Erika Lust on üks tuntumaid nüüdisaja filmitegijaid, keda erootilise kino austajad tunnevad. Tema produktsioonifirma Barcelonas teeb vaatajate saadetud fantaasialugude põhjal lühifilme, kus näidatakse seksi kõigi osapoolte jaoks mõnusa toiminguna, mida pole piinlik vaadata.

Erika Lust. Foto: Erika Lust Filmsi loal

Kui vaatasin sinu filme kinos koos viiesaja inimesega ning hiljem kodus paari sõbraga, jäi sisse helge, rõõmus tunne. Millist tagasisidet sa tavaliselt oma filmidele saad?

Suur aitäh! Seda on hea kuulda. Selline tagasiside on alati väga tore, kuna täpselt sellist tunnet tahangi vaatajas tekitada ning see on ka põhjus, miks üldse täiskasvanutele mõeldud filme tegema hakkasin. Paljud vaatajad ütlevadki, et tunnevad end filme vaadates helgelt ja õnnelikult ning see on muusika mu kõrvadele! Ma arvan, et inimesed on harjunud nägema seksi häbiväärse, vulgaarse või traumeerivana, nii et mina tahan seda näidata positiivses, tervislikus valguses, et inimestel tekiks mõnus tunne.

Mis teeb pornost feministliku porno?

See on lihtne: feministliku porno tegijad ja levitajad on teadlikud võimu ebavõrdsusest peavooluporno tööstuses ja filmitootmises, aga kuna neile ikkagi meeldib vaadata ja näidata seksi ekraanil, siis nad teevad ise filme.

Feministlik porno seisneb seksuaalsete stsenaariumite näitamises filmis mitte-seksistlikul viisil. Ei puutu asjasse, milliseid seksuaalakte sooritatakse või kuidas näitlejad välja näevad – oluline on ainult see, kuidas neid filme tehakse. Aga pean ütlema, et see mõiste võib olla veidi piirav, sest feministidest filmitegijad on väga mitmekesine seltskond, kes teevad kõik väga erinevaid asju. Seetõttu võib feministliku porno mõiste mõjuda lihtsustavalt. Mina olen feminist ja ma olen teadlik, mida ma iseseisva erootilise kino loojana teen. Ma armastan feministliku porno liikumist, aga oluline on mõista selle voolu sisemist kunstilist mitmekesisust. Me ei ole üks rühmitus samade arusaamadega kunstist ega seksist.

Kuidas võiksid erootikafilmid vaatajaid harida seksi ja seksuaalsuse teemal?

Pornograafia on visuaalne keel – viis seksist rääkimiseks. Ma arvan, et palju inimesi, eriti noori, vaatavad pornot selleks, et midagi seksi kohta teada saada. See on vanemate inimeste jaoks teistmoodi, kellel ei olnud üles kasvades samasugust ligipääsu pornole, ning enamasti said nemad oma esimesed seksuaalsed kogemused enne, kui kogu see tänapäevane pornomeri kättesaadavaks muutus. Vanemate inimeste jaoks on tõenäoliselt lihtsam mõista, et porno võib olla illusioon, ning väärtused, mis selle taga on, ei pruugi olla kõrged.

Aga noorematele inimestele, kellel võib-olla ei ole veel isiklikke seksuaalseid kogemusi, võib see mõistmine raskemini tulla. Seetõttu peab olema filme, mis näitavad seksi positiivse, vastastikku soovitud õnneliku aktina. Mitte ainult repetatiivse agressiivse häbiväärse asjana, kus naisi ei austata ja mehed on seksimasinad. Peab olema teisi võimalusi… Seetõttu pakun välja oma versiooni.

Keda sa oma publikuna näed? Kas pead silmas kindlat võimalikku vaatajatüüpi (näiteks heteroseksuaalset naist), kui stsenaariumit kirjutad, näitlejaid valid ning filmi lavastad?

Teen alati filme, mida mulle endale vaadata meeldiks. Tunnen oma publikuga suurt lähedust, kuna mu filmid põhinevad nende fantaasiatel, mälestustel ja lugudel. Ideed teen filmiks vastavalt oma eetosele ja lavastamisstiilile. Ma ei saa liiga palju mõelda sellele, kes mu publik on, sest kõiki inimesi on võimatu esindada. Teen filme, mis on minu meelest head ja õiged ning neid vaatavad inimesed, kes on minuga samal meelel. Püüda kõigile meelejärele olla kurnaks mu oma loomingulisest jõust lihtsalt tühjaks.

Mida ma tean oma publiku kohta, on see, et naiste-meeste osakaal on üsna võrdne – see on müüt, et mu filmid on ainult naistele. Miks see peaks nii olema? Lihtsalt selle pärast, et naised minu filmidest võivad samuti päriselt naudingut tunda? Õnneks on palju mehi, kes tahavad rohkem tähelepanu pöörata ka naiste ihadele.

Palun kirjelda õhustikku oma võtteplatsidel. Kui palju keskendud näitlejate füüsilisele, psühholoogilisele ja seksuaalsele turvalisusele? Kui palju sellest ekraanile üle kandub?

Näitlejate turvalisus on ülioluline. Õhustik peab olema mugav kõigile, kes võtteplatsil on. Tahan töötada avatud ja soojas keskkonnas, kus kõik võivad välja öelda, mis mured või tunded neil südamel on. Minu väike tiim koosneb põhiliselt naistest, kes on kõik professionaalid ning arvestavad näitlejate vajadustega. Nagu igal elukutsel, on kõik osalejad erinevad. Mõni esineja on väga kogenud ning näidelnud paljudes täiskasvanute filmides, mõni on algaja, kes võib olla häbelikum. Peame olema paindlikud selle osas, millist keskkonda esinejad vajavad, nii et proovime neid enne võtteid võimalikult hästi tundma õppida.

Mitmes „XConfessionsi” filmis on selgelt näidatud, et tegelased on nõus üksteisega seksima, isegi BDSM-is või postapokalüptilises võitluses elu üle. Kui oluline on sinu jaoks ekraanil nõusolekut näidata?

See on minu jaoks väga tähtis. BDSM-i filmides nagu „An Appointment With My Master” tahan näidata tegelastevahelist arutelu oma piiride üle. See on tegelikult väga kuum vestlus! See on seksikas ja täiskasvanulik, näidates, milline on eluterve BDSM-i suhe – suhtlus on võti. Ma ei taha teha ühtegi stseeni, mis viitaks mingisuguselegi jõuga pealesundimisele. Kui hirmutavad üllatused on kellegi fantaasia, siis las olla, aga oma filmides ma neid näidata ei taha. See oleks vastutustundetu. Kahjuks on peavoolufilmides see kahjulik stereotüüp väga levinud, et naised tegelikult ei taha seksi, vaid nad tuleb kuidagi üle kavaldada või pehmeks rääkida. Selline lähenemine ei ole ilmselgelt minu jaoks!

„XConfessionsi” filmisari põhineb inimeste fantaasiatel. Kui oluline on sinu jaoks tegelaste ja jutustuste tõepärasus? Kas orgasmid on päris?

Jutustus võib olla täiesti välja mõeldud, aga tahan, et esinejad naudiksid ennast. Nad peavad tegema seda, mis nende jaoks toimib – seksi ma väga palju ei lavasta.

Nagu päris seksiski, saavad inimesed mõnikord orgasmi ja vahel mitte. Olen aastatega linti võtnud palju imelisi orgasme ning kui keegi kulminatsioonini ei jõua, ei pane ma seda neile pahaks. See pole maraton ning meil pole sellist pinget võtteplatsile vaja. Mu esinejad teavad, et nad ei pea mitte midagi teesklema. On üsna lihtne aru saada sellest, kui keegi oigab teeseldud naudingus, või mis? Julgustan näitlejaid seksima nii nagu nad kodus seksiksid, teatrit teha pole vaja. Nad võivad olla nii valjud ja hullumeelsed või nii vaoshoitud ja õrnad, kui nad soovivad, nii kaua, kuni kõik on päris. On oluline anda esinejatele ruumi olla seksuaalselt nemad ise.

Barcelonas algas 2000ndatel post-porno liikumine, kui kunstnikud otsustasid hakata seisukohavõtuna demonstreerima oma seksuaalsust. Milline Barcelona skeene praegu on? Millised on uued tuuled progressiivses pornos?

Minu jaoks on Barcelona tundunud alati väga seks-positiivse linnana, kus töötada. Lihtsalt siinne vibe on väga seksikas!

Samas ei ole see kõige progressiivsem koht maailmas… Näiteks tekitab feminismi kontseptsioon endiselt palju arusaamatust. On hea küsimus, mida uut progressiivses pornos tulemas on. Olen viimasel ajal palju virtuaalreaalsuse peale mõelnud, mis on suur teema, aga kõik kättesaadavad filmid on väga meinstriimilikud. Arvan, et oleks lahe olla osa virtuaaltegelikkuse maailmast, aga näidata midagi teistsugust, midagi sellist, millised minu filmid praegu on. Samuti tundub mulle, et päris seks on muutunud üha levinumaks elemendiks kunstis üldiselt. Nii et stigma on nihkumas ning arvan, et näeme varsti rohkem inimesi, kes julgevad oma loomingus seksi kasutada.

Foto esilehel: kuvatõmmis Erika Lusti filmist „Romance Bullshit“.