Oma soolise identiteediga kimpus sõprade toetamine eeldab avatud meelele lisaks tööd iseendaga ning oskust kuulata ja kuulda.

Vasakul Emil ja paremal autor. Foto: Erakogu

Perekonda ei saa valida – pereliikmetega tuleb raskuste kiuste õppida läbi saama. Sõpru saab valida, kuid ka nendega on võimalik kasvada nii lähedaseks, et ühel hetkel kaalub nendest hoolimine üle kogu sõprussuhte keerukuse. Mul on sõber, kes kunagi oli sõbranna. Teekond sõbrannast sõbrani ei ole kergesti mõistetav ega kergesti läbitav, tehes selle segaseks mõlemale – nii kogejale kui ka kõrvaltvaatajale. Emili on nüüd Emil, kuigi mina teda vahel harjumusest endiselt vana nimega kutsun.

Identiteediotsingud heteronormatiivses ühiskonnas

7-aastastena istusime Emiliga basseini äärel ning jalgu vees sulistades kaardistasime oma tulevikku. Kujutasin ette, et tulevikus on mul üks-kaks last, sellisel juhul ilmselt ka abikaasa – nagu „normaalsele” perele kohane. Emili väristas õlgu, välistades mehevõtmise ja lastesaamise. Oma esimese klassi tarkusega oskasin visalt märkida, et küll ta suureks saades teist juttu räägib. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, jääb mul üle vaid tõdeda, et selle ennustusega panin täiesti mööda.

Lastena tuhisesime Emiliga alalõpmata mööda metsasid ringi, turnisime, mõtlesime salakeele välja, hüppasime batuudil, üritasime moekollektsiooni luua – olime täiesti tavalised plikad. Noh, üks asi oli muidugi veider – Emili ei kandnud kunagi kleite. Talle lihtsalt ei meeldinud need. Pidades probleemiks tema madalat enesehinnangut, üritasin talle igat moodi selgeks teha, et talle väga sobiks kleidikandmine. 4. klassi koolikontserdile ilmus Emili sügavpunases õelt laenatud kleidis. Mäletan tohutut uhkustunnet.

Teismeliseaastad tabasid meid kiirrongi kombel. Välismaailmale paistsin mina ilmselt võrdlemisi tavalise teismelisena. Emili see-eest sulgus oma müstilisse maailma, kuhu mina küll uksepiidalt piiluda tohtisin, kuid mille olemusest alles aastaid hiljem aru saama hakkasin. Emili pikad patsid asendusid poisipeaga, mida mina pidasin vanuseliseks eripäraks, faasiks. Pidasin faasiks ka seda, et Emili muutus kurvameelseks ja kinniseks. Olime temaga lähedased, kuid probleeme soolise identiteediga ei osanud meist kumbki märgata, veel vähem analüüsida. Istusime hiliste õhtutundideni oma kodulinna kiikedel ning arutasime kõikide maailma asjade üle, manööverdades teadmatult ümber Emili tegeliku mure.

Sooline identiteet ei ole vaid uudistes kajastatav poliitiline dilemma, millest ultrakonservatiivid õudusunenägusid näevad. Samuti pole see ka lihtsalt vikerkaarelipuline paraad – see on minu enda lähedane inimene, kelle pereliikmed teda tõrjuvad, kellele purjus inimesed õelaid kommentaare teevad.

Silmaklappidega vähemusaktivist

Teised küsisid minult tihti, et mis värk Emiliga on. Kas ta tahab poiss olla? On ta äkki lesbi? On ta lihtsalt veider? Oskasin ainult veidi tusaselt vastata, et ma ei tea. Emili on lihtsalt Emili. Ma ei olnud sellele mõelnud. Paar aastat hiljem tekkis minus tulihingeline poolehoid vähemuste suhtes. Leidsin, et ühiskonnas tehakse LGBT-kogukonnale liiga, mis mulle õiglane ei tundunud. Tegemist oli perioodiga, kus kooseluseadust kirglikult igas meediakanalis arutati. Ka siis, kui ise sellel teemal sõna võtsin, ei löönud pirnike mu peas põlema, vihjates mu enda parimale sõbrannale. Erinevalt minust ei võtnud Emili kunagi sõna vähemuste teemal. Alles siis, kui põhikooli lõpetasime, vestlesime Emiliga sellest pikemalt. Tol hetkel oskas ta vaid öelda, et ei tunne end mugavalt tüdrukuna, identifitseerides end mittebinaarsena.

Sain viimaks Emili osas natuke rohkem selgust, mis mind õnnelikuks tegi, sest nüüd oskasin teda veel rohkem toetada. Kuigi tema iseloom jäi samaks, muutus see, kuidas mina teda nägin. Hakkasin märkama konflikti tema ja maailma vahel, mille tulemusel nägin tema soovi sulgeda end kurjade pilkude eest koduseinte vahele. Sain aru, et sooline identiteet ei ole vaid uudistes kajastatav poliitiline dilemma, millest ultrakonservatiivid õudusunenägusid näevad. Samuti pole see ka lihtsalt vikerkaarelipuline paraad – see on minu enda lähedane inimene, kelle pereliikmed teda tõrjuvad, kellele purjus inimesed õelaid kommentaare teevad, kes mitte kunagi minuga ujuma ei tule, sest pelgab oma tüdrukulikku keha. Olin pahane maailma peale, sest temagi oli alles laps. Tahtsin, et ta saaks elada täisväärtuslikku elu.

Mõistmisest ja mittemõistmisest

Ma ei saa väita, et teda alati mõistnud oleksin. Jah, saan pidada ennast tolerantseks erinevate vähemusgruppide suhtes, kuid transsooliste inimeste probleemid on midagi, millega ma ise igapäevaselt kokku ei puutu. Tunne, et olen sündinud valest soost inimese kehas, on minule tundmatu. Kuid kas see, et ma sajaprotsendiliselt ennast kellegi teise olukorda asetada ei suuda, annab õiguse hukkamõistuks? Eks hukkamõist ongi kergem mõistmisest, kuid kuna transsooliste inimeste kannatuste vähenemine pole otseselt pöördvõrdelises kellegi teise kannatamisega, olen õppinud tajuma LGBT-kogukonna valu.

Emil on inimene, kelle nimel läbi tule kõndida võiksin. Oleme koos kasvanud, püüdes üksteist mõista, ja selle läbi arenenud inimesteks, kes praegu oleme. Hoolimata sellest, et tema nina kirtsutab, kui mina poistest räägin, oleme me ikkagi sõbrad. Ka siis, kui tema räägib oma rindade eemaldamise operatsioonist, pean selle mõttega hetkeks kohanema, kuid see on okei. Olen rõõmus, kui ta pärast operatsiooni viimaks tänaval enesekindlalt õhukesi riideid kanda julgeb. Kuulates jutte lõputust bürokraatiast, mis soovahetusega kaasneb, terendab silmapiiril siht näha oma sõpra õnnelikuna – olles sõlminud rahulepingu iseendaga.

Usun ja tean, et mõistmine ning millegi endale võõra aktsepteerimine on suur töö. Olen uhke nende üle, kes pingutavad selle nimel, et mõista ka siis, kui see on võimalikest variantidest kõige keerulisem. Tasub mõelda sellele, et ilmselt on kõigil meist mõni teistsuguse soolise või seksuaalse identiteediga tuttav, kes sellest valju häälega rääkida ei julge. Vaadake enda ümber ringi ning treenige oma emotsioone!