Põhjanaabrite hipsteriparadiisi Flow festivali muusikaveski on kaks päeva täistuuridel jahvatanud. Müürilehele raporteerivad Helsingist Madis Nestor ja Emilie Toomela.

Foto: Kimmo Metsaranta

Madis Nestor

Trap hole

Flow muusikavalik on umbes sama kirju kui tänavatoidu pakutav gluteenivaba, vegan-, burger-, kimchi-, piimavaba, sushi roll menüü. Päeva esimese otsa täitsid uue hiphopi/trap’i/grime’i kohalikud ja ookeanitagused staarid. Esimene peatus oli Soomes tabelite tipus krooniv Evil Stöö oma maskistatud urinaga. Ei tea, kas probleem oli vigases masinavärgis, mida kasutati, aga tema moonutatud metalse kõlaga riim jäi kõrvadele kaugeks ja monotoonseks. Viga võis olla ka minus, sest esimese asjana lava ette trügima ei suundnud. Tegelikult, kindlasti minus, liiga vana selle jaoks.

Teine juba natuke eelnevalt My Flow plaanis registreeritud briti MC Stormzy, keda võiks pidada selleks päris grime’i esindajaks ja kes juba 11-aastaselt Londoni noorteklubides vanemate MC-dega riime ristas, ei petnud ootusi. Täpselt nii „in your face” karakteriga ja olemisega nagu grime’i biitide järgi võiks eeldada. Üks asi, mis mulle antud žanri juures alati on meeldinud, on see, et kui lugeda tagantjärele nende lüürikat, saad kohe selle sama rütmi kätte. Proovige järgi: „It’s Michael, Big Mikey, I know Skepta, I know Wiley, I do features, I get grimey, I like brownings, I like lighties, I like watches, I get icey. They’re imposters, they’re not like me. They’re wotless, come try me. Like why would you even want to fight me? Dickhead!” On ju lõbus?

Lõbu muidugi sinnapaika veel ei jäänud. Ilma liiga suure ootusärevuseta liikusin Flow suuruselt teise lava Lapin Kulta Red Arena paremasse tiiba, kus oli rahvast oma ülimalt positiivse sõnumiga lõbustamas California päritolu Lil B. Umbes kümnendal minutil seda aktsiooni jälgides mõtlesin, et olen esimest korda elus stand-up-trap etendusel. Mattias Naan, kui Fopaa kitsaks jääb, siis usun, et sa saaks ka suuremate lavadega hakkama. Lil B sai ideaalselt. Suur lava, kõlaritest valjult kõlav loop’iv biit ja Lil B, kes räägib kui lahe, super ja best tüüp ta on. Kui pool etendusest oli väga helge sõnumiga, siis progresseerudes läks asi aina riukalikumaks ja kangemaks. Väga loodan, et maailmas ei tule võimule kunagi sellist tsensuuri, et ka kontsertidel vägisõnade kasutamine ära keelataks. Ma ei tea, kas asi on harjumises, aga vahel eesti keeles sama kuulates tuleb veidi iiveldus peale ja tahan vajutada volüümil miinust. Inglise keeles tundub see kõik kuidagi väga kodune ja võin tõdeda, et „I’m in love with the Based God”.

Foto: Samu Hintsa

Techno-jono

Kui varasematel aastatel valitses Flow backyard’is Red Bull Music Academy brändi all valitud muusika, siis teist aastat hoolitseb selle eest elektroonilise muusika portaal Resident Advisor. Kui RBMA selektsioonis oli alati ka veidi soulikamat ja helgemat vaibi, siis RA on võtnud suhteliselt sirgjoonselise suhtumise. Mitte liiga suure üllatusena on see loomulikult megapopulaarne. Roman Flügeli, Black Madonna ja teiste pakutud tuksuv ja põksuv aparaat oli nii tihedalt täis pakitud, et kõige õigem oli ühendada kasulik meeldivaga. Hiliseks tunniks olid järjekorrad juba piisavalt pikad, et jõudsid oma veerand tundi ikka üht või teist DJ-d kuulata. Thank you for the jono!

Ata Kak

Hea festivali omapäraks jääb raskete otsuste tegemine keda, miks ja millal vaadata. Selle otsuse langetamine ei olnud aga kindlasti üks nendest. Juba 35-40 minutit varem Balloon 360° Stage’ile magusad kohad sissevõtnuna jälgisin, millist publikut 94ndal aastal oma kassetti valmistanud Ghana visionäär ligi kutsub. Kuna plaadipoe töö on viinud mind kokku ka päris paljude Soome DJ-de ja artistidega, siis neid oli sinna kogunenud omajagu. Veel jäid silma Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare peanupp, Von Krahli ja tema ümbruses toimuvaga seotud Jaagup Jalaka nokats ja teised üle lahe kohale sõitnud fännid, kes ähmaselt võisid oletada, mis saama hakkab. Pean tunnistama, et Ata Kaki plaati kodus korduvalt käiates olen tundnud, et tervikuna on teda raske kuulata ja olin selles suhtes live’i osas pisut pessimistlikult meelestatud. aga juba paarist esimesest taktist oli selge, et tuleb see pessimism kotti panna ja koti suu kinni tõmmata. Erinevatest muusikutest kokkupandud live-bändi paariminutilise intro järgi saabus lavale Ata Kak isiklikult, rahvas juubeldamas ja avaldamas taasavastatud tähele austust iga ihuliikmega, millega võimalik plaksu teha.

Paari aasta tagusest ja ka Tallinna klubides kõlanud ühe looga bootleg-plaadist on saanud albumina menukas müügiartikkel üle maailma, mida pressitakse plaadifirma Awesome Tapes from Africa juhi Brian Shimkovitzi sõnul nii kaua juurde, kuni ostjaid leidub. See on hoogne rütmimasina biit koos hüpnootilise, aga ka üsna funk’iva bassiliiniga muusikaga, mida saatmas Ata Kaki eriskummaline (võib-olla ainult meie jaoks, kes me seda keelt ei valda) ja aktiivne scat’iv vokaal. Mis iganes see sõnum oli, jõudis see tema lava ümber kokku kogunenud inimestele 100% kohale. Kui kontserdi alguses olid istumiskohad tihedalt kokkupressitud külmakartlikke tuvisid täis, siis mida aeg edasi, seda enam puusad liikuma saadi, kuni jõudis kätte aeg, et pidada maha üks korralik koorilaul. Loo „Obaa Sima” seade segakoorile kõlas Helsingi pimedas öös võimsalt mitte ainult pealvaatajatele, vaid ka peategelasele endale. Tahaks loota, et sama hea vaibiga on olnud kõik tema teised üle Euroopa toimunud etteasted. Ata Kak oli seda ootamist väärt.

Flow ei hiilga mitte ainult lineupi, vaid ka interjööriga. Foto: Kondrukhov Konstantin

Laraaji

Flow festivali teise päeva hommikune ilmaprognoos ei olnud just kõige säravama päiksega, aga uudishimu võitis kehvad ilmaolud ja seadsin sammud jällegi Balloon 360° Stage’i suunas. Ohverdasin oma kuivad mugavad püksid, istusin lava ümbritseva istumisala ühte kolmanda rea loikudest ning jäin ootama. Laraaji ja lauatäis instrumente, mis jätsid peale vaadates mulje äärmisest korralagedusest, hakkasid vaikselt päikest välja võluma. Ülikooli taustaga muusik, kes leidnud enda jaoks Idamaade kõla, lasi esimesel helil kõlada läbi suure gongi, mida ta mõlemalt küljelt mikrofonidega paitama hakkas. Kuna tegemist on muusikaringkondades viimastel aastatel rohkem teadvusesse jõudnud nimega, oli palju neid, kes kogu spektaaklit oma nutitelefoni salvestasid. Umbes seitse minutit gongiga miilustades jõudis Laraaji teiste laual lebavate sõpradeni. Mõned olid isegi vihma kaitseks korralikult kilekottidesse pandud. Kahjuks on minu baasteadmised selles vallas üsna nullilähedased, niisiis ei jää mul muud üle, kui kujutada ette, millega tegu. Kindlasti oli laual midagi kandlelaadset, veel nägin viiulipoognat ja loomulikult väga palju kajaefekti tekitavaid ja loop’ivaid vidinaid.

Kui enamus käegakatsutavatest sõpradest olid ära proovitud, tuli mängu Laraaji enda hääl. Mõnus šamaanilik pöördumine ja palve, mis algas ühehäälselt ja lõppes mitmete Laarajide õhus põrkumisega. Tema palvet oli ilmselgelt kuulda võetud, sest otse lava kõrvalt pilve tagant oli piilumas laupäeva esimene päiksekiir. Mulle paistis see nii magusalt otsmikule, et unustasin ära, et juba kolmveerand tundi loigus istun. Veel jõudsin mõelda tänapäevaste sarnase käekirjaga artistide peale ja tundsin päris tugevalt Sun Araw meeleolu, kes muuseas ka hiljuti koos Laraajiga live-albumi välja andis. Ja nii me seal mõnusalt unelesime, kuni helipuldist hõljus välja tüsedam soome habemik, käes valge paberileht kirjaga „3 minutes left”, mida ta Laraaji nina all lehvitas. Jälle jõudsime gongini ja mediteerimine jõudis oma sihtpunkti ehk aplausini. Kriitika osas mainin, et kuna tegemist on pigem vaiksemat laadi muusikaga, siis kahjuks jäi kõrvalt lavadelt prõmmiv tümps mängima nagu paha naaber, kes oma väikese korteri jaoks liiga võimsad kõlarid ostnud.

Techno-keskne Voimala varjend. Foto: Kondrukhov Konstantin

Voices from the Lake

Tegelikult võiks see pealkiri ka olla Voimala, sest see aasta oli sellenimeline ruum jälle tagasi oma juurte juures, nagu siis, kui festival esimest korda Suvilahti territooriumil toimus. Kui eelmisel aastal oli Voimala ruum väga valge ja helge, siis techno-Voimala on eluohtlikult pime kõrge laega varjend, kuhu kõik tavalisest muusikast tüdinenud peitu põgeneda saavad. Tean küll varasemast nime Voices from the Lake ja tean, et Tallinna niiditõmbajad peavad seda väga oluliseks koosluseks, aga rohkemat kogemust peale paari albumi ühekordse läbikuulamise mul varem polnud. Äkki oligi hea, sest kõik tundus nii võõras, aga samas kutsuv. Veidi tagapool tiksudes leidsin, et on vaja ette trügida ja leidsin tuttava saundigurmaani DJ Ljoova juba selle kõige tähtsama ja suurema helipuldi kõrvalt hüpnootiliselt õõtsumas. Pimedust lõikasid ebaühtlasteks tordilõikudeks laserid vasakult ja paremalt ja ainuke päris valgus oli tunneli lõpus, kus koosluse spetsialistid Donato Dozzy ja Neel kütet lisasid. Madal bass matsus ja korduv krigin-kragin muutus aina intensiivsemaks. Fännidele teadmiseks, et maksimum registreeritud detsibellid sellel ajal jäid nii 106 juurde. Minu õnneks ja samas ka õnnetuseks on mul aastatega tekkinud vasaku kõrvaga päris tõsine vaegkuulmine, niisiis minu jaoks oli üsna okei, aga enamus peaga mõtlevaid inimesi, või kes veel suutsid peaga mõelda, oli end varustanud kõrvatroppidega.

Muusika juurde tagasi tulles oli see minu jaoks just see õige techno, mida on raske sõnadesse panna, aga seda tunnetab tavaliselt kõige paremini kehaga. Nagu seisaks niisama perroonil, kui rong sinust nii lähedalt mööda sõidab, et su kaasa haarab. Tsuh-tsuh-tsuh! Üsna varsti oli muidugi selge, et siin rongis kisub õhuga kitsaks minema ja ka kaine peaga on teadvusele jäämine auhinda väärt. Kuna pole kaua techno’t kuulanud, jõudsid mõtted kunagi kogetud Narod Niki (see on siis supergrupp, mis koosneb enamjoalt kaheksast techno don’ist, kes koos laval eksperimenteerivad) ulmeliselt ägeda mitmetunnise live’ga Sónar festivalil. Ka need, kes Voices trom the Lake’i mürgise valjudusega kogesid, olid pärast seda õnnelikumad – vähemalt nii oletasin ma nende pimeduses kõikuvate kogude järgi.

Emilie Toomela

Pärast metsjeesust üks korralik disko

Laupäeval esimene põnevaim artist oli minu jaoks taani-soome koostööprojekti Liima, kus koos Efterklangi bändliikmetega teeb kaasa üks soome andekamaid noori trummareid Tatu Rönkkö. Liimat nägid eestlased viimati Tallinn Music Weekil, Flow festivalil seekord küll suuremas mastaabis ja pealaval koos vägeva valguslahendusega. Efterklangist juba tuntud laulja Casper Clausen mõjus ilma särgita ja vihmakeebis nagu pretensioonitu metsjeesus ning Liima mõnusa meeleoluga biit ja sellega koos lendlev vokaal meeldivad mulle Efterklangist vist isegi õige veidi rohkem.

Liima järel võttis pealava üle The Last Shadow Puppets. TLSP hiilgas Sylvester Stallone’i meenutava ja noore Elvise maneere ilmestava laulja Alex Turneriga, kuid britid jäid oma sarmikusega veidi üksi, sest enamik rahvast valgus Black Tenti Hercules & Love Affairi kuulama. Hercules hullutas auruses telgis inimesi korraliku diskoga, mida vürtsitasid telekamängu saundid ja house’i mikstuur, mis pani tagasihoidlikud soomlased ennastunustavalt tantsima. Kuulamas-tantsimas oli ka Koit Raudsepp või tema lähedane teisik.

Sõna saab kunst. Foto: Samu Hintsa

Festival ja kunst

Flow on kõvasti vaeva näinud oma kunstiprogrammi arendamisega ja kogu festivali vältel on võimalik osa saada väga erinevatest kunstitegevustest, nii poliitilise sõnumiga kui ka lihtsalt meelelahutuslikest projektidest. Performance’eid, video- ja valgusinstallatsioone ning näituseid oli mitmesuguseid, samas enamik nähtu tõeliselt erilist tunnet ei jätnud. Mainimistväärt on ehk „Hyvät pahat hajut”, mis pakkus Art Laboratory’s kaks korda päevas võimalust olla tunnistajaks põnevale muusika ja lõhnade eksperimendile. Kogetu oli ühekordne, salvestamatu ja selle hoomamiseks pidi õigel ajal õiges kohas olema. Instrumentidena kasutati viiulit, trumme, mikrolaineahje ja kohvimasinaid.

Kui näitusesaalides jäi Flow kunstikava veidi unustatavaks, siis festivaliala kujundus oli kihvt, värviline ja hästi läbi mõeldud. Lemmikelemendiks kujunes Londonist pärit ja üheks praeguse aja hinnatuimaks tänavakunstnikuks peetava Ben Eine hiiglaslik seinamaal. Eine sai tuntuks tänavatel suletud poodide ustesirmidele hiiglaslike värviliste tähestike joonistamisega ning nende edasiarendust nägi Flow’l ka hommaažina Lou Reedile.

NOËP esimese eesti artistina Flow’l

Ikka tunned huvi, kuidas eesti artistidel maailmaareenil läheb. NOËP, olles nüüd Sony’ga lepingu sõlminud, on esimene eesti artist, kes jää murdis ja Flow’le esinema pääses. Andres Kõpper, ihuüksi ja oma pusaga, nagu oleks jälle Erinevate Tubade Klubis kontserdil, vallutas puupüsti täis Zalando Factory saali. Jälgisin pingsalt, et isegi soomlased tundsid mitmed lood esimeste biitidega ära ja laulsid kaasa. „I see that you like to jump. So let’s jump some more!” teatas Kõpper ja kontsert läks üha hoogsamalt edasi. Lisaks muusika nautimisele oli tore vaadata, kuidas inimesed on NOËPi kuulates nii lihtsalt ja siiralt rõõmsad.

FKA twigs. Foto: Niklas Sandström

FKA twigs

Kõige oodatum esitus Flow’lt oli minu jaoks ilmselt FKA twigs, kes nii laulja, laulukirjutaja, lavastaja kui ka koreograafi ja tantsijana on üks inspireerivamaid naisartiste. Twigs sai oma nime raksuvate liigeste järgi ning lisas hiljem nimele FKA, kui üks teine samanimeline artist The Twigs endast märku andis. Laulja põles laval ootustele vastavalt kõigist pealava esinejatest kõige eredama leegiga ja tuli lisaks säravale energiale Helsingisse koos suurepärase helitiimiga – kontserdi kristallselge saund andis elamusele viimase lihvi. Twigs hoidis rahvast kütkes kui mõni ebamaine olend, hääl nagu voolav vesi, mis perkussioonide taustal eeterlikust olekust kuuldavaks muutus. Karedad elektroonilised kontrastid tõid vokaali siirust ja ehedust veelgi esile. Kõik otsad jooksid kokku kompromissitult minimalistliku mustvalge lavastilistika raamidesse, mis rõhutasid laval liikuvate inimolevuste lihtsust ja haprust. Kõik oli nagu vaja, et kontserti täielikult nautida.

Resident Advisori tagahoov

Kui kodu süda on köök, siis muusikafestivali kõige lahedam häppening leiab ikka aset kuskil perifeerias. Peab tõdema, et pealava ümber suurema osa ajast hullu möllu ei toimunudki, soomlased jätsid endast pigem rahuliku ja kohati introvertse nutitelefonisõbra mulje. Mõnusaima vaibi sai just Resident Advisori õuel, kus eile peeti maha selleaastase festivali käbedaimad peod – teiste seas tantsutasid Lil’ Tony ja Kim Ann Foxman väsimatult nii kaua kuni rahvast jätkus.

Esilehe foto: Kondrukhov Konstantin