Erinevad esitajad – Halal 001 (Halal, 2022)

Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.

Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.

★★★★☆

Kuigi Halali debüütkogumikul lööb kaasa ka artiste, kes on meile juba varasemast tuttavad (Luurel Varas, Hugo Mesi), ei saa me uuest plaadifirmast Bandcampi põhjal kuigivõrd palju teada. Infot, kellele muusikat tehakse, kuhu edasi liigutakse ning kes leibeli taga seisavad, on vähe või pole üldse. Mõneti ongi Halal nimme kui mittemidagiütlev lõuend, kus julgeid artistlikke visioone ei hakka varjutama plaadifirma enda kuvand.

Muusika, mis esimesel kogumikul kõlab, on kaugel lakoonilisest. See on sillerdav ja mitmetahuline, rikkalik ja piirideülene, kohati justkui tantsitav, aga samal ajal kaasaõõtsumiseks liiga atmosfääriline ja eklektiline. Samas on „Halal 001” heas mõttes ühtlane, pimesi kuulates arvaks isegi, et see on pigem ühe produtsendi autoriplaat. Saundid ja ideed sulavad üheks, üleminek pehmelt IDMilt rahutule ja hüsteerilisele techno’le on voolav ja orgaaniline.

Kõige säravamad hetked plaadil on Maximilliano Vermillioni lood „Maxim Goes Maardu” ja „Cricket Manuel”, mis ei taotle funktsionaalsust, vaid mõjuvad pigem kui tantsumuusika kaleidoskoobid, kümnetest pisikestest kildudest koosnevad kollaažid, mis ei valgu laiali, vaid on täpselt fokuseeritud. Mõlemad palad loovad kiirelt tiheda öise helimaailma, kuhu siis produtsent hakkab laduma kiht kihi haaval kõike alates post-dubstep’ist ja breakbeat’ist kuni sürreaalse lõhutud jungle’ini. Mõneti saavad need kaks pala ka kogumikule saatuslikuks, kuna ülejäänud tantsukamad lood lihtsalt ei jõua Vermillioni produktsioonidega sammu pidada.

Pikka iga plaadifirmale Halal, esimene pääsuke on väga paljulubav!

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Hugo Mesi – Lurker of Billabong (MÜRK, 2022)

Hugo Mesi – Lurker of Billabong (MÜRK, 2022)

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida.
Labrighli – Blue (MÜRK, 2019)

Labrighli – Blue (MÜRK, 2019)

Labrighli on Tallinnas elav maroko kutt, kelle debüüt-EP „Blue” andis välja kodumaine techno-bränd MÜRK.
Bert On Beats – EIGHT (Mindnote Records, 2021)

Bert On Beats – EIGHT (Mindnote Records, 2021)

Produtsent Bert On Beats jätkab oma värskel albumil „EIGHT” paljuski samasuguse põrutava techno-küttega, mis kõlas juba plaatidel „TEN” (2019) ja „NINE” (2020), kuid sellest tumedusest moodustuvad värskel albumil ettearvamatud mustrid.
Müürileht