Tagurpidi tants, inimesed kui üürike tossupilv ja absurdi tähtsus – uue performance’iga välja tulnud koreograaf Alissa Šnaider tutvustab oma ideid ja loomingut.

Alissa Šnaider. Foto: Renzo van Steenbergen

Artiklit kirjutama asudes olin just võtnud pesumasinast välja teksapüksid, millele mõned päevad tagasi lekkivast autoakust vedelikku voolas. Püksid pleekisid oranžiks ja pesust tulles olid need üleni auklikud. Tööstuslik väävelhape tegi puuvillaga oma töö: tekkis juhuslik, ehkki ilus disain. Ostsin uue aku, aga pärast kaht päeva sõitu ei töötanud enam seegi – ju siis on klemmid oksüdeerunud, auto emaplaat roostes või mootoris tont. Kes teab…

Umbes sarnase, kunstiliselt muidugi palju monumentaalsema kogemuse osaliseks sain ka 15. augustil endises BLRT Noblessneri laevatehases Tallinnas, kus etenduskunstide festivalil SAAL Biennaal etendus koreograaf-stilist-fotograaf Alissa Šnaideri „Weird tales I have tried to write’i” („WTIHTTW”) teine peatükk. Postindustriaalne kõnnumaa, mis läheb peatselt lammutamisele, muudeti üheks õhtuks kineetiliseks tervikuks, kus kinoprožektorite, viie tantsija, liikumise, helivõngete, musta lima ja katedraali mõõtu tehase koostoimel tekkis uus ja ajutine elusorganism. Sain Alissaga ühel sumedal augustiööl Kanuti Gildi proovisaalis kokku, et rääkida nii tema minevikust kui ka tulevikust, „WTIHTTW” septembris etenduvast uuest peatükist ja sellestki, kuidas selja äratõmbamine enda kasuks pöörata.

Sirge seljaga Amsterdami

Alissa pole koreograafina käinud tavalist rada, s.t õppinud tantsu Viljandi Kultuuriakadeemias või Tallinna Ülikoolis. Ta tantsis küll kunagi mõned aastad trupis Fine 5 ja müüs 17-aastasena Kanuti Gildi SAALis pileteid, aga Eestis pole ta mingit formaalset õpet läbinud. Esimesed katsetused ja koostööd toimusidki Kanuti Pika tänava majas. Vahepeale jäi ka mitu aastat tuuritamist tantsijana Saša Pepeljajevi lavastusega „Uksed”. „Mäletan, et ükskord, kui New York Times tuli etendusele ja tegi pilte, sain laval uksega vastu nina ning etenduse jooksul läksid mõlemad silmad paiste ja tõmbusid siniseks. Pilti pole ma kunagi näinud, aga ettekujutus juhtunust on tänapäevani väga ere.” Oma kahekümnendaid eluaastaid Alissa üldiselt ei igatse, sest tagasi vaadates paistab see kui peata ratsaniku periood. Siis jõudis ta teha koos Bulgaariast pärit eesti koreograafi Sandra Ziga ka stand-up-pop-mash-bändi Queennaive.

2012. aastal suundus Alissa Gerrit Rietveldi Akadeemia alla kuuluva Sandbergi Instituudi magistriõppesse. Sealne kaunite kunstide alamoodul „Play/Object” on keskendunud nüüdisaegsele performatiivsusele. Eriline rõhk on sellel, kuidas objektid aja, ruumi ja väärtustega suhestuvad. Moodulis käsitletavate meetodite alla võivad kuuluda näiteks jalutuskäigud metsas, kollektiivsed autorsuse vormid või mittekausaalne arutlus.

Sandbergi sattus ta pooljuhuslikult. Aasta seal juba õppinud Krõõt Juurak nimelt helistas talle ja pani ette täita taotlus; nii tehtigi ja pärast mindi linna tähistama. Paar nädalat hiljem, vahetult enne Amsterdami lendu, tõmbas ta aga voodit tõstes selja ära ega saanud enam istuda. Komisjoni ees paluti muidugi esimese asjana just istet võtta. Samuti oli ta kodus juba läbi mõelnud küsimused ja vastused, mis komisjonis arutlusele võiksid tulla, ning hoolimata nende tegelikust mittekattumisest jäi ta enda kehtestatud järjekorra ja vastuste juurde. Välja kukkuski Alissa esimene performance – kohmakas, veider ja naljakas. Enda sõnul tegi Amsterdami kogemus ta väga avatuks ja uudishimulikuks ning kristalliseerus isiklik kreedo: mida rohkem teed, seda rohkem jaksad.

Hetk „WTIHTTW” performance’ist Noblessneri laevatehases. Foto: Lee Kelomees

Kunstipraktika kui tahmunud sulajuust

Kunstnikuna huvitavad Alissat igasugused hallid tsoonid, milles piirid hägustuvad, hierarhiad aurustuvad ja asjad hakkavad voolama. Eks ole tänapäev isegi muutunud vedelaks, informatsioon võtab eri kujusid, tekivad uued hübriidid ja mutatsioonid. Ka SAAL Biennaal, mis kunagi oli Augusti TantsuFestival, kannab nüüd etenduskunstide festivali laialivalguvat loosungit. „Suits, voolamine ja vaikuse poole liikumine on püüe leida rahu ning luua erilist ajavoolu, millesse sukeldudes saab eemalduda oma tavapärasest elust ja rutiinist ning korraks vabalt hingata ja vaadelda, mõelda ja reageerida sellele, mis silme ees ilmneb. Mind huvitavad õrnus ja peensus, asjade duaalsus, jälgede mittejätmine, haihtumine,” resümeerib Alissa lühidalt protsesse, millega ta iga päev töötab. Veel üks tegevus, mille tähtsust ta soovib eraldi rõhutada, on unlearning ehk õpitust – olgu see keel, liikumine või traditsioon – lahtiütlemine või selle tagasiõppimine. Juba omandatud oskustele või teadmistele võib olla restarti teha palju keerulisem kui õppida midagi uut.

Säärases tunnetuses on oma sürrealistlikkus ja juba varastes lavakatsetustes, nagu „Some Tips or how to become a contemporary dancer in 10 minutes” ja „Charms and other incidences”, toetus Alissa ka vene absurdikirjanduse klassiku Daniil Harmsi loomingule. Sandbergi Instituudi õpingute ajal tuli tal kirjutada teese ning ta töötas õppejõudude Aaron Schusteri ja Raimundas Malašauskase juhendamisel välja süsteemi, millega analüüsida Harmsi ja OBeRIu (Venemaal 1920–30ndatel tegutsenud avangardne Reaalse Kunsti Ühendus) tekste ning rakendada neid performatiivsetes olukordades. Alissa põhihuvi oli viga või eksimus, mida ta üritas tabada, luues range süsteemi, kus juhuse läbi hakkasid tekkima eksimused. „Nagu kirjutas Harms: „Ime on asjade füüsilise korra rikkumine.” Ehk tekkinud eksimused olidki väikesed imed.” Selleks et teese kirjutada, läks ta koos Moskva koreograafi Olga Tsvetkova, heliloojast abikaasa Renzo van Steenbergeni ja lavastaja Mart Kolditsaga rahvusvahelisel kultuurifestivalil Parallels esinemisega seoses kaheks nädalaks maailma niklipealinna Norilskisse Venemaal, et õpetada kahekümnele kohalikule noorele performatiivseid meetodeid. Seda „puhkust” meenutab Alissa soojade sõnadega: „Absurd on võõrandamatu osa sealsest elust, seal sain aru ka vene vanasõnast „смех сквозь слёзы” ehk „naer läbi pisarate”.”

Tantsija Arolin Raudvaga tehtud fotolavastused tulevase triptühhoni esimeseks osaks. Foto: Alissa Šnaider

Veider ei seleta, vaid püüab jõuda kaugemale seletatavast

Augustis ühe korra etendunud suurejooneline „WTIHTTW” sai tegelikult alguse üldse fotoprojektist, kus Alissa katsetas eri materjalide, „ebaloomulike” pooside, jumestuse ja valgusega. Üks osa fotoseeriast jõudis ka Itaalia Vogue’i. Mullegi hakkasid tema pildiseeriad sotsiaalmeedias silma ja tekitasid veidra tunde, mille võtab ehk kõige paremini kokku termin „õõvaorg” (ingl uncanny valley), kus pildil sisalduv tekitab korraga nii äratundmist kui ka võõristust. Igatahes arenes see vormide, pooside, tekstuuride ja valguse mäng kuudepikkuse kollektiivse töö tulemusel kahetunniseks etenduseks Noblessneri tehasehoones.

„Proovide käigus töötasime ka anorgaanilise, mittelineaarse, mitteprognoositava, vooluvastase liikumise loomisega (üks meetoditest oli tantsu salvestamine ja selle tagurpidi päheõppimine), sedasi lõimisime montaaži kehadesse. Montaaž esines kui mässav žest, mis püüdis vabastada tantsu efemeersust,” selgitab Alissa etenduse tagamaid. Samas pidi tantsijate kineetiline seisund olema täpne, kehad pidevas liikumises, ja nende sidemel oli rohkem tähtsust kui igaühel eraldi. Koos kunstnik Madlen Hirtentreuga tegid nad läbi omalaadi materjaliteaduse töötoa. Nad proovisid etenduse tarbeks ära ca 15 materjali ja katsetasid neid etendajate peal. Lõpuks leidsid kasutust lima (vedel, paksem, voolav, kiirkuivav), elastik, alginaat, kips, tainas, jahu, silikoon. Iga kasutatud materjal omas sama palju tähtsust kui keha, heli, valgus ja vertikaalne tööstusruum ise. Massiaru endisest koolimajast Pärnumaal toodi võimlemistundides kasutatav mädanev hobune, välja aeti Baltikumi ainus hiiglaslik Panibeami kinoprožektor ja seina äärde pargiti kastiga maastur.

Küsimuse peale, miks ta tahtis lavastada sedavõrd imposantses ruumis, vastab Alissa: „Esimest korda, kui Noblessnerisse sisse astusin, tekkis mu silme ette Andrei Tarkovski „Stalkeri” kaader. Karvad tõusid püsti, tegin näpuga nipsu ja kuulsin maja häält, süda oli läinud ja otsus tehtud. Ruumi industriaalsust arvestades tahtsime, et meie kohalolu ei jätaks jälgi – soovisime olla nagu toss, mis tekib, aga ei võta midagi üle, vaid mässib end ümber, voolab ja hõljub ning haihtub siis jäljetult.” Peale selle ahvatles teda võimalus mängida naturaalse valgusega, mis läbi kõrgete klaasseinte sisse kumas, ja korraldada teatud laadi reekviem varsti varemeteks pudenevale hoonele.

Kuigi „WTIHTTW” teine osa oli praegu ainult ühekordne aktsioon, pole välistatud, et sobiva ruumi ja vahendite korral võib seda tulevikus veel kord näha – kui mitte Eestis, siis välismaal. Kangematel huvilistel on aga septembris võimalus osa saada intiimsemast jätkupeatükist Kanuti Gildi SAALis, kus mitmesaja inimese asemel mahub ühele etendusele korraga kõigest mõnikümmend.

Maarja Tõnissoniga tehtud fotolavastus oli tulevase triptühhoni esimeseks osaks. Foto: Alissa Šnaider

Olevik on hele

Kui jutt tüürib taas praegusaja peale ja sellele, kuidas elu on tähelepanu nõudvaid asju täis ning elatakse pidevas kiires tempos, siis Alissa selles otsest probleemi ei näe. Lihtsalt tuleb kohaneda ja endale tunnistada, et praegu on kõik osa tähelepanumajandusest. Ta leiab hoopis positiivse noodina, et tehnoloogia ja kommunikatiivsete praktikate areng lubab varasemast rohkem töötada intuitiivsel kõhutundetasandil. Kunstnikuna tuleb küll vallata teatud tehnikaid, aga sünteeside ja valguvate piiridega loomingu elluviimiseks saab rohkem kui eales varem toetuda sisemistele kombitsatele. Võib-olla on silikoon, tainas ja lima materjalid, mille tuleviku kultuuriloolased peavad endale selgeks tegema…

„Weird tales I have tried to write’i” saab näha täna kell 18 Disainiöö avamisel Noblessneri valukojas. Järgmine peatükk esietendub Kanuti Gildi SAALis 23. septembril. Vaata lisainfot siit.