektidest, kui neid enam ei vajata? Sellised ehitised on olnud ikka seotud kehtiva ühiskonnakorraldusega – majandussuhete või riigivõimudega – ning ajaloos on mitmeid näiteid sellest, kuidas kunagisi hiigelrajatisi järsku enam kellelgi vaja pole ning mis seetõttu kas muudavad funktsiooni või vajuvad unustusse. Eestiski on palju nõukogude ajast pärit sõjaväele mõeldud maa-aluseid käike, mida keegi enam ei mäleta, rääkimata vajamisest. Näiteks kirjutas EPL 1999. aastal artiklis „Vene armee ehitas Eestisse salametroo” Laagrist Pärnu poole suunduvast „lõputust tunnelist”. Pudeli viina eest juhatas ajakirjaniku tunnelisse keegi kodutu mees. Tallinna ajaloo spetsialist kommenteerib artiklis, et mainitud tunnelid ehitati juba esimese maailmasõja ajal. Kuigi mõne käigu skeemid on ajaloolastele kättesaadavad, siis mitmed neist olid Nõukogude armee käsul salastatud ning vaevalt et need tänasekski avaldatud on.

Ajakirjanikule üllatuseks töötasid mahajäetud endises salajases radarijuhtimiskeskuses vanametalli lõikamisega leiba teenivad habetunud mehed, kes ka elasid samas kohas. Jällegi, sellised inimesed võiksid olla vabalt tegelased „Parasiidi” eestimaises versioonis. Või siis Emilija Škarnulytė teostes, kuigi Škarnulytė kasutab tavaliselt vähem argiseid fantaasiamaailmast pärit olendeid. Videoteoses „Sirenomelia” (2017) fantaseerib kunstnik, milline võiks olla Arktikas asuva mahajäetud NATO allveelaevabaasi tulevik ajastul, kui maailma ja inimesi sellistena, nagu me neid tunneme, enam pole.

Tänapäeva Eestis elavadki mahajäetud paikades, olgu siis maa all või maa peal, peamiselt kodutud. Kuid arvestades seda, et suurlinnades muutub elamispaiga leidmine järjest keerulisemaks, võib oletada, et kõiksugu veidrad elamispinnad muutuvad normaalsuseks. Erinevatesse mahajäetud paikadesse kultuuriskvottide tegemine on juba nagunii tavapärane. Mõelgem näiteks EKKMi, Polymeri või kunagise Telliskivi peale. Ning arvestades praeguse maailma poliitilist meelsust, võib ka juhtuda, et musta stsenaariumi korral tuleb igasugusel vabal mõttel kas otseselt või kaudselt allapoole kolida. Nii nagu 1970ndatel, sügaval nõukogude ajal elas vana dissident Leonhard Lapin koos kunstnikust abikaasa Sirje Rungega Kadriorus sõna otseses mõttes põranda all keldrikorteris, loomeinimesed kogunesid pimedasse Kuku klubisse, kus sai vabamalt võimuvastast meelsust avaldada, ja punkarid peitsid end miilitsa eest bastionikäikudes.

Sel aastal on Eestis toimunud rohkem meeleavaldusi kui vaat et kogu taasiseseisvumisaja jooksul. Kas põrandaalune pelgupaik võib olla koht, kuhu läheme peitu novembrikuu pimeduse ja külma, poliitiliselt ebastabiilse ja ökoloogiliselt hävineva maailma eest? Inimesed on elanud üle erinevaid pimedaid ajajärke, ka selliseid, mille kohta tänapäeval enam midagi ei teata. Võib siis vaid loota, et ka praegune pimedus lõpeb ükskord ja pelgupaigast saab ühtlasi koht vastupanuliikumiseks, kust sünnib uus algus.

[1] Eesti keeles saab tunnelite ajaloost lugeda Hubert Matve raamatust „Tunnelid läbi aegade” (1981).

Artikkel on kirjutatud seoses näitusega „Tiira-taara tuia-taia, pimesikk tuli meie majja”, mida saab näha 1. novembrist 15. detsembrini Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis.

Kaarin Kivirähk töötab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses, kus ta annab välja kaasaegse kunsti veebiajakirja. Lisaks kirjutab ta Postimehele kunstikolumni „Raamist väljas”.

Esilehe pilt: Jussi Kivi „Hüljatud rauakaevandus”, 2014