Eesti ja Rootsi tänavused eurolaulud järgivad viimaste aastate eskapistlike ja ennast mitte tõsiselt võtvate lugude trendi. See on omakorda suuremate ühiskondlike allhoovuste peegeldus.

„Me oleme oma aja kangelased, aga me tantsime deemonitega oma peades,” laulab Måns Zelmerlöw 2015. aastal Viinis ja võidab selle sõnumiga Eurovisioni lauluvõistluse. „Heroes” räägib sellest, kuidas me saame maailma muuta, isegi kui vahel on endalgi raske.

Täpselt kümme aastat hiljem, aastal 2025 püüab Måns taas Rootsi esindajana Eurovisioni lavale pääseda, sel korral lauluga „Revolution”, mille põhisõnum on taas, et ilusad inimesed muudavad maailma ja kõik on võimalik – see ongi revolutsioon. Melodifestivalenil panuseid teha võimaldavad kihlveokontorid on Månsi võidus nii kindlad, et enamik neist pakub „Revolutioni” võidukoefitsiendiks 1,01.

Aga Måns jääb seekord teiseks. Artisti jaoks on tegu loomulikult tragöödiaga, ta nendib, et lõi backstage’is paar korda jalaga prügikasti, ja poetab kaamera ees väikese pisara. Maailm on muutunud, me ei taha enam kangelasi. Rootsit sõidavad esindama soomerootsi koomikud kollektiivist KAJ, kes laulavad soovist sauna minna.

Majanduskriisist sitkete naisteni

Pärast 2007. aastal alanud suurt majandussurutist lööb peamiselt ameerika muusikas mõned aastad laineid recession pop, mille abiga põgenetakse ebastabiilsest maailmast ja pidutsetakse hommikuni. Headeks näideteks on Lady Gaga „Just Dance” (2008), Black Eyed Peasi „I Gotta Feeling” (2009), Kesha „Tik Tok” (2009).

Majandussurutisest välja tulles pääseb taas löögile neoliberaalne maailmapilt, mis vormib millennial’ite poliitilist identiteeti ja ajastu vaimu. 2015. aastal valitsevad veel optimistlikud meeleolud. Ameerikas lõpetab oma teist valitsemisaega lootust lubanud Obama, Suurbritannias pole toimunud veel rahvahääletust Euroopa Liidust lahkumise küsimuses. Mälestused Araabia kevadest, Occupy Wall Streeti protestidest ja demokraatia poole püüdlemisest püsivad üleilmses kultuurimälus. Populistid on veel marginaalne jõud ja tulevik paistab helge.

See on ajastu, kus inimesed pole veel sotsiaalmeedias pettunud ja näevad seda demokratiseeriva tööriistana. Üles kasvab põlvkond, kes ahmib inspiratsiooni TEDi kõnedest ja usub siiralt, et maailma muutmiseks piisab vaid inimeste nügimisest, mitte süsteemsest muutusest. Vt ka raamatud „Nudge” (2008), „Outliers” (2008), „Thinking, Fast and Slow” (2011) jpm.

Sitkus on popmuusikas naiselik ideaal – tõelisi naisi ei suruta alla ja nad astuvad vastu maailma ebaõiglusele.

Mida enam saab majandus jalad alla, seda rohkem püütakse ka muusika kaudu kuulajat inspireerida. 2010ndateks toodavad suured staarid nunnult erinevusi aktsepteerivaid ja võimestavaid lugusid, näiteks Macklemore’i „Same Love” (2012), Lady Gaga „Born This Way” (2011), Katy Perry „Firework” (2010), „Roar” (2013) jne.

James Robin kirjutab 2015. aastal raamatus „Resilience & Melancholy” sellest, kuidas popmuusikas on sitkusest ja julgusest saanud tööriist, mis säilitab status quo’d. Ta väidab, et sitkus on popmuusikas naiselik ideaal – tõelisi naisi ei suruta alla ja nad astuvad vastu maailma ebaõiglusele. Selline kannatuse ülistamine hoiab üleval korda, mille vastu see näib võitlevat. Ainsaks pääseteeks on melanhoolia, mis ei ühti narratiiviga tugevast naisest, ei püüa kasutada hakkamasaamist võttena ega näe seda ideaalina.

Eurovisionil kohtame sel ajal sarnast kannatuse, tugevuse ja sitkuse võidukäiku (küll ilma soolise aspektita), näiteks 2015. aastal nii esikoha saanud loos „Heroes” kui ka teiseks platseerunud Venemaa laulus „A Million Voices”, mille põhisõnumiks on, et oleme maailma inimesed, erinevad, aga samad.

Samasse eneseületusest kõnelevate lugude mustrisse sobitub ka 2014. aastal esikohale tulnud Conchita Wursti „Rise Like a Phoenix”, kus laulja võidutseb iseendaks jäädes. 2013. aastal võitnud „Only Teardrops” räägib kehva armastuse kannatamisest ja 2011. aasta võidulugu „Running Scared” hirmu ületavast armastusest.

Aasta pärast Zelmerlöwi võitu astub ta Stockholmis õhtujuhina üles koos Petra Medega, kellega tuuakse lavale igati geniaalne vahepala „Love, Love, Peace, Peace”, kus võetakse pulkadeks lahti kõik lavaklišeed. Tolleks hetkeks on osalistele endalegi väga selge, et kangelaste ja kannatuste narratiiv on lihtsalt trikk võidu poole pürgimiseks.

Aeg nüansirohkemateks lugudeks

Üleminek 2010ndate optimistlikust tulevikku vaatamisest ja hirmude alistamisest on olnud kiire ja karm. Pandeemia, sõda Ukrainas, praeguseks teist ametiaega nautiv Trump ja populistlikud parteid üle Euroopa on võõrandanud inimesed nii võimust, faktidest kui ka lootusest, et kuskil leidub kangelane, kes võiks selle kõige vastu midagi ette võtta.

2020. aastal jääb Eurovision koroona tõttu ära ja pärast seda imbub edukatesse lauludesse üha enam päriselu, kurbust, eskapismi ja naljategemist. 2021. aastal võidavad Itaalia rokkarid, kes laulavad, et nende põlved on mudased ja käed sigarettidest kollased. Nad laulavad küll teistmoodi olemisest, aga antikangelastena, kes ei taha maailma muuta, vaid lihtsalt olla.

2020. aastast alates on Eurovisionil edukatesse lauludesse imbunud üha enam päriselu, kurbust, eskapismi ja naljategemist.

2022. aastal võidab Ukraina „Stefania”, sõjaallegooria, mis on peidetud ema vananemise lukku. Teise koha saab Suurbritannia „Space Man”, milles laulja Sam Ryder unistab astronaudikarjäärist, aga lõpuks tunnistab: „Ma olen ainult inimene, kelle mõtteis on päris maailm.”

2023. aastal võidab varemgi võistluse kinni pannud rootslanna Loreen, kuid märgiline on hoopiski teisele kohale jäänud Käärijä „Cha Cha Cha”. Tegu on rahva vaieldamatu lemmikuga. Lauluga, mis räägib sellest, et tahaks end pärast töönädalat vabalt tunda, juua ja tantsida. Aasta hiljem jääb teiseks Balkani Käärijä ehk horvaatide laul „Rim Tim Tagi Dim” mehehakatisest, kes enne külast linna kolimist teeb sõpradega ühe joogiringi ja hakkab oma kassi igatsema.

Kui nali muutub strateegiliseks

Nii nagu recession pop on tagasi popmuusikas – Chappell Roan, Charli XCX ja uuesti raadioeetreid vallutav Kesha –, on viimastel aastatel jäänud ka Eurovisionil silma eskapistlikud ja ennast mitte nii tõsiselt võtvad lood. Pulli on Eurovisionil muidugi alati tehtud ja see pole uus fenomen, nüüd on lihtsalt tegemist peavooluga. 

Muide, KAJ lugu on epadunk’i žanrist. Epadunk on rootsi muusika, mida peamiselt teismelised lasevad tuunitud mopeedautode uhketest kõlaritest külavaheteedel. KAJ meeste soov saunas käia kõlab omamoodi nagu recession pop’i kohalik ümbertöötlus, kus maailma probleemidele pole ruumi, sest „me lähme sauna, kus laseme kogu stressist lahti”.

Mõni Eurovisioni paadunud fänn ütleks, et nii Tommy Cashi kui ka KAJ laulu puhul on tegemist n-ö joke entry’ga, Eurovisionit pilava looga, mis ei võta võistlust piisavalt tõsiselt. Vastupidi. Tegemist on küll huumoriga, aga need artistid võtavad võistlust ja ka enda esitust väga tõsiselt.

Ümberringi lagunev harjumuspärane maailmakord paneb ihaldama lihtsaid, käegakatsutavaid asju.

Tommy Cash ei satu kogemata Itaalia televisiooni, KAJ tüübid tantsivad TikTokis koos teiste riikide esinejatega väikseid tantsukesi, et tõsta nii enda populaarsust neis riikides. See kõik on läbimõeldud ja süsteemne töö, mis jääb keskmisele vaatajale pigem nähtamatuks, kuid kujundab Eurovisioniks meediafooni juba praegu.

Kusjuures ei tasu arvata, et rootslased tegid nüüd mingi suure revolutsiooni, valides end esindama saunalaulu. Ei. Rootsi on Eurovisioni powerhouse, muusikaekspordis maailma tipptasemel ja oskab hästi ära tajuda, mis muusikamaailmas töötab ning mis oleks edukas ka Eurovisioni laval.

Rootsi laulukirjutajad, žürii ja rahvas teavad ilmselt Euroopas kõige paremini, mille järele praegu janunetakse. Ümberringi lagunev harjumuspärane maailmakord paneb ihaldama lihtsaid, käegakatsutavaid asju. Rahvas tahaks juua, tahaks sauna, tahaks kassile pai teha ja, kurat, kas või ühte espresso macchiato’t. Tahaks päriselu.

Ann Vaida on koomik, kellele meeldivad poliitika ja Eurovision.

Villem Roosa mängib hommikust õhtuni teravate kildudega – filmide montaažiread, puntras võttegraafikud, pildid ja helid ning poolikud inimesed, nagu me oleme. Sabana jooksevad punased täpid.