Esietendub Katariina Ratasepa ja Maria Lee Liivaku lavastus „Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)”

22. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis Katariina Ratasepa ja Maria Lee Liivaku lavastus „Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)”.


22. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis Katariina Ratasepa ja Maria Lee Liivaku lavastus „Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)”.

„Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)” ei ole lavastus klassikalises mõttes, vaid peab piirduma žanrimääratlusega „introspektiivne eksperiment”, mille keskmes näitleja ja küsimus sellest, kas ja mismoodi oma tööd edasi teha. Lavalviibivad näitlejad on kõik ise aegadel ja ise põhjustel teinud otsuse olla vabakutselised, aga küsimus pole mitte niivõrd repertuaariteatris või vabakutselisuses, vaid eelkõige selles, kuidas end laval hästi tunda, kuidas pakkuda midagi publikule ning olla ise seejuures aus. Ja kui ei õnnestu ei see, teine ega kolmas, siis kuidas jõuda otsuseni lõpetada teatritegemine üleüldse.

„Kas sa usud, et kui ma tulen õhtul teatrisse etendust mängima ja mulle makstakse selle eest palka, siis ma tahan sulle midagi päriselt anda? Kas usud seda isegi siis, kui ma ei kirjuta alla lavastusele, mida ma mängin? Kas usud seda ka siis, kui ma kummardamise asemel tahaksin küsida, et mida sa, idioot, plaksutad selle jama peale? Või võtan vastu töid, millesse ma ei usu ja mille kohta tean, et nad mõjuvad laastavalt teatri tõsiseltvõetavusele? Kas arvad, et ma hoolin sellepärast sinust vähem? Kas sa usaldad mind? Ka pärast seda, kui meelitan su saali loosungitega, mis sinus õigustamatut huvi tekitavad, kuigi tean, et lavastus ei vasta su ootustele? Kas usud, et mul on meeles, et sa juba oled mind usaldanud, sest sinu raha eest on mind koolitatud ja su rahakotist tuleb minu palk? Kas arvad, et see häirib mind? Kas arvad, et ma olen aus? Aga siiras? Kas sulle tundub, et ma peaksin rohkem vastutust võtma? Ja kui ma väsin, kui ma enam ei oska ega jaksa, kas sa ootad mind ära? Kallis, ma ei valetanud sulle meelega.”

Katariina Ratasepp, Maria Lee Liivak, Lauri Kaldoja ja Roland Laos on lõpetanud EMTA lavakunstikooli. Sõpradena ühendavad neid sarnased vaated elule ja teatrile. Nad on töötanud erinevates repertuaariteatrites, lahkunud, puutunud kokku vabakutselise eluga, teinud lasteteatrit, tele- ja raadiotööd. Nelikut seob osalemine lavastuste „Mõnikord on kõik nii selge” ja „Liha luudel” juures.

Etendused toimuvad 22., 24. ja 25. aprillil ning 1. ja 2. mail kell 19.30 Kanuti Gildi SAALis. Etendusele 24. aprillil järgneb vestlus kunstnikega.

Idee autor, lavastaja: Katariina Ratasepp
Lavastaja, dramaturg: Maria Lee Liivak
Laval: Katariina Ratasepp, Lauri Kaldoja, Roland Laos
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Video: Roland Laos
Valguskujundus: Revo Koplus
Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL
Toetaja: Eesti Kultuurkapital
Kestus: 60 min

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Puhtaks puhutud väljad
„Põletatud väljade hurmaa”. Foto: Gabriela Liivamägi
„Põletatud väljade hurmaa”.

Puhtaks puhutud väljad

Lavastusega „Põletatud väljade hurmaa” liigub Renate Keerd koos Kompanii Niiga juba tuttavlikel pindadel, segades huumorit ja absurdi kriitilise hoiaku ning mänguliste vormidega.
Kuidas lavastada elu ja aega?
„Sügise unenägu” Linnateatris. Foto: Siim Vahur
„Sügise unenägu” Linnateatris.
5 min

Kuidas lavastada elu ja aega?

Tundub, et just niisuguse küsimuse ees seisis Madis Kalmet, kui ta hakkas lavastama Jon Fosse „Sügise unenägu”. Kuidas panna laval ühtse kellavärgina toimima mitte ainuüksi tekst, vaid ka rütm, pausid ja vaikuses öeldu, rääkimata siis veel näitlejatest?
Libros ins△nos
7 min

Libros ins△nos

Tere. Mõtlesin siin vahepeal radikaalsusest teatris. Et ma olen küll lugenud radikaalseid romaane ja kuulanud radikaalset muusikat, aga radikaalset teatrit näinud ei ole.
Müürileht