Terje Toomistu dokumentaali „Nõukogude hipid” („Soviet Hippies”) vinüülil ilmunud sama pealkirja kandev filmimuusika kogumik on väärt arhiivimaterjal.
Kuivõrd nõukaajal puudus n-ö mittevalideeritud artistidel võimalus oma loomingut avaldada ja levitada ning põranda all liikus pigem Lääne autorite muusika, annavad albumil figureerivad – seni siinmail pigem tundmatud – artistid Venemaalt, Lätist ja endisest Tšehhoslovakkiast aimu vastupanuliikumise risoomsest olemuslikkusest nn liiduvabariikides laiemal skaalal. Hipide karvased peanupud kerkisid alates 60ndatest kuni 80ndateni ootamatult esile kõikjal üle Nõukogude Liidu ja seda hoolimata manitsevast hoiakust nende suhtes. Ainus koht, kuhu orwellilik represseerimismasin ei ulatunud, oli inimeste tundemaailm. Seal sai allasurutute vabadustung hoolimata masendavast argireaalsusest omasoodu kasvada ja õitseda. Sellest ihast käskudele ja keeldudele ülesehitatud reeglite lõhkumise järele annab aimu ka kogumikult leitav tolleaegsest Läänest sisseimbunud psühhedeelsest rokist, funk’ist ning popist mõjutatud helilooming.
Siinsele nooremale põlvkonnalegi pole Suugi „Statistiline”, Messi „Valged hommikud” ega Väntoreli „Julgus” kaugeltki tundmatud lood, aga on tänuväärt, et avaldatud sai ka Gunnar Grapsi Ornamendi oluliselt vähem teada „Radio Luxembourg”. Minu subjektiivse maitse järgi kujunesid kogumikul lemmikuteks ka Olovyannye Soldatiki (Оловянные солдатики) mõnusalt gruuvi „Ты поила коня” ning Zhar-Ptitsa (Жар-Птица) ülev „Если”, mis mõlemad panevad hingekeeled helisema ja, mis seal salata, meelitavad endaga päikeselisele aasale, kus mured ei paina ja elu on ilus.
