Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.

★★★★☆

Kuigi Halali debüütkogumikul lööb kaasa ka artiste, kes on meile juba varasemast tuttavad (Luurel Varas, Hugo Mesi), ei saa me uuest plaadifirmast Bandcampi põhjal kuigivõrd palju teada. Infot, kellele muusikat tehakse, kuhu edasi liigutakse ning kes leibeli taga seisavad, on vähe või pole üldse. Mõneti ongi Halal nimme kui mittemidagiütlev lõuend, kus julgeid artistlikke visioone ei hakka varjutama plaadifirma enda kuvand.

Muusika, mis esimesel kogumikul kõlab, on kaugel lakoonilisest. See on sillerdav ja mitmetahuline, rikkalik ja piirideülene, kohati justkui tantsitav, aga samal ajal kaasaõõtsumiseks liiga atmosfääriline ja eklektiline. Samas on „Halal 001” heas mõttes ühtlane, pimesi kuulates arvaks isegi, et see on pigem ühe produtsendi autoriplaat. Saundid ja ideed sulavad üheks, üleminek pehmelt IDMilt rahutule ja hüsteerilisele techno’le on voolav ja orgaaniline.

Kõige säravamad hetked plaadil on Maximilliano Vermillioni lood „Maxim Goes Maardu” ja „Cricket Manuel”, mis ei taotle funktsionaalsust, vaid mõjuvad pigem kui tantsumuusika kaleidoskoobid, kümnetest pisikestest kildudest koosnevad kollaažid, mis ei valgu laiali, vaid on täpselt fokuseeritud. Mõlemad palad loovad kiirelt tiheda öise helimaailma, kuhu siis produtsent hakkab laduma kiht kihi haaval kõike alates post-dubstep’ist ja breakbeat’ist kuni sürreaalse lõhutud jungle’ini. Mõneti saavad need kaks pala ka kogumikule saatuslikuks, kuna ülejäänud tantsukamad lood lihtsalt ei jõua Vermillioni produktsioonidega sammu pidada.

Pikka iga plaadifirmale Halal, esimene pääsuke on väga paljulubav!