Kõik feministid on vihased. Neid solvab, kui mehed neile lilli kingivad ja uksi avavad. Feministid tahavad, et naised oleksid nagu mehed…Tuleb tuttav ette? Need on müüdid, mis ilmselt nii mõnelgi peast läbi on keerelnud. Vaatame, mida on nende arusaamade kohta öelda feministidel endil.

Illustratsioonid: Eleonora Šljanda

Feministid vihkavad mehi

See müüt on nii globaalne, et see on lausa igav. Enamikul feministidest on kodus isad, abikaasad ja pojad ning kui feministid midagi vihkavad, siis ebavõrdsust. Ja seda ka siis, kui ebavõrdsus puudutab mehi, sest mehelikkuse normid rõhuvad mõnda meest täpselt samamoodi nagu naiselikkuse normid naisi. Feministid tahavad, et naises nähtaks vajadusel küll erinevat, ent samaväärset inimest, kelle töid ja tegemisi ei peeta ühiskonnas vähem väärtuslikuks. Kusjuures väiksem väärtus võib peita end milles iganes, näiteks Eestis valdavalt naiste pärusmaaks jäänud õpetajatöö madalas palgas, kodutööde aeganõudva ja väga väsitava olemuse märkamata jätmises ja vaid naise õlule asetamises või siis kõige labasemas tänavaahistamises, mida on kogenud ilmselt iga Eestimaa naine hoolimata vanusest, rahvusest vms. Muidugi on ka feminismil erinevaid suundi, mõni rohkem ja mõni vähem radikaalne, aga neid on igas sotsiaalses liikumises, ning feminismi põhiloosung seisneb selles, et võrdsed võimalused on vaja tagada kõigile sõltumata soost, aga ka sõltumata rahvusest, sotsiaalsest klassist jpm. Kui aga mõnele mehele tundub, et naistele samade võimaluste nõudmine teda kuidagi diskrimineerib, siis tal tasub endalt küsida, kas ta võtab oma soost tulenevaid privileege vahest nii vaikimisi, et ei märkagi neid enam. Ehk rohkem empaatiavõimet! Pealegi ei võta naistele võrdsete võimaluste ja õiguste andmine meestelt midagi ära. Teisisõnu ei tähenda millegi pooldamine, et oled millegi vastu, ning naistele võrdsete võimaluste soovimine ei seostu kuidagi meeste vihkamisega.

Feministid on vihased ja kurjad

Feminist on inimene. See tähendab, et tal on kõik üldtuntud inimlikud emotsioonid nii nagu kõigil teistel inimestel. Feministide seas on erinevaid isiksusi ja inimtüüpe. See tähendab, et leidub ka selliseid, kes erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Feministid grupina seisavad ühiskondliku rõhumise vastu ja kõigi rõhutud gruppide võrdsete õiguste eest. Kuna elame patriarhaatlikus kapitalismis, milles üha väiksem inimgrupp ülirikkaid domineerib kõigi teiste üle, milles lõhe vaeste ja rikaste, rõhutute ja rõhujate vahel ei taha kuidagi väheneda, siis see tekitab poliitilist viha. Poliitiline viha ei ole üksikisiku halb tuju. Poliitiline viha ei ole juhuslik, tendentslik, seotud „halbade päevadega” vmt. Poliitiline viha on vaade ja hinnang ühiskonnale, milles on vähe teisi võimalusi ladvikut mõjutada.

Feministe solvab, kui mehed neile uksi avavad, mantleid selga aitavad, lilli kingivad ja nende eest arveid maksavad

Feministide kogemused on siin erinevad (ja feministid pole tingimata naised!). Üldiselt võiksid kõik kõigile vajadusel uksi avada, aidata jne. Viisakas inimene küsib, kas tema abi soovitakse, ning ootab ära vastuse. Feministidel on erinevad hoiakud: kellele meeldib, kui tema partner mõnd neist asjadest teeb, kes ei salli ühtegi neist tegevustest, kes teeb neid ise jne. Kuigi nn rüütellikkust peetakse maskuliinsuse ideaaliks, siis üldiselt häirib tagamõttega kingituste ja teenete osutamine, mille puhul teene/kingi vastuvõtjat objektistatakse ja talle ei jäeta võimalust teenest/kingist loobuda. Mõni „rüütel” vihastab keeldumise peale, mõni keeldub ise teene/kingi objekt olemast. See näitab, et tegemist pole pelgalt „viisakusega”, vaid ühiskondlikku sookorda peegeldava sundkäitumisega. Kulme paneb kergitama põhjendus, et ukse avamine jms on „sooline tunnustusavaldus” (à la tunnustab mind naisena), kuna soolisus pole näost loetav ega vaja juhuslike inimeste heakskiitu. Viimaks, miks taastoota heteronormatiivsust (à la suvaline mees tänavalt kehastub mis tahes ukse juures potentsiaalseks romantiliseks kavaleriks) ning soolist palgalõhet (à la naisel pole raha enda eest kohvikus tasumiseks, seega peab seda tegema mees)? Lillede kinkimine on okei alates hetkest, mil heteromehed teistele heteromeestele ka lilli kingivad.

Kõik feministid on lesbid

Ei, kõik feministid ei ole lesbid, nagu ka kõik lesbid pole feministid, ning feminism ja seksuaalne orientatsioon pole pöördvõrdelises seoses. Tegelikult tundsid lesbid end 1970. aastatel feministlikust liikumisest sedavõrd väljatõrjutuna, et hakkasid ise oma asja ajama. Nimelt ei arvestanud naisõiguslased mitmete probleemipüstitustega, mis olid teise laine feminismi fookuses, lesbide reaalsusega. Teise laine feminismi raames tegeldi paljuski naiste ja meeste vaheliste suhete asümmeetriaga: kuidas jaotuvad paarisuhtes meeste ja naiste tööd, kuidas viimaseid vähem hinnatakse, kuidas lastekasvatus on naiste õlul ning naised jäävad pereelu elades koju „lõksu” jne. Samal ajal tekkis ka geivabastusliikumine ning kui nüüdisajal on kombeks vaadelda naiste ja homode muresid üldise inimõiguste problemaatika raames, siis tollane geivabastusliikumine ei osanud veel näha feminismis võimalikku liitlast. Tollal tajusid paljud peavoolu feministid lesbifeministe isegi ähvardavana ning lesbifeministid tajusid feminismi peavoolu heteroseksistliku ja homofoobsena.

Ka tänapäeval pole lesbilisus feminismi läbiv ühisjoon ning mitmed heterotest feministid tahavad jätkuvalt end lesbitemaatikast distantseerida. Tõsi, vahepeal on teise laine feminism asendunud kolmandaga, mida iseloomustab pilgu pööramine eri vähemustele, nende erinevuste ja sarnasuste tunnustamisele. See on andnud nii lesbide kui ka teiste vähemusgruppide feminismivooludele märgatavalt suurema eluõiguse. Ja lõppeks ei tasu unustada, et peale heteronaiste ja lesbide leidub feministide seas ka biseksuaale, mehi, transsoolisi, queer’e ja kõiki teisi.

Feministid käituvad nagu keelenatsid

Sellist müüti/väidet saavad endale lubada vaid need, keda ei ole pidurdanud teadmised keele ja ühiskonna omavahelisest seosest.

Keelekasutus kajastab, aga ka taasloob sotsiaalseid norme ja normidest kõrvalekaldumist. Eesti keele grammatilise süsteemi põhjal võiks väita, et meie keel on neutraalne ning kõiki sugusid koheldakse keeles võrdselt. Huvitavaks muutub asi siis, kui liikuda grammatiliselt süsteemilt keele kui suhtlusvahendi ning maailmapildi peegeldaja ja vormija juurde. Sõnad, fraasid, laused, tekst, kõne, aga näiteks ka morfoloogilised üksused (nt liited), mis näivad üheselt mõistetavad, kannavad endas kultuurilisi väärtusi, arusaamu ja põhimõtteid, sh kinnistavad stereotüüpe. Näiteks on keeleuurijad juhtinud tähelepanu sellele, et naisi märkivad sõnad saavad kergemini külge seksuaalse või negatiivse konnotatsiooni. Näiteks erinevad omavahel sõnade „mister” ja „mistress”, „bachelor” ja „spinster” või „eit” ja „taat” tähendusväljad, kui mõelda kõigest mõnele näitele.

Keeleline paikapanemine ei ole sageli otsene või selge, vaid, vastupidi, see juhib tähenduste moodustamist näiliselt nähtamatuna. Keel ei ole iseenesest neutraalne, vaid sõltub sotsiaalpoliitilistest süsteemidest ja institutsioonidest, milles ta eksisteerib; keel ja ajalugu on lahutamatud. Keel aitab ehitada üles sotsiaalset sugu ja näitab, milline üks naine ja üks mees olema peavad. Keelekasutuse juures on peale soo olulised ka etniline taust, klassikuuluvus, religioon, puue jne, aga ka individuaalne kogemus. Nii võib sõna „neeger” tõesti tähendada eri ajas ja kohas eri inimestele eri asju – näiteks Mark Twainile „Huckleberry Finni” või Astrid Lindgrenile „Pipi Pikksuka” kirjutamise ajal ja Odini sõdalasele praegu. Samas, kui poliitiliselt ei oleks nahavärv oluline, siis ehk seda puudutavaid sõnu ei kasutatakski nii palju?

Seda feministid püüavadki näidata – avada näilist nähtamatust ja küsida, kuidas keelekasutus juhib eri sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste mõtlemist, kõnet, kirjutust ja tegevust ning kuidas eri gruppe defineeritakse. Feministid püüdlevad ka välistava keelekasutuse juurest kaasava juurde, sest keelelisi valikuid saab kasutada vahendina, mis aitab muuta suhtumist ja teadvustada sotsiaalsete gruppide paigutumise olemust.

Feministid ei salli pornot

Feministide suhe pornoga on palju komplekssem, kui esmapilgul tunduda võib. Laias laastus võib feministlikus liikumises eristada pornograafia suhtes kolme hoiakut.

Pornovastased feministid käsitlevad igasugust pornograafiat naiste vägistamisena, mis kaubastab ja kuritarvitab naisi. Ja kõik feministid küllap mõistavadki hukka ajaga üha võikamaks muutunud porno peavoolu. Nimelt surub see naistele ja meestele peale piiratud nägemust seksuaalsusest, kus normiks on karvutud ja hiigelsuurte rindadega naisekehad, naise allumine mehe kõikidele soovidele jms. Lisaks taastoodab selline porno stereotüüpi, et naistele meeldibki lähtuda eelkõige mehe vajadustest. Pealegi võivad pornos lavastatud tegevused osalejaid nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt vigastada. Ja lõppeks jääb õhku küsimus, kuidas mõjutab pornofilmis nähtu publiku suhtumist naistesse ja seksuaalsusesse. Teisisõnu, mil määral kanduvad pornos nähtud vägivaldsed stsenaariumid ja hoiakud üle pärisellu.

Pornovastastele feministidele oponeerivad liberaalsed feministid, kes ei pruugi küll olla porno poolt, ent paigutavad pornograafia laiemasse sõna- ja valikuvabaduse raamistikku.

Lisaks liberaalsetele usub osa feministidest, et pornot võib teha ka teistmoodi – hästi. Nemad näevad pornos naise võimalust end nii osaleja kui ka vaatajana seksuaalselt väljendada. Feministliku porno kontseptsiooni kohaselt on tähtis tagada osalejatele turvalised, sunnivabad tingimused ja lasta neil protsessis kaasa rääkida. Feministlik porno huvitub naispubliku ja muude vähemuste soovidest-ihadest, mis kipuvad porno peavoolu spektrist välja jääma.

Just pornograafiast sai alguse teise laine feminismi lõpp, kui feministid pidasid 1980. aastatel omavahel maha hulga seksisõdu. Sellele järgnes kolmanda laine feminism, mida iseloomustavad avar fookus ning usk naiste mitmekesisusse – naisi ei vaadelda enam ühtse massina ning olulisel kohal on vähemuste identiteedid.

Feministid tahavad, et naised oleksid nagu mehed

Meheks või naiseks olemine ei ole kivisse raiutud staatiline ideaal, mille puhul kahed erineva välimusega genitaalid põhjustavad drastiliselt erinevaid omadusi, võimeid, õigusi vmt. Sugusid on rohkem kui kaks ning bioloogia ei tohi determineerida inimese isiksust ega identiteeti.

Pole olemas ühtainust „õiget” meest/naist, üht viisi, kuidas oma soolisust väljendada, milliseid omadusi arendada. Me ei ela 20. sajandil, mil naise soorollid olid pandud paika kolmainsusega Kinder, Küche, Kirche. Feministid ei saa aru halvakspanust nn nõrga mehe kujule, kuna näevad, kuivõrd palju kahju ja vägivalda toodab meeste süstemaatiline kalgistamine ning nende emotsionaalne sandistamine („oled mees või ei ole”, „mehed ei nuta”, „pede/eit oled vä” jne), mille tulemusi näeme meeste sõltuvuskäitumises, enesetappudes, koduvägivallas jpm. Feministid ei ahista naisi ja mehi, vastupidi, üheülbaline traditsionalism kägistab ühiskonda, võttes inimestelt võimaluse olla olenemata soost lihtsalt nemad ise.

Feministid arvavad, et neil on õigus kõneleda kogu naissoo nimel

Paistab, et juba see, et feministid avalikult kõnelevad, näib paljude jaoks liig. Feministid ei kaaperda siiski kellegi identiteeti, vaid, vastupidi, traditsionalistlik suund on röövinud terminid „terve mõistus” ja „rahva tahe” ning püüab suruda peale oma veendumusi, et feministe ometi ei kuuldaks. Ja mis õigus on neil kõigi nimel rääkida? Analoogselt võiks küsida, kas meessoost otsustajatel on õigus kõigi teiste eest otsuseid teha? Kas meestekesksel ühiskonnal on õigus kõigile teistele nende rolle ette dikteerida? Kas heterotel on õigus väita, et homosid ei diskrimineeri keegi? Kas 1% on õigus otsustada 99% üle?

Feministid lähtuvad sellest, et isiklik on poliitiline, ning kipuvad toetuma oma arvamusavaldustes adekvaatsetele sotsiaaluuringutele ja statistikale (ning, oh õudust, kuidas ometi võivad ühiskonnateadlased ühiskonna kohta järeldusi teha?! :)). Viimased tõestavad, et rida tendentse ühiskonnas on naiste, aga ka paljude teiste sotsiaalsete gruppide kahjuks. Seega, miks pidada ühiskondlike probleemide avamist tingimata negatiivseks nähtuseks? Feministid on tõstatanud (ja teevad seda jätkuvalt) rea sotsiaalseid probleeme, millest on seni vaikitud, kuna on puudunud vastav sõnavara ja võimalus kõneleda.

Feminismi üks põhilisi aluseid on arusaam, et ühiskondlik rõhumine on süsteemne, pidev ja korduv. Seetõttu pole olemas ähmaseid, häguseid universumeid, milles ühiskonna liikmed hõljuksid imetabaste värviliste pallikestena ühele ja teisele poole, ilma et nende valikuid mõjutaks süsteemsed tegurid. Vastupidi, elame domineerimisühiskonnas, mida ilmestab sooline sotsialiseerumine ja mis lähtub kehtivast sookorrast. Sookord ja ebavõrdsus piiravad meid maast madalast ning nii pole me oma valikutes ja otsustes vabad. Selline dikteerimine rõhub ning jätab inimesed olukorda, milles ühtedel on parem stardipositsioon kui teistel. Seni, kuni leidub rõhutud gruppe ja õiguslikku ebavõrdsust, tuleb sellest ka kõneleda ja lahendusi leida, ning just seda feministid teevadki.