Tundub, et just niisuguse küsimuse ees seisis Madis Kalmet, kui ta hakkas lavastama Jon Fosse „Sügise unenägu”. Kuidas panna laval ühtse kellavärgina toimima mitte ainuüksi tekst, vaid ka rütm, pausid ja vaikuses öeldu, rääkimata siis veel näitlejatest?
„Sügise unenäo” kohtumispaik on surnuaed – koht, mis sümboliseerib inimese maise eluteekonna viimast peatuspaika. Surnuaed on konkreetne koht ajas ja ruumis, mis muutub Kalmeti lavastajakäe all abstraktsuse kõlaväljaks – troonile astuvad aeg ja inimese lootusetus mängus, mil nimeks elu. Teater kui koht kujuteldava visandamiseks, füüsiline ruum, kus kohtuvad mäng ja reaalsus, kuid kumb on kumb? „Sügise unenäos” ristuvad minevik, olevik ja tulevik, kuid kas siis ühe elu kontekstis, mälestuste ja tunnete virvarris ei või see olla reaalne? Missugused on aja kihid, mis uhutakse kaldale ühe lainena teise järel… Need kustutatakse küll kui jäljed liivalt, aga kirjutatakse samal ajal mällu.
Kaasaja kuulsaima norra näitekirjaniku Jon Fosse tekste peetakse muusikalisteks, pikitud täis sõnade rütmilist mängu ja vaikust. Fosse ise on öelnud, et novellis tuleb kasutada kogu aeg sõnu, näidendis seevastu on oma roll ka pausidel, mõtte katkemistel ja vaikusel.(1)
Tõepoolest, linnateatri Põrgulaval saavad vaatajad osa sõnade balletist. Kohtuvad mees ja naine, kaks armastajat. Või kohtuvad hoopis inimene ja lootus? Inimene ja elu paratamatus? Need kaks on teineteist oodanud ja nüüd mil nad on üksteist leidnud, ootavad nad veel midagi muud. Ka armastus nõuab julgust. Ja võib-olla on need kõige ilusamad armastuslood just need, mis jäävadki elamata. Kas inimese ja lootuse, inimese ja elu vahel saab üldse armastuslugu tekkida? Publik vaatab pealt ühe armastusloo valssi kahtluse taktis, mis on teel paratamatuse poole, muutudes surmatantsuks. Tundub kurb ja depressiivne. Kuid tegelikult see nii pole. Tõsi, lavastust saadab külma ja kõleda ruumi melanhoolia, kuid see pole eesmärk omaette.
Aeg kui inspiratsioon
„Sügise unenägu” on poeem elust. Ja ajast. Jon Fosse on aja jutustaja, ühe ajastu vestja. Ta on pannud sõnadesse midagi nii abstraktset, nagu seda on aeg meie ümber ja meie sees. Inimest on kujutatud lõputu otsijana, võõrana iseendale ja teistele, kellenagi, kes peab ütlemata jätmiste ja valestimõistmiste labürindis endale teed sillutama.
Põrgulaval, või peaks ütlema põrgu laval, hõljub terve tüki vältel absurditeatri vaim. Fosset on nimetatud õigustatult 21. sajandi Beckettiks. Lavastuse sümboolne eluhäll kiigub vaikselt, aga kindlalt eksistentsiaalsete kiigutuste taktis. Rütmi aitavad hoida lootusetus, hirm üksijäämise ees ja suhtlus, milles sõnad ei oma tegelikult tähtsust. Fosse keel on lakooniline, palju on jäetud ruumi igaühe enda interpretatsiooniks ja sisu lahtimõtestamiseks. Pealtnäha räägivad tegelased vähe ja nappide sõnadega. Kuid tegelikult toimub suhtlus muul tasandil – pilkudes, ridade vahel ja vaikuses. Fosse teatris on sõnad suhtlemise viimane vaatus, nii vähemalt tundub.
Fosse tegelaste eksistentsi üks keskmeid on üksiolek. Praeguse aja individualistlikus maailmas on see kõnekas. Becketti näidendid kuuluvad teise maailmasõja järgsesse aega. On öeldud, et sõja koledusteta poleks Beckett niiviisi ja sellistel teemadel näidendeid maailmale kinkinud. Inimene tundis end pärast sõda pidetuna, ühiskonnas valitses peataolek, ning see on iirlase olemuslikus melanhoolses stiilis näidendite leitmotiiv. „Sügise unenägu” on kirjutatud umbes viisteist aastat tagasi ja kõnekas on see ka tänapäeval. Ajal, mil kapseldutakse üha enam digitaalajastu müüride vahele, Facebooki pannakse üles endleid, mis loovad kontakti välisega. Õigus on aga neil, kelle info näib õigem. On infoajastu, kus ette söödetud teavet on palju ning inimesel on järjest vähem vaja küsimusi esitada. See viitab individualistlikule ning üha indiviidikesksemale maailmale ja lähenemisele. Pinna alt koorub aga kriisis inimene, Becketti ja Fosse loodud maailma üksik inimene.
„Sügise unenäo” kogu tegevustik toimub surnuaias. Lõpuks jõuame ju kõik lõpmatuse jalamile, kuid kas see on tingimata negatiivne ja hirmutav? Jah, ühest küljest on inimene vastamisi eluringi paratamatusega, kuid surmal võib olla ka sümboolne tähendus – millestki lahtilaskmine, uue omaksvõtt. Nagu madu, kes jätab maha vana naha, et uueneda. „Sügise unenägu” ongi justkui sisemise kurbuse peegeldus, mis seisab uue lävepakul. Nagu pintsel, mis loob lõuendile maali, uue mängu, uue elu, kui vaid osata vanast lahti lasta.
Arvan ja loodan, et „Sügise unenägu” jääb veel linnateatri repertuaari kauaks. See on suurepärane lavastus, Madis Kalmet ning näitlejaansambli mäng on täpsed ja tundlikud. Minimalistlik ja pausiderohke näidend on suur oma sisult ja suureks on ta ka linnateatri lavalaudadel mängitud.
Sügise unenägu
Tallinna Linnateater
Autor: Jon Fosse
Lavastaja: Madis Kalmet
Laval: Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa ja Piret Kalda
Loominguline meeskond: Eha Vain, Lilja Blumenfeld, Eliise Selisaar, Neeme Jõe, Arbo Maran
Esietendus: 7. märts 2015
Etendused Põrgulaval: 10., 11., 13., 20., 23., 24. aprill
1. 2011. aastal ilmunud Brian Loganile antud usutluses ajalehes The Independent.
