Shelteri rahvusvahelist kogumikku „Aveen” pimesi kuulates tekitasid kõige tugevamalt küsimust „oh, mis lugu see on?” kahe kohaliku autori palad.

★★★☆☆

Võrreldes möödunud aastal ilmunud „Mizgîniga” on Shelteri kollektiivi tänavune „Aveen” tantsupõrandal suurema otsekohesusega ja flirti mürarikkamast-teravamast tantsuelektroonikast väljapoole jäävaga on kuuldavalt vähem. Ja kui ta ei ole otse tantsupõrandal, on ta selle kohal või all, tantsijate sees või kaigub tantsijatest tühjaks jäänud saalis.

Ühest küljest võiks ju kogumikku ja selle koostajaid kiita, et 18 artisti loomingust on suudetud panna kokku ühtse selgroo ja helilise narratiiviga tervik, mille võiks omistada ka produtsentide rühmale. Teisalt, arvestades jällegi, et kaasa teeb 18 artisti, lähevad saundivalikud sel aastal üllatavalt tihti sarnasesse auku. See võib muidugi olla ka kureerijate teadlik valik.

Kõike seda – techno’t, mida võis meiegi pealinnas mõned aastad iga nädalavahetus kuulda, natuke leidlikumalt lahendatud (näiteks screamo-sämplitega) versiooni sellest ning Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Aafrika Vabariigi trummimustreid – katab ühtlane, olenevalt vaatenurgast vabastav või hoopis ennastimetlev suits, mis tuleb muidu-siseruumides-suitsetada-ei-tohi-aga-siin-tohib-sigaretist. Parematel hetkedel eufooriline, nõrgematel natuke punnitatud ja poosetav.

Rahvusliku uhkustundega võib öelda, et täitsa pimesi kuulates tekitasid kõige tugevamalt küsimust „oh, mis lugu see on?” ja tungi vastust saada kogumiku (peo)lõpulood, mille autoriteks on Ratkiller ja Music For Your Plants.

Samas jääb funktsionaalsus kogumikuna, mis sellises instrumentaalses elektroonikas on tänu varieeruvusele ehk isegi loogilisem pikk formaat kui album, siiski alles. „Aveen” loob mingi üldise pildi ja annab kätte omapäi edasiavastamiseks vajalikud niidiotsad, aga juba kogenumatele friikidele võib üllatusi natukene väheks jääda.