Augusti teine nädalavahetus kostitas Suvilahti vanas elektrijaamas melomaane juba 15. korda kolmepäevase linnafestivaliga. 2004. aastal külastas souli- ja džässifestivalina alustanud Flow’d kõigest paarsada inimest. Sel aastal tervitas üritus kokku rekordilist 83 000 külastajat.

Flow Festival. Foto: Konstantin Kondrukhov

On tänuväärne, et kasvava piletimüügi kõrval on Flow võtnud enda missiooniks kahandada suurfestivalidega käsikäes käivat prügiprobleemi. Kõik festivali ajal toodetud jäätmed suunatakse kas energiatootmisesse või taaskasutusse. Samuti väidetakse end olevat üks esimesi süsinikneutraalseid muusikafestivale kogu maailmas. See on eesmärk omaette, kui arvestada asjaolu, et enamik esinejaid lendab kohale lennukiga.

Sel aastal oli publikul esmakordselt võimalus oma taaradeposiit annetada Soome Keskkonnainstituudi metsauuendusprojektile, mille lõpptulemusena istutatakse Madagaskarile ligi 12 000 puud! Flow Festival on teerajaja keskkonnasõbralikku festivalikultuuri populariseerimises ning seda toetab ka fakt, et kõikide üritusel olnud restoranide menüü pidi sisaldama vähemalt üht taimetoitu ja jätkusuutlikku rooga.

Pharoah Sanders Quartet. Foto: Shoot Hayley

Huvitavamad aristid peidavad end äärealal

Kümne erineva lava peale astus kokku 170 bändi ja artisti, kelle seas näiteks The Cure, austraalia psühhedeelse roki eestvedaja Tame Impala, džäss-saksofonist Pharoah Sanders Quartet jpt.

Esimesel päeval oli kindel soov jõuda ekstravagantse peoparadiisi Red Garden lava ette, et kuulata kohalikku tüdrukutegängi Electronic Market. Tegemist on 2018. aastal loodud booking-agentuuriga, kuhu kuuluvad DJd ja produtsendid Suski, Emma Valtonen, Linda Lazarov, Kristiina Männikkö ja Elisa Katariina. Red Gardeni fookus oli olla kõike muud kui tavapärane, kostitades publikut moemaailma lemmiku DJ Kiddy Smile’i, hüperseksuaalse provokaatori, muusiku ja kunstniku Bernardino Femminielli või transnaiste grupi My Neck My Backiga. Lava täis glitterit, diskokuule ja unustamatuid ööelu tegelasi.

Flow võtab kusjuures osa ka Euroopa Keychange algatusest, mille eesmärk on parandada soolist tasakaalu muusikatööstuses. See tähendab, et 2022. aastaks peab esinejate ja kunstnike nimekirjas olema mehi ja naisi võrdselt. Kuid juba käesoleval aastal oli naisi ning mitte-binaarseid artiste ja etenduskunstnikke 65%!

Earl Sweatshirt. Foto: Antti Närhi

Edasi seadsin sammud pealava ette, kus veetsin lõviosa festivali esimesest päevast. Koheselt olin valikute ees, sest samal ajal kui pealavale astus kauaoodatud Odd Future’i räppar Earl Sweatshirt, seadis end eksperimentaalmuusika laval The Other Sound üles Maarja Nuut koos Hendrik Kaljujärvega. 2018. aasta lõpus neljanda sooloprojekti „Some Rap Songs” välja andnud imelaps Earl kahjuks tagasihoidlikule publikule tugevaid emotsioone tekitada ei suutnud. Vaja oleks läinud veidi intiimsemat ja pimedamat ruumi nagu Lapin Kulta Red Arena, kus ta esialgse kava järgi südaööl esinema oleks pidanud.

Erykah Badu. Foto: Konstantin Kondrukhov

Eelnev ei heidutanud siiski mu optimistlikku meelt. Neo-popi kuningannat Erykah Badud olin oodanud kõik need kuud ja ootasin pisarsilmis edasi ka pool tundi pärast tema etteaste algusaega. Ta jäi hiljaks, kuid see on sensatsioonilise Badu puhul kuuldavasti tavapärane. Pudelikorkidest valmistatud paruka kõlina saatel täitis ta selle lühikese pooltunniga siiski kõik mu ootused. Hetk kui kogu publik artisti üleskutse järel käed üles tõstis ja oma energia mõtteis ühendas, oli hindamatu.

Viimasena astus pealavale Solange, kes püüdis publiku sajaprotsendiliselt oma haardesse. Valget tühja galeriid meenutav minimalistlik trepiga lava ning kontrastina mustades ülikondades bändiliikmed ja jõulise kavaga tantsijad panid muusika ja visuaalsed elemendid omavahel põimuma. Kauboikaabuga müstiliselt kaunis Solange ratsutas sõnumeid täis piserdatud meloodiate saatel end otse mu südamesse. Kahjuks lülitati keskööl eelviimase loo ajal muusika korraldajate poolt kinni, sest aeg sai täis.

Donato Dozzy. Foto: Konstantin Kondrukhov

Pealavaga tegin selleks nädalavahetuseks põhimõtteliselt lõpparve, sest kõige huvitavamad ja energilisemad artistid peitsid end hoopis festivali äärealadel. Resident Advisor Front Yardi lõpetas reedel itaalia techno vanameister Donato Dozzy, keda oli õnn näha mängimas ka nädal varem Amsterdamis Dekmantel Festivalil. Kahe niivõrd erineva seti ülesehitus tõestas taaskord, kui huvitav on kuulata DJd kes end žanriliselt ei piira.

Flow kunstiga ei koonerda

Peale muusika pakub Flow ka rikkalikku kunstiprogrammi. DJ ja kunstniku Taika Mannila ning sisekujundaja Fanni Suvila loodud Flow uusim programm „Pink Space” tõi külastajate ette kaasaegset luulet, alternatiivseid videoinstallatsioone ja põnevaid performance-etteasteid. Seal nägin näiteks mesinikukostüümis eesti päritolu kunstnikku Eva-Liisa Orupõldu, kellel olid meediakriitilisele mesinikule kohaselt jalas hiigelkõrged vilkuvate LED-tulukestega kontsakingad, mis kogu etenduse vältel väga sümboolset positsiooni omasid. Tema video- ja audio-performance „Bees & Honey” koostöös helikunstniku Sandra Vuoriga käsitles omanäolisi paralleele, luues mesilaste ja inimeste sarnasusi: „You were born, now probably working and later you die.”

The Other Sound lava. Foto: Konstantin Kondrukhov

Installatsioone ja kunsti on Flow Festivalil tõesti iga nurga peal. Üsna kiirelt saab silma järgi ära kaardistada kõige foto-populaarsemad kohad. Etenduskunsti sai näha veel eksperimentaalmuusika laval The Other Sound, mis oli sel aastal koha üle võtnud eelmistel aastatel pimeda reivisaalina tuntud Voimalalt. The Other Sound on minu silmis alati olnud kõige huvitavama koosseisuga lava ning pakkunud sügavaid mõtlemapanevaid elamusi. Seekord jäi eriti eredalt meelde Björki ja Aphex Twini poolt tunnustatud Glasgow’s tegutsev produtsent Lanark Artefax. Sci-fi’st ja mütoloogiast inspireeritud eksperimentaalne elektroonika söövitas end ilma liialdamata mu teadvusse ning hüpnotiseerivalt abstraktsed helid tekitasid kehavälise kogemuse selle kõige metafüüsilisemas tähenduses.

Tulles tagasi planeedile Flow, ei saa unustada, et festivali kaugemates nurkades nagu Reaktor Backyard ja Resident Advisor Front Yard sai terve nädalavahetuse jooksul tantsukingad ikka mõnusalt kuumaks vihutud. The Black Madonna, Katerina B2B Linda Lazarov, Theo Parrish, Palms Trax, Sansibar, Carista, Darryn Jones, Lauri Soini, Nosedrip, Willikens & Ivkovicyou name it. Pühapäeva lõpetas reivijumalanna Nina Kraviz, kes publiku temale iseloomulikult füüsilisse transsi manas.

Flow lineup’i ülesehituse juures on mind alati veidi häirima jäänud asjaolu, et kõik suurema kaliibriga A-listi staarid on kuidagi üksteise otsa õhtutundidesse pressitud. See tekitab lisaks rasketele valikutele ka rohkelt inimummikuid. Kuid pistame selle kriitikanoole siiski traditsioonilise festivalikülastaja pseudoprobleemide kategooriasse, sest päevasel ajal oli tegelikult tore ilma trügimata ringi tuustida ja kaasaegset kunsti ning kohalikku kööki nautida.

Põnev atmosfäär, kõrge kvaliteediga booking’ud, armas võõrustajalinn ning palju melu. Võite aru saada, miks Flow on kujunenud üheks Soome tähtsaimaks muusikasündmuseks.