Lahingud soolise enesemääramisõiguse eest võivad teinekord toimuda ka baleriinikleidis ja sädelusepahvakutes.

Alan Proosa. Foto: Aleksander Kelpman

Viimasel ajal on Tallinna põrandaalustel pidudel jäänud silma üks sireen, kelleks on osutunud lähemal vaatlusel mässajahinge ja sooülese ilumeelega fotograaf Alan Proosa. Rakveres punkarina üles kasvanud Alan on tegutsenud performance-kunstniku ja eksperimentaalmuusikuna ning igasuguste piiride, sh sooliste, kompamine on tema jaoks loomulik eneseavastuse osa. Praegu veedab Alan aega Taimaal ning pildistab sealseid transnaisi, kelle veetlus tema sõnul nii mõnelegi silmad ette teeb. Räägime Alaniga sellest, miks ta kannab teinekord kunstripsmeid ja kontsakingi ning miks peaksid punkarid olema solidaarsed transsooliste inimestega, miks sünnib Kagu-Aasias nõnda palju kathoey’sid ehk transnaisi ning mida võiksime meie õppida meigitud meestelt Aasias.

Sind on nähtud Tallinna pidudel õhtumeigi, kontsade ja pikkade juustega. Mida selline eneseväljendus sinu jaoks tähendab?
Mulle meeldib oma naiselikku potentsiaali välja elada. Käia klubitamas, üritustel, all dolled up. Ma saan sellest päris mõnusa kaifi. Tajuda ja kuulda, kuidas kõrged kontsad asfaldil klikivad, kuidas tuul mu sukkade õrna koega kaetud sääri paitab… Ma olen ka teataval määral fetišist – kõrged kontsad, meik, sukad, korsetid jne on minu jaoks naiselikkuse loomise ja nautimise atribuutika. Mõnikord on mind peetud ka drag queen’iks, kuigi ma ei ole drag queen, a priori. Ennekõike tahan olla neil puhkudel lihtsalt kaunis naine.

Kuidas sa ennast sooliselt määratled?
Ma ei sobi ühtegi lahtrisse. Olen elupõline misfit. Hakkasin varases nooruses cross-dressing’u ja meigiga katsetama. Mul on olnud elus perioode, mil olen tundnud, et mul on pigem naise hing ja naiselik tunnetus. Mõnikord on see mind isegi häirinud, kui mind meheks peetakse, see ei tundu sobiv. Aga samas ju olengi argielus pigem mees, vähemalt välimuselt. Kui ma olen kolmel-neljal õhtul järjest all dolled up väljas käinud, siis ma tavaliselt rahuldun sellega ja tõmbun glamuursest diskursusest tagasi. Aga üldiselt on nii, et kui olen pikalt mees, ei kanna meiki, jätan näo, jalad jne raseerimata, siis ma kaldun stressi. Mäletan, et kunagi üks mu transseksuaalne eesti sõbranna, kes elab nüüd juba ammusest ajast 24/7 naisena, heitis mulle ette, et ma pole valinud poolt, vaid olen jäänud kuskile vahepeale.

Nooremana mõtlesin ka hormoonravi peale, aga olen aru saanud, et see ei ole minu puhul siiski vajalik. Mäletan, et olin üliõnnelik, kui olin naisena väljas käies passable – kui ei saadud aru, et ma pole tegelikult bioloogiliselt naine, ning olin tüdrukuna usutav ja veenev.

Nüüdseks, rohkem kogenuna ja vanemaks saanuna tunnen, et see, kui ma pole naisena täiesti passable, ei häirigi mind enam eriti. Ma tean, kes ma olen, ja ma tean, et olen omal moel ka kaunis ja spets. Aga need naiselikkuse ja mehelikkuse poolused käivad kuidagi lainetena. Minu jaoks ei ole problemaatiline end ka mehena presenteerida ja mehelikum olla. See oleneb mõnikord näiteks sotsiaalsest kontekstist, on olukordi, milles on turvalisem ja kohasem adapteeruda ja käituda mehelikult.

Aga kui siiski mingi määratlus valida, olen eelistanud kasutada enda puhul koondavat katusväljendit transgendered, kuigi olen ehk pigem genderfluid, androgüün. Lihtsalt crossdresser’iks ma end ka pidada ei tahaks, kuna see määratlus tundub liiga põgus ja pinnapealne, väline.

Milline on su seksuaalne orientatsioon? Kuidas see su soolisusega kokku sobitub?
Võib-olla on kõige õigem öelda, et ma olen panseksuaalne, juhul kui transsoolisi inimesi kolmandaks sooks pidada. Kui mitte, siis okei, bi. Oman seksuaalseid kogemusi nii naiste, meeste kui ka transsoolistega. Mulle lihtsalt meeldivad ilusad inimesed. Kuigi, jah, „ilus” on avar ja lai, individuaalnegi mõiste.

Eesti keeles seda probleemi pole, aga inglise keeles viitavad asesõnad soole (he/she/they). Millist asesõna enda kohta kasutada palud? Kuidas kindel olla, et mõnest soovähemusest inimesele õige nimetusega viitan?
Minu puhul ja üldse, olles vähegi end selle trans-temaatikaga kurssi viinud, on see lihtne ja elementaarne – kui ma olen kuskil väljas naisena, siis ma ei ole mees ja eeldan, et mu kohta öeldakse she. Aga siinkohal eksisteerib ka piir – mulle endalegi tundub raske ja mittekohane kõnetada she’na mõnda karvaste jalgadega, à la pulli pärast paruka pähe tõmmanud meheliku olekuga pühapäeva-transvestiiti. Ma hindan pigem neid, kes oma välimusse aega ja energiat on investeerinud, et see naiselikkuse illusioon või olemus on piisavalt veenev ja taotluslik, väljapeetud. Olemuslikud erinevused. Siin on vahe sees, kustmaalt algab she ja lõpeb he.

Foto: Aleksander Kelpman

Aga need transnaised ja -mehed, kellel pole raha, soovi või võimalusi hormoonravi või kunstrindade/parukate/riiete/meigi jaoks? Kas transsoolisus seisneb ainult välimuses?
Ei seisne, absoluutselt mitte. Inimesed on erinevad. Aga kuna ma olen fotograaf ning seega visuaalselt üsna tundlik ja tähelepanelik, siis minu jaoks on siinkohal need visuaalsed aspektid väga paeluvad ning olulised. Ent armastan ja austan transgender-kultuuri selle rohketes avaldumisvormides ning elan sellele igati kaasa. Lugesin aastate eest Charlotte von Mahlsdorfi autobiograafilist raamatut „I Am My Own Woman”. Ta oli transsooline naine, kes elas üle Saksa natsirežiimi, jäädes seejuures iseendaks ning suutes neis tingimustes ka LGBT-vähemuste eest kosta ja nende sotsiaalelu edendada. Ta ei kandnud aga seejuures kunagi meiki ega rõhutatult naiselikke või glamuurseid riideid ja aksessuaare. Väga liigutav ja rohkelt austust vääriv elulugu.

Milliseid kogemusi oled saanud Eestis naisena väljas käies?
Eesti on muutunud palju avatumaks ja liberaalsemaks. Ammu oleks aeg nõukamentaliteedist lahti lasta. Siiski olen kohanud üsna palju ka negatiivset ja halvustavat suhtumist. Ma absoluutselt ei eelda, et trans-temaatika kõigile meeldima peaks, ja ma ei suru seda kuidagi kellelegi peale, aga kindlasti soovin, et inimesed oleksid sallivamad, targemad ja avatumad, inimlikumad, empaatiavõimelisemad. Mu arust on see täiesti idiootne, rumal ja põhjendamatu, et paljudes inimestes tekitavad LGBTQ-inimesed ja vastav temaatika kohutavat ängi, viha ja põlgust. Oh well, I couldn’t give a fuck – olles olnud punkrokkar, teevad sellised asjad sind vaid tugevamaks. Just be yourself. Ma ju ikkagi elan enda elu, mitte kellegi teise. Aga kõik pole sugugi nii negatiivne. Olen pälvinud ka rohkelt sümpaatiat, austust, komplimente ja mõistvat ning tunnustavat suhtumist.

Kuidas su minevik punkarina sinu soolise enesetajuga kokku sobib?
Väga hästi sobib kokku, ma ei näe siin mingisugust probleemi või konflikti. Jah, Eesti ja Ida-Euroopa punk on omanud oma spetsiifikat ja lähtuvalt meie geopoliitilisest taustast olnud kindlasti ka natsionalistlikum, kitsarinnalisem ja homofoobsem kui selle liikumise sünnikolletes, Inglismaal, USAs ja mujal. Aga ma olen alati teadnud ja mõistnud seda, et punk on vabadus, mässumeelsus ja individuaalsus, julgus erineda, olla see, kes sa oled. Hiljuti lahvatas Facebooki kommuunis Estonian Punk Rock terav ja tuline mitmesaja sõnavõtuga diskussioon teemal „punk ja homofoobia”. Ma üldiselt ei armasta väga sotsiaalmeedias sõna võtta või isiklikke positsioone laiali laotada, aga sel korral tundsin küll, et pean sekkuma. Tegelikult oleks kihvt, kui keegi selle diskussiooni arhiveeriks, eesti pungi kontekstis osutus see üllatavalt intensiivseks aruteluks, arendavaks kodusõjaks. Mul on hea meel, et uuema kooli punkide seas on Eestis palju neid, kes jagavad matsu ja kellele läheb korda võitlus elementaarsete inimõiguste eest. Punk ei mõnita masside toetusel kaasa erineva seksuaalse suunitluse, soolise identiteedi või nahavärviga inimesi. Punk ei ole kindlasti natsisümboolika ning homofoobsete positsioonide kehtestamine ja omaksvõtt. Punk on alati pakkunud kaitset ja olnud solidaarne queer-inimeste suhtes, keda valdav üldsus omaks ei võta ja põlgab.

Oled praegu Taimaal. Millega seal tegeled?
Olen paari viimase aasta jooksul Kagu-Aasias ringi seigelnud. Baasiks on Bangkok, mis on ikkagi maailmalinn, aga samas ka väga aasialik. Sel korral olen ent kuidagi mugavaks ja kodusemaks muutunud, varem käisin pea iga päev ja öösitigi uusi kohti avastamas, vaibi tunnetamas. Aga selline tüüpiline turistidiskursus, et peened kokteilid basseini ääres või, veel hullem, kuskil elevandi seljas pilti teha mind absoluutselt ei huvita. Olen eelistanud pigem täitsa üksi reisida, see annab võimaluse ka rohkem endaga tegeleda ning asetab sind turvatsoonist väljapoole, pead enam kohalikega suhtlema, tripp on kuidagi erutavam ja ehedam. Päris palju olen ka pildistanud, seni aga pole veel seda materjali eriti kuskil avaldanud.

Olen nüüdseks mitu korda ka Filipiinidel ja eriti Metro Manilas käinud ja sinna tõmbab mind tagasi. Täiesti apokalüptiline linn! Saastunud, suuresti vaene, ohtlik, kontrastne ja inimesed on Filipiinidel ju hardcore katoliiklased, kõikjal on toretsev ja samas õõvastav kristlik sümboolika, pühakujukesed, altarid, kabelikesed. Palju toitu mu teataval määral gooti hingele. Ka Filipiinidel – hoolimata sellest, et jäik roomakatoliiklik religioonisüsteem ei taha neid aktsepteerida – on väga palju transsoolisi inimesi. Nad on levinud ja nähtav osa ühiskonnast, kuid peavad seejuures jätkuvalt võitlema elementaarse tunnustuse ja võrdsete õiguste eest. Võrreldes budistliku Taimaaga olen kohanud sedagi, et transsoolistesse suhtutakse Filipiinidel ehk mõnevõrra halvemini või kohati vähem tsiviliseeritumalt, kuigi inimlikul tasandil saadakse asjadest tegelikult aru, ollakse mõistvad ja sallivad.

Aga see, et Kagu-Aasias on transsooliste inimeste populatsioonid nii ulatuslikud, on tegelikult ka üks põhjus, miks ma siin olen. Mulle meeldib nendega suhelda ja nende maailmast osa saada. Mu hingele mõjub see kuidagi hästi ja inspireerivalt. Ja ma jätkan neist portreede pildistamist, see teema läheb mulle vägagi korda.

Aga vahel tunnen, et Euroopa oleks minu jaoks ehk siiski õigem koht, sest esiteks ei ole siin Aasias eriti nüüdisaegset counter-kultuuri, subkultuure, klubides mängitakse valdavalt tüütut ja inetut EDMi. Suure Bangkoki peale on vaid 2–3 klubi, kus saab vahel korralikku techno’t nautida, kuigi ma nii nalja ja siira rõõmuga pooleks võin vahel vabalt ka tai, isani stiilis ja folgilikuma muusika saatel tantsida – vastavast koreograafiast olen juba nakatunud. House’i mängitakse siin-seal küll, aga lõviosa house-muusikast mind eriti ei paelu, on kuidagi igav ja pretensioonitu, liiga turvaline, ebaerutav.

Enda transgender-positsioonist lähtuvalt olen tundnud, et siin en femme väljas käies olen ma ikkagi üsna alien. Ma ei kohta küll mingisugust halvakspanu vms, aga pälvin sageli palju tähelepanu ja see on mõnikord väsitav ja tüütu. Paradoksaalsel kombel olen ma siin Aasias olles üldjuhul palju tagasihoidlikum ja ehk ka enam casual looking, enda välimusega vähem eksperimenteeriv kui Euroopas. Muidugi ma käin ka siin vahel en femme üritustel ja väljas, klubitamas, aga ma tunnen, et minu jaoks on seda kuidagi efektsem ja kohasem siiski Euroopas teha. Pean siinkohal silmas pigem suuremaid linnasid, selliseid vabaduse kantse nagu Berliin, Pariis, London, Amsterdam, Brighton jne.

Mida sa selle all mõtled, et sinu jaoks on Euroopas efektsem ja kohasem en femme väljas käia?
Kagu-Aasia on veidi nagu džungel või stiihia, mis on muidugi väga põnev, rikastav, erutav ja ehe. Ma ei taha sugugi patroniseerivalt väljenduda, aga Euroopas oled siiski nagu rohkem tsiviliseeritud maailmas. Kõlab võib-olla veidi totralt, aga oma osa on siin ka asjaoludel, et üsna võimatu on „võistelda” Aasia transsooliste kaunitaridega, paljud neist on lihtsalt nii uskumatult ilusad ja naiselikult veenvad.

Transnaised Filipiinidel. Foto: Alan Proosa

Kuidas Taimaal transsoolistesse inimestesse suhtutakse?
Transgendered ja üldse LGBT-inimesed ning -kogukonnad on siin väga nähtavad ja aktsepteeritud. Aga üks asi on üldine aktsepteeritus, teine võrdsed sotsiaalsed õigused jne. Selles suhtes on ka Taimaal veel tükk maad minna. Raske on leida üheseid vastuseid või argumente, miks transsoolisi inimesi siin ikkagi nii palju on. Mulle tundub, et inimesed sünnivad siin palju androgüünsematena kui valges maailmas ja juba seetõttu on soolised piirid palju dünaamilisemad. Ent olen lugenud ning uurinud, et tegelikult tärkas ka Taimaal ulatuslik kathoey ehk ladyboy ehk Tai transsoolisuse kultuur sellisel nüüdisaegsel ja ulatuslikul kujul alles eelmise sajandi kuuekümnendail. Kathoey’d ehk „teist laadi naised” on igapäevane ja täiesti tavaline osa ühiskonnast, aga neil on siiski raskem leida töökohti, mis pole seotud ilusalongide või kosmeetikaga jne, paljud neist on ka prostituudid. Aga mulle tundub, et teatav marginaliseeritus on ka siin taandumas. Olen kohanud ka transmodelle, -disainereid, ning tegelikult on neid näha paljudes erinevates ametites. Kui ma ühe oma Bangkoki ladyboy-sõbranna käest ükskord küsisin, et mis ta arvab, miks on Tais ja osaliselt ka Kambodžas nii palju transsoolisi, siis ta vastas midagi sellist, et ammustel aegadel olid verised sõjad, kus mehed tapsid mehi, ning Buddha tahtis seda muuta, seetõttu sünnivad nüüd paljud poisid naise hingega ladyboy’dena, et mehi armastada, mitte tappa.

Kuidas sulle eestlaste suhtumine transsoolistesse inimestesse tundub võrreldes Tai ühiskonnaga?
Oma esimesel Aasia visiidil, mil kõik oli veel nii eksootiline, uus ja erutav, olin sageli imestunud ja üllatunud, nähes tänavapildis meiki kandvaid mehi (ja ma ei pea siinkohal silmas kathoey’sid) või lausa kõrgetel kontsadel geimehi ja just seda, et keegi ei pane seda neile pahaks, keegi ei jõllita, kommenteeri halvustavalt, ei näita näpuga. Üks teine mu transgender-tuttav, kes ühtlasi töötab n-ö massaažisalongis, küsis mu käest ükskord, kas Eestis on palju ladyboy’sid. Vastasin, et neid on väga vähe ja suurem osa inimestest suhtub/suhtuks nendesse pigem vaenulikult kui neutraalselt. Ta tegi suured silmad ja küsis siira üllatusega „MIKS?”. Ja ma ei osanudki talle päris täpselt vastata. „In Thailand – freedom,” kostis ta vastu.

Minu arust on Tais soo kontseptsioon palju vabam ja voolavam kui valges maailmas. Siin ei kardeta olla mehena naiselik või naisena mehelik. Ja loomulikult ei tähenda see absoluutselt seda, et siin puuduvad väga mehelikud mehed ja naiselikud naised. Ühiskond on mitmekülgne. Kui vaadata Tai kohalikku televisiooni või ka filme, siis tihti on neis ka transsoolisi inimesi näha, kuigi peab tunnistama, et sageli on see nii siiski humoristliku alatooniga ning meelelahutuslikes saadetes ja filmides. On veider, kuidas see tüütu ning tobe eesti saatesari „Su nägu kõlab tuttavalt” suutis tänu mõnele etteastele, kus oli tegemist meeste naisteks kehastumisega, kutsuda esile ulatusliku ühiskondliku nördimuse ja halvakspanu, à la miks on vaja ja kuidas te julgete televisioonis selliseid asju näidata ja propageerida?! Muidugi oli vast samaväärselt innukas ka poolehoid ja huvi vastavate etteastete suhtes. Ma isiklikult ei naudi sääraseid estraadisaateid ega eurovisioonikultuuri küll absoluutselt, aga teadvustan loomulikult seda, et need on ühtlasi vajalikud ühiskonna avatumaks ning mitmekülgsemaks muutmisel. Hiljuti hääletati Rakvere linnavalitsuse kultuurinõukogus päevakorrast maha taotlus pälvida linnavalitsuselt tühised 1500 eurot LGBTQ-teemalise filmifestivali korraldamiseks Rakveres. Kaks volikogu liiget olnud isegi seetõttu, et midagi niisugust üldse päevakorda võeti, solvunult ja demonstratiivselt nõupidamiselt lahkunud. Täiesti ebakompetentne ja pime käitumine nende ametnike puhul! Aset leidis ka eriliselt piinlike ning rumalate plakatitega protestiaktsioon, mille käigus mingi EKRE mees avaldanud, et maksumaksja rahadega küll sellist asja teha ei tohi ega saa. Just nagu LGBTQ-inimesed ei olekski maksumaksjad. Koolilapsed laususid intervjuudes, et nad ei poolda selle festivali toimumist, kuna see rikuks linna mainet. Mul on niisuguse ebaintelligentse ja pimeda suhtumise tõttu Eesti pärast piinlik. Selle festivali eesmärk on ju pelgalt ühiskonna avatumaks ja mitmekülgsemaks muutmine, harimine ning teadlikkuse suurendamine.

Paljud eestlased kasutavad sallivuse pooldajate ja isikuvabadust hindavate inimeste suhtes kohutavaid, halvustavaid sõnamonstrumeid, à la „tolerast” või „liberast”. Masendav. Kui see sind õnnelikuks teeb, siis mina olen siinkohal kindlasti see endale rusikaga vastu rinda lööv „roosa tolerast” või „lilla brigaad”!

Nii Taimaal kui ka Indoneesias on palju transsoolisi, kes on äraelamise nimel sunnitud raha eest seksi müüma. Samuti on räägitud väga suurest transsooliste vastu sooritatud vägivallajuhtumite arvust. Milline on sinu kokkupuude ühiskondlike valupunktidega transsooliste inimeste jaoks?
Prostitutsioon on Taimaal täiesti igapäevane nähtus, kuigi see peaks siin, kui ma ei eksi, illegaalne olema (prostitutsioon on Taimaal sallitud, kuigi osaliselt piiravad seda seadused – toim.). Mulle tundub, et paljud transnaistest on võimaluse korral ka nii-öelda pühapäeva-prostituudid. See pole väga sobiv määratlus, aga ma arvan, et nad lihtsalt kasutavad oma võimalusi teatavate hüvede ja materiaalse toetuse saavutamiseks, vaesuse vähendamiseks. See on tegelikult minu jaoks üllatav ja üsna ebasümpaatne, kui materiaalse iseloomuga siinne ühiskond tegelikult on. Olen kuulnud tai inimeste kohta, et nad oskavad olla õnnelikud ja rahul ka selle vähesega, mis neil on. Samas postitavad paljud neist sotsiaalmeediasse selfisid, millel nad rõõmsalt rahatähtedest tehtud „kaelaehteid” ja pärgasid kannavad. Tunnen ka mitmeid ladyboy escort’e, kes teenivadki oma sissetuleku meestega raha eest kohtudes. Paljud neist on sellise eluga rahul ja naudivad seda. Enamik toetab selle rahaga ka oma sageli maakohtades elavaid perekondi, vanemaid. Perekondlikud sidemed on siin kuidagi hoopis teistsugused kui valges maailmas. Need näivad olevat ülitugevad, vanemaid austatakse väga. Siiski olen tajunud prostituutidena tegutsevate ladyboy’dega suheldes taustal teatavaid kurbuse ja üksinduse noote. Vägivallajuhtumid kathoey’de ja teiste soovähemuste suhtes pole sugugi haruldased, kuigi üldiselt ma ei taju ühiskonnapildis nende suunas vaenulikku suhtumist.

Autoportree. Foto: Alan Proosa

Millised on su eesmärgid soolisusega mängiva kunstnikuna?
Ma tahan lihtsalt kasutada ja arendada enda vahendeid ja eripärasid. Ma arvan, et ma olen üsna lihtne inimene tegelikult. Mingil määral on eesmärk ikkagi ka ühiskonna sallivamaks muutmine, mentaliteetide avardamine. Ma olen vabadusvõitleja. Seetõttu on mulle ka punkkultuur väga omane ja hingelähedane olnud.

Astusin kunagi paljude aastate eest ühe performance’iga üles Tartus Sadamateatris toimunud Olematute Bändide Festivalil. Ma olin seal justkui printsess, kandsin baleriini patškat, tiaarat, meiki jne. Mul oli selline koreograafiline etteaste, ma ei sooritanud seda mitte laval, vaid ootamatult rahva seas. Ühel hetkel hakkas kõrgelt lae alt langema minu suunas südamekujulisi õhupalle, mis purunesid kokkupuutest mu haaravate käte ja sõrmedega, muutudes glitteripilvedeks-pahvakuteks. Ja siis olin seal selili maas ja ühtäkki astus mu ümber koondunud publiku seast esile mingi tige tüüp ja üritas mind jalaga lüüa, vist lõigi. See toimus hästi kähku ja ma mäletan, et mul oli adrenaliin laes, ma ei teadnud, kuidas käituda, aga sülitasin spontaanselt talle paraja läraka näkku ja tegin oma etteaste lõpuni. Kui ta oleks mind korra veel löönud, siis oleksin arvatavasti kähku püsti tõusnud ja talle korralikult kümnesse kütnud.

Kas sa esindad Eesti transsooliste kogukonda?
Pole selle peale eriti mõelnudki, kas ma esindan Eesti transgender-kogukonda. See skeene on Eestis endiselt peaaegu olematu. Jah, ma võiksin vajaduse korral esindada, aga olles paras misfit, tundub see kogukonna esindamine kuidagi liiga pretensioonikas ja seega mitte minu jaoks. Kindlasti esindan ma aga inimlikku ja vabameelset isikuvabadust toetavat positsiooni.

Kas tulevik on sootu?
Tulevik ei ole sootu, aga on palju avatum ja mitmekülgsem ning rikkam, kui soolistest aspektidest rääkida. Ma arvan ja loodan, et see pimedusega löödud ja inimvaenulik, kitsarinnaline ning rumal suhtumine erineva seksuaalse suunitluse ja soolise identiteediga inimeste suhtes väheneb. Oluline on olla mõistev, salliv, inimlik, avatud ja arenemisvõimeline.

Mais avatakse Tallinnas Okapi galeriis Alan Proosa transsoolisust käsitlev fotonäitus. Seni on Alani võimalik vaadata tema portfooliost, blogist ja Instagramist.


Fotod transnaistest Taimaal ja Filipiinidel: Alan Proosa