Hugo Mesi – Lurker of Billabong (MÜRK, 2022)

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida. Esimese loo ajal ütled külalistele, et hakkame nüüd liikuma, viimase paiku sikutad juba jopet selga, samal ajal kui saabastega sõber köögis viina lõppu pläskusse valab.

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida. Esimese loo ajal ütled külalistele, et hakkame nüüd liikuma, viimase paiku sikutad juba jopet selga, samal ajal kui saabastega sõber köögis viina lõppu pläskusse valab.

★★★★☆

Meeldib väga, kui tantsumuusikas välditakse üleliigset emotsionaalset laengut. Kuulan just ameerika kognitiivteadlase Marvin Minsky loenguid ja resoneeris väide, et emotsioonid on sisalikele, inimestel neid vaja ei lähe. Inimene vajab tempot ja tümmi ning ei mingeid ebavajalikke detaile oma kõrgema taseme taju ja mõtlemist risustama.

Selle vaimse ruumiga on siinse produktsiooni puhul mega hästi. Maitsekalt hõre, aga mitte tühi, ei nuru paaniliselt tähelepanu, ei ürita ehmatada ega mingeid muid räpaseid trikke kasutada. Puhas ja minimalistlik, heas mõttes. Omaette kunst on kiiresse temposse adekvaatselt toimivat gruuvi mahutada.

Niimoodi ta omaette pladiseb, kiiresti paigalolemise muusika. Lugude kaupa võttes tõi avapauk „Bunyip (Lurker Of Billabong)” natuke Osheyacki vaibi, ilmselt on süüdi tempo ja perkussioonid. Keskmine osa on 90% kummist tehtud ja töötleb kuulaja valmis lõpuloo „XXVII (Sloppy Acid Colosseum Version)” jaoks, mis kannab parimaid eneseabi-house’i traditsioone ja peab meile suurejoonelise motiveeriva loengu. Mingil salapärasel põhjusel on iga loo pealkiri osaliselt sulgudes, nagu vihjaks see suuremale struktuurile või narratiivile.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Uus eesti biit: Killerkat
Foto: Johanna Toodu

Uus eesti biit: Killerkat

Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata.
Killerkat – Out of the Blue (2021)

Killerkat – Out of the Blue (2021)

Sooloelektroonik Hugo Mesi on jõudnud päris palju ära teha. Üritustesarjad, raadiosaated, DJ-esinemised, plaadifirmade Mürk ja Rave Paladin kureerimine, klubi HALL kulisside ees ja taga sagimine – pole kahtlustki, et mees on loovutanud enda hinge täielikult techno’le.
Labrighli – Blue (MÜRK, 2019)

Labrighli – Blue (MÜRK, 2019)

Labrighli on Tallinnas elav maroko kutt, kelle debüüt-EP „Blue” andis välja kodumaine techno-bränd MÜRK.
Müürileht