„Enne kui minna, ma ütlen” on lavastus Fine5’i üheksale tantsijale ja paigale, millega nad tihedalt seotud olid. Fine5 sai alguse aastal 1992, kui tantsijad Anu Ruusmaa, Katrin Laur, Tiina Ollesk, Oleg Ostanin ja Rene Nõmmik moderntantsuteatrist „Nordstar” oma trupi asutasid. 1997. aastast tegutseb teater projektitrupina koreograafide Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku juhtimisel.
Tantsuteatri loominguliseks koduks oli 15 aastat stuudio Laial tänaval, kuid Kultuuripealinnaks olemise aastal müüs Tallinna linnavalitsus selle ära. Lahkumislavastuse laiemad tasandid avanevad, kui vaadelda lahkumist osana praegusest nii ebastabiilseks ja väikeseks muutunud maailmast. Lavastust mängiti Laial tänaval 2011. aasta novembrist 2012. aasta jaanuarini. Muide, päeval pärast viimast etendust külmus maja torustik.
2013. aastal palus lavastuse taastada Haapsalu Uue Tantsu Festival ning sealne etendamine tekitas huvi lavastuse vastu väljaspool Eestit. Laia tänava „mereäärne lugu” jõuab nüüd Uuralitesse. Enne välismaale minekut mängitakse lavastust veel 7. detsembril Tallinna Ülikooli Ursa Stuudios. Aeg on muutnud nii trupi koosseisu kui ka lugusid lavastuses: Rain on jõudnud nüüdseks New Yorki ja Eneli lapsekasvatusega Tartusse. Fine5’iga on olnud aastate jooksul seotud paljud Eesti tantsijad; seekord on oma panuse tekstide kujunemisesse andnud Külli Roosna ja Endro Roosimäe. Igal tantsijal on grupiga seoses omad meenutused.
Müürileht palus tantsijatel kirja panna mõned lood, mis neile Laia tänava stuudioga seostuvad.
„Üks mälupilt: leban silmad kinni voodis. On hommik. Ühe hetke mõtlen sellele, kus ma olen. Tallinn. Lai tänav. Fine5’i stuudio. On jõuluvaheaeg ja olen Hollandist tagasi kaheks nädalaks. Tiina ja Rene on mul palunud korraldada workshop Fine5’i tantsijatele. Panen kohvivee keema. Aknast näen, et Vene saatkonna ette on kogunenud pikk rivi inimesi. Lükkan suured saaliuksed lahti ja heidan põrandale pikali, otse aknast tuleva päikeselaigu sisse. Olen veel unine, aga põrand on toetav ja tundub sõbralik. Mida see spiraaldünaamika teooria ütleski? Esimesena tuleb üles äratada füüsilised aistingud ja instinktid. Tundub ju loogiline… Sirutan ennast põrandal laiali ja haigutan. Venitamine paneb keha veerema. Vau, ma ei pea isegi jalgu kasutama selleks, et edasi liikuda. Selgroog pöörleb nagu ussil. Mis siis, kui oleks võimalik roteerida põrandat 90 kraadi, nii, et sellest saaks hoopis sein? Kas siis maa külgetõmbejõud mõjuks mulle külje pealt ja ma oleksin nagu külmkapimagnet vastu püstist põrandat? Okei, okei… Täna alustame workshop’i just siit põrandalt.” Külli Roosna
„Mina jäin lapseootele, kui Fine’i treeningruumid olid veel Volta tehases. Laia tänava saali tulin pooleteise aasta pärast. Mäletan, et tundides käis väga palju rahvast ning ruumi oli vähevõitu. Kõik, eesotsas Taavet Janseniga, tegid minu meelest jube hästi. Arvasin, et ma ei jõua iialgi nii kaugele. Aga minu suureks üllatuseks hakkas Rene lavastama muusikapäevade tarbeks „Viimast ükssarvikut” ja pani mu peaossa. See oli suur väljakutse ja tõsine ponnistus, aga sellest kujunes tõeliselt meeldejääv elamus.” Helen Reitsnik
„Tulin Fine5 stuudiosse 4. jaanuaril 2001. Tavaliselt mulle kuupäevad hästi meelde ei jää, aga selle kuupäeva kirjutasin märkmikusse üles, nagu aimates, et see on minu jaoks väga oluline. Sellel päeval olid Tiina ja Rene mõlemad kohal. Ruum oli hästi valgustatud ja rahvast täis. Ma olin veidi närvis, sest pool aastat olid trennid juba toimunud. Ruumi tulles istusin kõige kaugemasse nurka maki lähedusse. Mul olid rohelised püksid jalas. Sel päeval andis trenni Rene. Siia tulek oli minu jaoks suur elumuutus, sest ma olin otsustanud balletist loobuda, ma ei näinud seal oma tulevikku. Ma tulin nagu uude maailma, kus oli uus mõtlemine ja liikumiskeel.” Laura Kvelstein
„Tegelesin aktiivselt spordiga, nimelt kettaheite ning odaviskega. Kairit kutsus mind trenni ning otsustasingi minna. Kuna avatud tunniga oli samal päeval ka kergejõustikutrenn, siis jooksin ühest trennist teise. Jäin natukene hiljaks. Viskasin trennikoti kamorkasse ning sibasin kiiresti saali. Lamasin põrandale ja sulgesin silmad. Kui silmad avasin ning ringi vaatasin, nägin enda ümber vaid tüdrukuid.” Gert Preegel
