Kummalised hämarusse looklevad rajad kogumikul, mis ei ava eesti ambiendi ajalugu, küll aga omapära ja olemust.
★★★★☆

Vaatan, veebis polegi kuskil. Fine dining, panen siis kasseti peale. Meie multitask’imise ajastul, meie hullumeelses virvarris pole ambiendilainele keeruline minna, keeruline on seal püsida. Kogumiku juured on Ruhnu metsade ja merede vahel, kus tuletorn dikteeris öösel suunda. Selle suuna saabki kätte Rainer Nlv kokku pandud kassetti kuulates. Lood on obskuursed ja liuglevad või hoopis eksitavad sind oma kurdude vahele, võrgutavad argisest eemale. Rõhk on linna, klubide ja skeenede mõjuväljast äratrippimisel.
Järjekordne Ossom Mixtape ei vii ajalooekskursioonile, et anda ammendav ülevaade eesti ambientmussis aastakümnete jooksul tehtust. Vastupidi, see on kureeritud valik erineva karakteriga träkke, millest enamik on tehtud just siia kogumikule. On ka vanu, vaiba alt välja kougitud radu, mida ei kuule naljalt kuskil mujal. Näiteks Paavo Eensalu ja Alari Orava 90ndate keskpaiga duo lugu „Sine” on varem avaldamata, „Ühendus” pärineb samamoodi Meisterjaani sahtlipõhjast. Kaido Kirikmäe „Salatehas” ja O:O: „Esimene võlur” on väiksed müsteeriumid, mis kestavad kauem kui jooksmise aeg. Joel Tammiku „Valge hämarus” ja Vincent Roy „Paljassaare” pakuvad avarust, Ratkilleri „Two Step Transvection” ja Jasperino „Illogical Juxtapositions” avavad, vastupidi, bittide hingeelu.
Kogumiku väärtusteks on julge valik, imelikud lood ja ärakammimine, mille käigus kaovad mõisted „suur” ja „väike”. Nende asemel on teatav tunnetus. Minge metsa.