Antikapitalistliku etenduskunsti rühmitus Hatari on oma suhtlused meediaga pööranud tihti naljaks, kuid antud vestlus sisaldab trio asutajaliikme Matthías Haraldssoni kinnitusel null protsenti huumorit.

Hatari. Foto: Lilja Jóns.

Eurovisionil Islandit esindanud Hatari oli tänavuse lauluvõistluse üks kõmulisemaid osalisi, ent Euroopaga pole nad veel lõpetanud. Iisraelis Palestiina lippe lehvitades paksu poliitpahandust tekitanud Haraldssoni sõnul kulgeb neil kapitalismi hävitamine plaanipäraselt – ainult lootust ei tohi kaotada! Saabuval nädalavahetusel võtavad nad ette siinse muusika- ja linnakultuurifestivali Station Narva.

Kaugel teie plaan hävitada kapitalism täpsemalt on?

Kõik kulgeb plaanipäraselt. Hävitasime just mõningaid kapitaliste Hollandis ja varsti on ees ootamas loomulikult Eesti ning teised Põhjariigid. Meil läheb hästi, kuid järgmisel aastal kavatseme me tempot kõvasti tõsta. Loodame varsti albumi välja anda ja nagu sa ilmselt juba tead, siis ootab meid ees suurem Euroopa tuur. Kuna Klemens (bändi kaasasutaja Klemens Hannigan – J.T.) sai hiljuti teist korda isaks, siis ei saa me tegutseda nii hoogsalt kui sooviksime – peame kapitalismi hävitamist ühildama pereeluga.

Maailmas on olukord praegu üpris kehv, kas see on teinud ka eesmärgini jõudmise raskemaks?

On tõesti. Kliimakatastroof on üks olulisemaid katsumusi, millega inimkond on eales pidanud silmitsi seisma ja arvan, et valitsused peaksid rohkem tegutsema. Me ei saa alati rõhku panna ainult indiviididele, kuigi ka nad saavad iseseisvalt palju ära teha. Olukord pole hetkel kiita, ent me püsime lootusrikkad ja usaldame oma plaani.

Naudid sa üldse seda Eurovisionil osalemisega kaasnenud tähelepanu või eelistaksid pigem selle kõik nüüd selja taha jätta?

Ausalt öeldes meeldiks mulle väga palgata kontsertideks ja tuurideks dublant, et saaksin rohkem kirjutamisega tegeleda. Kuid ei – see seiklus ja hüpe, mille me oleme pärast Eurovisioni tähelepanu teinud, on olnud selle osa. Ma ei sooviks seda tagasi võtta, kuid tegemist on raske töö ja suure vastutusega.

Kas pärast Eurovisionil osalemist on teid hakatud kohalikul muusikaskeenel ka kuidagi teistmoodi kohtlema?

Ma arvan küll, aga samas pole me kunagi väga sobinud nendesse kohtadesse, kuhu meid esinema on kutsutud. Astusime üles ühel Hollandi festivalil ning metal’i- ja hardcore’i artistide seas olime meie see Eurovisioni bänd. Teistes olukordades oleme aga meie see hardcore bänd ehk oleme harjunud mitte sobituma. Eurovision tutvustas meid esmakordselt nii paljudele inimestele ja mõistetavalt on see muutnud meie kuvandit.

Kuidas sul vihaga tegelikult lood on? Julgen arvata, et sinu lavapersoon pole tegelikkus…

Minu lavapersoon on kindlasti üks väljund, mille abil ma mediteerin ja manifesteerin seda viha, mille ma muidu endas summutaksin. Üldiselt suudan ma hea tasakaalu leida ja oma eraelus väga palju ei vihasta. Eelistan pigem oma emotsioone alla suruda kui neist rääkida või neid näidata.

Millised inimlikud väärtused on sinu jaoks ülehinnatud?

Me elame väga individualistlikus ühiskonnas. Ütleksin, et enesega seotud ambitsioon ehk inimese ebaküps ego on liialt ülehinnatud. Jälestan väiklasi inimesi, kes ei suuda näha asju teisest vaatenurgast.

Milline on sinu ettekujutlus täiuslikust õnnest?

Õnn on olla aktsepteeritud ja aktsepteerida teisi. Tunda end turvaliselt loomingulises ja julgustavas keskkonnas – et seda kontseptsiooni austataks ja tähistataks mitmekesisust. Ja üleüldiselt hävitada kapitalismi peresõbralikus atmosfääris.

Üks kohalik koolitüdruk ütles hiljuti viraalseks läinud videoklipis, et „maailm on väga tühi ja mõttetu paik ja inimesed peaksid välja surema sellepärast, et kliima soojenemine ja kõik poliitikud on nõmedad”. Oled nõus?

Jah, see võtab olukorra kenasti kokku. Seda vähemalt väljendab ka meie lüürika ja see võib tihti ka nii näida. Probleemide eitamine ei tasu end ära, aga usun, et isegi kõige tühjematest paikadest ja kohtadest, kus sul on kõige halvemad poliitikud, on võimalik leida midagi, mille pärast lootusrikas olla. Usun, et pärast põhja jõudmist saab ainult ülespoole liikuda, ent lootuse tähenduse suhtes tuleb olla realistlik.

Milline maailma lõpp sinu kujutluses on?

Eelistaksin muidugi, et maailma lõppu ei tuleks. Arvan aga, et pelgalt selle visualiseerimine võib olla tervendav protsess ja me kõik peaksime seda tegema.

Kas Hatari valmiv kauamängiv on millegi lõpp või algus?

See on mõlemat. Usun, et iga lõpp on millegi uue algus ning album on kahtlemata Hatarit viimaste aastate jooksul ümbritsenud loomingu verstapostiks. Samas on see ka meie õlult langev koorem, sest me suuname pärast nende laulude avaldamist oma tähelepanu millelegi uuele. Need asjad võtavad aga alati aega. Oleme juba kuid valmistunud seda albumit välja andma, kuid tahame seda teha siis, kui tunneme, et see on tõesti valmis. Tulemata see ei jää.

Mis selle albumi üleüldine kontseptsioon on?

Albumi keskmes on korruptsioon ja vastandamine. Võim ja võimetus. Individuaalsus versus kollektiivne mõtlemine. Lootusetus ja lootus. Andumine ja domineerimine. See kutsub kuulajat mõtisklema surma, maailma ja praegusel kujul eksisteeriva inimkonna lõpu üle. See kutsub inimesi avastama oma kõige sügavamaid hirme ja ahastust ning loodetavasti inspireerib see unistama paremast tulevikust.

Kuidas saada aru, et üks idee on nüüd täielikult küps?

Ei saagi tegelikult. Selle kallal võiks igavesti nokitseda. Ühel hetkel tuleb aga öelda, et see on selline lugu ja kui me veel tööd teeksime, kõlaks see teisiti, aga see on ka sellisel kujul hea. Lõpptulemus on tihti ka teistes kätes, sest mina töötan sõnade ja vokaali kallal, Klemens ja Einar (bändi trummar Einar Stefánsson – J.T.) viimistlevad träkke.

Mulle meeldis üks intervjuu, kus te tõite Britney Spearsi välja kui ühe Hatari inspiratsiooniallika. Mis sind tema puhul täpsemalt inspireerib?

Ta on suurepärane artist ja oma generatsiooni ikoon. Tema lüürika ületab teksti sõnasõnalist tähendust – see on teadvuse kõrgem tasand, kus meie ja kunst oleme üks. Ja tema muusika on ka väga kaasahaarav.

Peagi esinete te Narvas. Kui palju eeltööd te enne uutes paikades üles astumist teete? Oled sa praegu Eestis toimuvaga kursis?

Mu kunstikooli õpetaja on tegelikult Eestist pärit. Vestleme tihti sellest, mis parasjagu toimub ning tavaliselt on inimesed oma kohalikus kontekstis hirmuäratavalt sarnaste asjade pärast mures. Neid paneb muretsema populistlik retoorika ning konservatiivsed ja natsionalistlikud liidrid, kes ei võta kliimaga toimuvat piisavalt tõsiselt. Olen kuulnud, et Eesti valitsuses on kliimamuutuste eitajaid, mis on äärmiselt tõsine ja muret tekitav.

Siia sa varem pole sattunud?

Olen korra varem Tallinnas käinud. Laulsin keskkooli ajal kooris. Esinesime ühes ilusas kirikus. Oli väga külm. Vanalinn oli hästi ilus ja ma mäletan giidi, kellel olid keskaja kohta muljetavaldavad teadmised. Mäletan ka, et kooris laulmine polnud päris minu teema. Mu keskkooli sõbrad olid joviaalses meeleolus ja laulsid vastikult valjult Islandi rahvalaule, mina guugeldasin aga oma hotellitoas Arvo Pärti.

Sa oled siis Arvo Pärdi fänn?

Jah, ta on ilmselt üks mu lemmikumaid heliloojaid. Oleks imeline koos temaga midagi teha. Oleme koostööd teinud ühe islandi heliloojaga ja toona Reykjavíkis toimunud kontserdile kaasasime ka koori. Võib-olla, kui ma saadaksin Arvo Pärdile mõningaid meie tekstid…Meil oleks suur au, kui ta koos meiega koori jaoks midagi looks või hoopis midagi abstraktset – see ei pea olema lüüriline, tema vaba valik. Kui Arvo Pärt tahab meiega ühendust võtta, siis võib ta alati kirjutada aadressil capitalism@hatari.is. Ükskõik millist koostööd ta ka ei sooviks – oleme ideedele väga avatud!