Kongo küla Põhja-Ghanas on umbes Elva-suurune asula, mille elanike jaoks on valge Lääne inimene ja eestlane suuresti kattuvad mõisted. Eesti organisatsiooni Mondo vahendatud vabatahtlikud eesti ämmaemandad, õed, disainerid ja õpetajad on tegutsenud külas alates 2009. aastast.

Eesel on siin põhiline tänuväärne töö- ning veoloom. Muulasid on palju vähem ja üksikuid hobuseid peetakse pigem uhkustamiseks kui töö tarvis. Kõik fotod: Toomas Liivamägi

„You are invited!” Olen istunud kohalikus pubis korraks maha ja välisest lauspäikesest väsinud silmad hakkavad ruumi hämarusega kohanema. Kõrvallauas istub koolidirektor Emmanuel, ligi kahemeetrine esinduslik noor mees, keda mulle eile tutvustati. Ta sööb koos kahe kaaslasega ja „You are invited!” tähendas, et ta kutsub mind oma lauda. Hommikusöögist on jupp aega möödas ja mu kõht on üsna tühi. Ühest kausist paistvad lihatükid ning teises olev vürtsikas kaste tunduvad isuäratavad. Istun lauda ja otsin pilguga söögiriistasid, neid ei ole. Nad söövad kätega. Minu kimbatust nähes hõikab Emmanuel kõrtsipreilit, kes toob mulle kausikese veega sõrmede loputamiseks. Taganeda ei ole enam kuhugi. Liha ja kaste ongi maitsvad, me sööme ning ajame juttu, aeg lendab. Üks lihatükk osutub minu hammaste jaoks liiga vintskeks ja ma poetan selle kausiserva tagasi. Eine lõpuks on kausid tühjad ja Emmanuel küsib, kas ta võib selle õnnetu lihatüki ka ära süüa. Ma ei oska mõelda välja midagi, mis mul selle vastu võiks olla.

Kolme kuuga aafriklaseks

Mondo-nimelise Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi organisatsiooniga puutusin esimest korda kokku mõned aastad tagasi Maailmakooli ürituse kaudu, kuid siis ei osanud ma hetkekski ennast maailma teise otsa vabatahtlikuks mõelda. Nüüd elan juba kolmandat kuud keset kirevat Aafrikat väikeses Kongo külas ning õpetan piirkonna neljas põhikoolis ning gümnaasiumis loodusaineid, veidi ka informaatikat ja matemaatikat. Detsembri keskel minu missioon siin lõppeb.

MTÜ Mondo on tegutsenud Põhja-Ghanas Nabdami provintsis üheksa aastat ja vahendanud siia, ka Ghana mõistes mahajäänud piirkonda vabatahtlikest ämmaemandaid, õdesid ja õpetajaid. Eesti spetsialistide abi on teretulnud just väikestes haiglates ja koolides. Kooliharidus ei ole Ghanas sugugi kõigile kättesaadav. Paljude perede sissetulek on nii väike, et laste koolitamiseks lihtsalt ei jagu. Mondo kaudu toetavad eesti inimesed ligi 200 kohaliku lapse haridusteed. Aastane toetussumma on 50 eurot, mille eest Mondo kohalik partnerorganisatsioon ostab lapsele õppevahendid ja laseb õmmelda koolivormi. Lisaks vabatahtlike koolitamisele ja lähetamisele toetab Mondo kahte kohalikku väikeettevõtet: shea-või vabrikut ja korvipunujate kooperatiivi. Mõlemad annavad tööd peamiselt lesknaistele, keda kohalikud olud tihtilugu tõrjutud ja vaesunud ühiskonnagruppi suruvad.

Shea-võid tootva vabriku perenaisel Susil on põhjust naeratada ja Eesti lippu kõrgel hoida – eestlaste toetusel ehitatud väike vabrik annab tööd ligi sajale lesknaisele, kel oleks selles ühiskonnas muidu üsna raske toime tulla.

Ghana on arenev riik ja viimase kümne aasta jooksul toimunud edasiminek on nähtav ka riigi põhjaosas. Seda tunnistavad nii kohalikud inimesed kui ka statistika – koolis käivate laste arv on märgatavalt kasvanud, väga noorelt abiellunud ja lapse sünnitanud tüdrukute arv aga kahanenud. Muidugi ei ole piirkonna areng üksnes MTÜ Mondo teene, vaid seotud ühiskonna loomuliku arenguga, kuid oma väikese panuse on organisatsioon sellesse kindlasti andnud. Peaaegu võib öelda, et mõne tuhande siinse elaniku jaoks on eestlane ja valge Lääne inimene suuresti kattuvad mõisted.

Olin Aafrikas ennegi käinud, sealhulgas pikemal matkal Namiibias ja Botswanas, aga praegune ajaperiood on sõna otseses mõttes kohalolu kunsti õppimine. Olen kahe jala ja kõigi meeltega selle kõige sees ega piilu ümbrust turistina. Aafrika erineb Eestist peaaegu kõiges – lõhnad-maitsed, valgused-värvid, helid-tajud, aga ka aja rütm tervikuna on väga erinevad. Kohati tekib tunne, et olen sattunud ajamasinasse, déjà vu nende asjade suhtes, mida mäletan oma lapsepõlvest. Samal ajal ei iseloomusta mahajäämus Ghanat sugugi läbinisti. Siin on põimunud ühel ajal ja ühes kohas kokku 19. sajandi elukorraldus, 20. sajandist pärit tõekspidamised ning 21. sajandi tehnoloogia kas või päikesepatareide ja mobiilside kujul.

Võrguside areneb kiiresti. Internetipunkt on pigem klubi, siin saab koostada dokumenti, teha koolitöid või lihtsalt kergelt tukastada

Koolide varustatus õppevaraga on üsna nigel ja loodusteadustes ei tehta näiteks üldse katseid. Sestap rõõmustavad neiud Kongo gümnaasiumist siiralt, kui vask- ja tsinkelektroodiga apelsinipatarei neil LED-lambi põlema paneb

Asju, eriti raskeid ja tülikaid, kantakse pea peal. Kannavad nii lapsed, naised kui ka mehed. Tasakaalu hoidmisel ja raskuse pehmendamisel on abi kandami ja pealae vahel olevast rätikust

Majapidamise hooned on enamasti savist ja mudast, koondatud müüriga ümbritsetud tervikusse. Sellise ehitusviisi juures tuleb neid pärast vihmaperioodi korra aastas alati natuke siluda ja uuesti üles ehitada

Kõigepealt on jalgpall ja siis tuleb tükk tühja maad ning siis kõik ülejäänud spordialad. Pildil mängivad Kongo ja Pelungu küla meeskonnad. Enamik neist mängijatest kaunistaks ka näiteks Narva Transi või Tartu Tammeka ridu

Kuigi linnapoodides on saadaval enamik kaupu ja toiduaineid, valmib suur osa nendest ka traditsiooniliselt kohapeal. Pildil kohaliku sorgost valmistatud õlle – pito – pruulikoda

Usk

Ghana ühiskond on üsna traditsiooniline ja konservatiivne ning neid väärtusi kasvatatakse juba kooliõpetusega. Oma roll on selles kõiges kindlasti religioonil. Laias laastus on 70% elanikest kristlased, veerand moslemid ja ca 5% kohalike traditsiooniliste uskumustega.

Riigi põhjaosas on moslemeid muidugi rohkem. Nad on olnud siin juba 10. sajandist, islam on loomulik ja igapäevane osa Ghana ühiskonnast. Näiteks on neil välisministeeriumi juures omaette moslemite Meka palverännu korraldamise talitus – Ghana bürokraatia on suhteliselt arenenud ja tõhus. Kui usu pinnalt tekkinud konfliktide kohta küsida, on vastus kiiresti eitav – konfliktid tulenevad hõimudevahelistest suhetest, mitte usust. Siiski tundub islam kergelt sissetungiv olevat. Kui lähtuda kas või tõdemusest, et kristlikel peredel on tänapäeval 2–3 last, aga moslemitel nii palju, kui tuleb. Moslemid on ka enamasti elanikkonna vaesemast kihist, kuigi kindlasti mitte kõik.

Kristlust, täpsemalt katoliiklust, iseloomustab ehk kohaliku, tõsi, iirlasest preestri, isa Leo räägitud anekdoot. Kirikus käivad remonditööd ja üks tööline on tellingutel kõrgel lae all, nii et teda ei ole näha. Kirikusse siseneb vanem naine ja asub palvetama. Remondimees mõtleb, et teeb pisut nalja, ja lausub kumedal häälel: „Hei, ma olen Jeesus, mis on sinu soovid?” Naine vaatab mõne hetke ringi, aga palvetab edasi. Remondimees proovib uuesti, tulemus on sama. Kolmandal korral vaatab aga pisut häiritud naine üles ja käratab: „Jää vait, ma räägin praegu sinu emaga.”

Mulla koraaniga

Moslemid palveplatsil Bolgatanga linnas

Voodoo (on väidetavalt pärit just sellest Lääne-Aafrika kandist)

Kongo külas on parasjagu suurem festival, nii nimetatakse siin kõiki pidusid, mille puhul võimendi turuplatsile tuuakse ja kuhu tuleb palju ümberkaudset rahvast, isegi inimesi linnast. On juba pime, asutan koju minema. Mu elupaik katoliku misjoni võõrastemajas on külast pisut eemal puudetuka sees, puude all kasutan telefoni taskulambina. Minuga seltsib üks mees ja alustab juttu, et kuidas mul läheb ja kas ma ei tahaks talle süüa osta või raha anda. Olen neid jutte ennegi ajanud. Siis juhtub aga midagi täiesti ootamatut. Noormees lööb mu telefoni hoidvat kätt, telefon kukub maha, ta haarab selle enne, kui ma reageerida jõuan, ning on minust ilmselgelt noorem ja kiirem.

Ma ei taha hästi mõeldagi selle peale, mida see kõik tähendab. Kõnnin tagasi peoplatsile ja kurdan sõpradele muret. Küla asi, uudis levib, et õpetaja Tomilt on telefon ära võetud. Ühel hetkel lasevad korraldajad seda muusika vahele mikrofoni hõigata koos ähvardusega, et kui tagasi ei tooda, tuleb äravõtja peale needus ja ta sureb ära. Umbes 20 minuti pärast ilmub telefon välja, olles kellegi sandaali sisse pistetud. Kogukonna au on uuesti jalule seatud ning minu lugupidamine nende inimeste vastu pigem tõuseb, kui langeb.

Toomas Liivamägi töötab füüsikaõpetajana kahes Tartu üldhariduskoolis. Lisaks on tal aastatepikkune töökogemus haridusametnikuna nii riigi kui ka linna tasandil. Sel semestril õpetab Liivamägi MTÜ Mondo vabatahtlikuna loodusaineid, matemaatikat ja informaatikat Aafrika lääneosas Ghanas asuva Nabdami piirkonna põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele.