Terje Toomistu dokumentaalfilm „Nõukogude hipid”, mille valmimisele on Müürilehe veergudelgi kaasa elatud, jõuab alates 1. juunist Eesti kinolevisse.

Terje Toomistu. Foto: Ruudu Rahumaru

Sinu esimene, Kiwaga kahasse tehtud film „Wariazone” rääkis Indoneesia transnaistest. Kuidas sa teise filmiga hoopis Nõukogude Liidus tegutsenud hipiliikumiseni jõudsid?
„Wariazone” oli nulleelarvega aktivistlik DIY-sekkumine, mistõttu peetakse hipifilmi sageli minu debüüdiks režissöörina. Ent kummalisel kombel hakkas idee hipifilmist idanema justnimelt Indoneesias. Kohalik kunstnikust sõber Iwan Wijono kutsus meid Kiwaga külla paarile Yogyakarta underground’i legendile. Üks neist polnud nelikümmend aastat majast väljas käinud, elas oma bluusihõngulises maailmas, voltides kättejuhtuvast materjalist kunstiteoseid ning magades seal, kus juhtub, nagu Buddha.

Sealt tärkas mõte suhelda ka Eesti 70ndate mässajatega. Kohe kangastus mulle ka Vladimir Wiedemanni pöörane raamat „Maagide kool”, mis raputas korralikult lahti 90ndate ajalooõpikute najal tekkinud kuvandi hilisest nõukogude ajast. Juhuslikult plaanis Londonis elav Wiedemann külastust Tallinna ja sellest kohtumisest sai alguse silmiavav antropoloogiline uurimistöö, mille vormistasin tasapisi stsenaariumiks. Laiemas plaanis käsitlevad nii „Wariazone” kui ka „Nõukogude hipid” normi ja teistsugususe vahelist pingevälja. Küsimus sellest, kuidas võim kujundab seda, millised kehad, elustiil ja tunnetuslik kogemus on lubatud ning millised taunitud või keelatud, läbib tegelikult mõlemaid filme.

Kirjeldad tollast hipiliikumist oma akadeemilises uurimistöös mõiste „imaginary elsewhere” kaudu. Mida kujuteldav mujalolek tähendab?
Kujuteldav mujalolek on afektiivne seisund, milles kehaline tunnetus on avatud ja pidevas kulgemises, evides märksa laiemat välja kui ajaliselt ja füüsiliselt piiritletud siin ja praegu. Siinsete hipide jaoks kätkes see osalt suhet kujuteldava Läänega, globaalsete noorteliikumiste ja mõttevooludega. Make Love Not War, Srila Prabhupada ja Timothy Leary lõid laineid siingi. Kujuteldav mujalolek kirjeldab aga ka transtsendentseid kogemusi vaimsetes praktikates või psühhedeelses maailmapildis. Samas piisas täiesti ka draivivast rokkmuusikast, mis lubas meelel rännata tundmatutesse dimensioonidesse. Kujuteldav mujalolek tõstis justkui keha kõrgemale ja sirutas meele kaugemale kui nõukogude hall olmeline reaalsus oma tömbistunud lubadusega paremast homsest kommunistlikus utoopias.

Kas oled täheldanud praegu Eestis ja mujal maailmas sarnaseid subkultuuride liikumisi nagu tolleaegne hipide sistema?
Nõukogude hipide sistema – ehk süsteem – toimis kui risomaatiline sotsiaalne võrgustik, mis ühendas küllaltki kirjut seltskonda. Aga see kõik toimus analoogajastul ja varjul valvsa Suure Venna pilgu eest. Sõna „sistema” kasutati juba 60ndate lõpu Moskva ringkondades, aga massiivseks NLi underground’i läbistavaks subkultuuriliseks liikumiseks kujunes see pigem 1970ndate teises pooles. Neil oli näiteks oma släng, esteetika, teatud paigad linnades, kus mõttekaaslaseid leida, suvelaagrid ning valmidus vahetada omavahel kontakte, et võõras linnas sõbrad ja ulualune leida. Selles mõttes ei olnud see kaugelt mitte pelk koopia Lääne hipiliikumisest, vaid siinne sotsiaalpoliitiline keskkond tingis liikumise näo. Kuna reisimine mööda Nõukogudemaa avarusi – siiski kuuendik planeedist! – oli paljudele elustiiliks, siis võrrelda võiks seda näiteks varajase Couchsurfinguga, mis sidus hulle seiklejaid ja värvikaid maailmarändureid. Samas ühendas hipisid ka kirg rokkmuusika ja vaimsete otsingute vastu ning võiks küsida, millise praeguse subkultuuri puhul pole ühendavaks jõuks muusika või maailmapilt. Aga vaevalt küll, et midagi sellist nagu hipiliikumine Nõukogude Liidus kuskil praegu või tulevikus sünnib. Ajad on selleks liiga teistsugused.

Kas sinagi oled (olnud) hipi?
Igasugune identiteedimarker on paratamatult konstruktsioon, mis üritab häbematult ja paraku täiesti saamatult tabada mingisugust olemuslikku seisundit, mis meie kogemuslikes reaalsustes on niikuinii vägagi individuaalne. Olen alati kuulanud palju rokkmuusikat ning päris palju maailmas ringi rännanud. Olen patsifist. Õppisin vahepeal ka Berkeleys, liha tavaliselt ei söö ning teen joogat – kas see kõik teeb minust hipi? Võib-olla. Kui aga olin 23 ja rändasin pikalt Lõuna-Ameerikas, siis see oli küll üks transdimensionaalne hipiaeg.

Reedel, 2. juunil linastub film Sõpruses ning toimub kohtumine filmitegijatega – kohal on režissöör Terje Toomistu, produtsent Liis Lepik ning filmitegelased veteranhipid Aksel ja Sass.

Liitu „Nõukogude hipide” uudiskirjaga aadressil soviethippies.com.