Üleilmne linnastumine ja arengumaade moderniseerumine on toonud kaasa süveneva prügiprobleemi, millele lahenduste väljatöötamine pole astunud sama kiiret sammu kui uute ihaldusväärsete kaupade pealetung.

Prügikonteinerid, millele ei tulda kunagi järele. Foto: Toomas Liivamägi

Kui ma laps olin, oli minu vanavanematel Pirital suur aed, kus kasvasid õunapuud, ploomid, kreegid ja vaarikad. Peenramaalt sai suvisel ajal värsket salatit, tilli, sibulat ja porgandeid. Kasvuhoones küpsesid prisked tomatid ning meie maja küljes kõrgusid viinamarjad ja aktiniidiad. See oli tõeliselt rikkalik võluaed ja ma mäletan, et seal oli ka vanaisa väljatöötatud kolmejaotuseline kompostisüsteem, mis tagas aia tootlikkuse. Nii sai mulle õige varakult selgeks, et õunasüdamed ja kartulikoored käivad solgiämbrisse. Niisamuti toimetasime me ülikooliajal oma Karlova kommuunis, mille õunapuuaia tagumises nurgas oli kompostihunnik. Ja kui kuur oli ääreni õllepudeleid täis saanud, tähendas see rataste ülesrivistamist taaraveoks, mis võimaldas meil ühtlasi oma sahvri tatra- ja makaronivarusid täiendada. Pärast ülikooli lõpetamist tekkisid ka Eestisse esimesed eraldi konteinerid pakendite ja olmeprügi jaoks ning mulle tundus iseenesestmõistetav seada kodus sisse mitmeosaline prügikorraldus. Kui olin seejärel mõned aastad Berliinis elanud, kinnistus see harjumus veelgi. Selle saksaliku ordnungi tõin ma endaga kaasa tagasi Eestisse. Esialgu paistis see mu lähikondlastele võib-olla veider või veidi ülepakutud, aga viimaks on ka kõige süsteemitumad inimesed erinevates majapidamistes, kus ma viimasel ajal elanud olen, suutnud endale prügi sorteerimise alustalad selgeks teha. Vanad ravimid viin apteeki ja patareid bensiinijaama patareikarpi ega luba kassiiril piimapakki eraldi kilekotti pakkida, kuid ma ei tee seda põhjusel, et tahan olla tubli, vaid see lihtsalt tundub mulle mõistlik.

Üleilmne prügiprobleem

See, mida olen näinud Senegalis, Ladakhis, aga ka paradiisisaarel Tenerifel ja nüüd Ghanas, tundub mulle seevastu mõistusevastane. Külastades Senegalis Ngori saart, märkasin isetekkelises mereäärses prügilas mehi tokkidega askeldamas. Nad lükkasid prahti Atlandi ookeani, kuna nähtavasti oli vaja prügilasse ruumi juurde tekitada. Ladakhis ehk Väikses Tiibetis oli budistlike mungakloostrite ümbruses samuti ohtralt rämpsu, mida oli püütud sealsamas, kuigi mitte ülearu tulemusrikkalt, ka põletada. Kui Aafrika rahvuslilleks peetakse kilekotti, siis sellest ei jää kaugele ka Tenerife, kus on võimalik kassiiriga isegi tülli minna, kui sa iga oma puuvilja eraldi kilekotti ei nõustu pakkima.

Ghanas illustreerib probleemi eriti markantselt lakkamatult suitsev isetekkeline prügimägi Tamales, mis asub täpselt ühe kooli kõrval, kus lapsed õpivad. Aknaid koolil pole, nii et õppetöö toimub prügi põlemise suitsus. Veetsin selles aurus prügila pildistamise eesmärgil kõigest paar minutit ning oleksin mõni hetk hiljem napilt teadvuse kaotanud. Eestis on oma prügi käitlemine lihtne, kuid see ei ole sugugi kerge mitmel pool mujal. Prügi põletatakse, sest inimesed ei oska sellega muud peale hakata ja kuidagi on ju vaja sellest lahti saada.

Koolimaja kõrval suitsev isetekkeline prügimägi Tamales. Foto: Helen Tammemäe

Ghanas on küll mõned ettevõtted, kes pakuvad teenusena prügi äravedu, ent inimestel pole enamasti raha, et neile selle eest maksta, ja tegelikult pole ka väga vahet, sest need ettevõtted ei vähenda kuidagi probleemi ulatust. Nad viivad prügi küll linnast välja, aga kallavad selle prügimäele, kust see järgmise tuuleiiliga uuesti keskkonda laiali kandub. Massilise reostuse tõttu on puhas joogivesi muutunud inimestele kättesaamatuks ja nad on sunnitud ostma seda plastpudelis või Ghanas levinud nn sachet-kotis, mis omakorda ainult süvendab probleemi. Ühtlasi on vajutanud gaasipedaali põhja moderniseerumine – majapidamistes on aina rohkem televiisoreid, mille edastatavad reklaamid innustavad rahvast tarbima, ja elatustaseme tõusu ning linnastumisega kaasneb ka üha enam jäätmeid. Muide, mitmed läänemaailmas juba keelatud n-ö keskkonnale ohtlikud kaubad ja seadmed leiavad oma tee Aafrika turgudele, kus need siiski edukalt maha müüakse. Ainuüksi Ghana suurimates linnades Accras ja Kumasis tekib kummaski päevas üle 4000 tonni prügi; Ghanas on see number kokku ligi 12 710 tonni. Paraku pole kõige selle korraldamine astunud sama kiiret sammu kui uute ihaldusväärsete kaupade pealetung. Rääkimata sellest, et üle Aafrika (sealhulgas Accras) asuvad ka maailma suurimad nutiseadmete prügilad, kuhu läänemaailm saadab oma mahakantud seadmed, millega ise tegeleda ei soovita.

Muutuste loojad

Debbie ja Kate. Foto: Helen Tammemäe

Kohtun Accras üleilmse algatuse „Teeme ära!” alla kuuluva ürituse Let’s Do It Ghana eestvedajate, särtsakate ning moodsate Aafrika naiste Kate Adobaya ja Abah Debbie Panjiga, kes loodavad kaasata 15. septembril toimuvasse maailma koristuspäeva 3% Ghana elanikkonnast. Kate ja Debbie kuulsid koristusalgatusest Ettevõtlike Noorte Koja JCI kaudu, mis järgib ÜRO väljatöötatud kestliku arengu eesmärke ning mille peamine missioon on tuua kogukondadesse positiivseid muutusi. Kate leiab, et Ghana tohutut prügiprobleemi põhjustavad esmajoones inimesed, kes prügi valimatult maha loobivad, ent selle taga on nende teadmatus ja lahenduste puudumine. Avalikus ruumis pole piisavalt prügikaste ega -konteinereid ning prügiveo logistika ei kannata kriitikat – olgugi et Ghanas on mitu prügi majandamisega tegelevat ettevõtet, ei suuda nad tagada stabiilset prügivedu. Kehvade teede ja nendel kergesti rikki minevate veoautode tõttu tuleb mõnikord oodata prügi äravedu nädalaid, kui mitte kaugemates paikades lausa kuid. Ühtlasi võib prügivedu seiskuda ka põhjusel, et prügila on lihtsalt vahepeal täis saanud.

Esmalt on Debbie’l ja Kate’il vaja kaardistada üleilmseid koristustalguid silmas pidades vabatahtlike abiga reostus Ghanas ning seejärel korraldada selle koristamine, äravedu ja käitlusse suunamine. Kõik see peab toimuma koostöös nii Ghana kodanike, riigisektori kui ka ettevõtetega. Midagi nii massilist pole Ghanas ega üleüldse maailmas varem kunagi kodanikualgatuse korras tehtud ning iga riigi „Teeme ära!” koordinaatoreid nõustatakse ja koolitatakse põhjalikult. Lisaks Ghanale osaleb „Teeme ära!” üleilmsetel talgutel kokku 113 riiki. Kate ja Debbie saavad muu hulgas nõu Aafrika juhtide akadeemiast ning nende ülesandeks on koostada Ghanale kõigepealt riiklik tegevuskava, mis arvestaks kohalikku konteksti ja demograafiat koristustalgute õnnestumiseks.

Kasvav poliitiline huvi

Aastal 2014 oli Ghanas kooleraepideemia ja selle tulemusel pani Ghana eelmine valitsus aluse iga kuu esimesel laupäeval toimuvale tervishoiupäevale, mis pidi motiveerima inimesi oma ümbrust koristama, aga uue valitsuse ametisse astumisega sai see lõpu. Kate arvab, et selle põhjuseks võis olla algatuse pealiskaudsus – koristajateks olid enamasti valitsuse saadetud töölised, mitte kogukondades elavad inimesed ise, kes oma käitumismustreid prügi mahaviskamisel ei muutnud. Koristamise vajalikkus ei jõudnud sellega laiema avalikkuse teadvusesse. Kate leiab, et kui inimesed ühel päeval ise oma ümbrust koristama peavad, on tõenäosus, et nad oma prahti järgmisel päeval uuesti maha ei viska, suurem. Inimeste järelt ei pea koristama, vaid nad peavad õppima seda ise tegema. Debbie toob näiteks Nigeeria, mille valitsus kehtestas, et üle kahe nädala peavad ettevõtted lubama oma töötajatel ühel hommikul nädalas kodus olla, et nad saaksid oma kodu ümbrust koristada. Kes koristamisest viilida üritab, saab trahvi. Teistest Aafrika riikidest on taolisi jõulisi meetmeid rakendanud veel näiteks Rwanda ja Keenia, kus keelustati hiljuti kilekottide importimine, tootmine, müümine ja ka kasutamine. Keelust üleastujat võib oodata kopsakas rahatrahv või suisa vanglakaristus. Samas ei pruugi selliste karmide seaduste vastuvõtmine olla alati hästi läbi mõeldud ning pole arvestatud, kuidas need võivad mõjuda vaesematele ühiskonnakihtidele. Nii on headel algatustel Aafrikas ka tumedam pool ja pärast seaduse jõustumist on Rwandas tekkinud kilekottidele n-ö must turg.

Marco. Foto: Helen Tammemäe

Ghanas on kasvanud poliitiline huvi prügiprobleemi lahendamise vastu pärast viimaste aastate inimelusid nõudnud üleujutusi, mille põhjuseid võib otsida suurlinnade äravoolusüsteemide prügiga ummistumisest. Ghana asulate kanalisatsioon on väga algeline pealt lahtine süsteem, kuhu koguneb ka ohtralt kõikvõimalikku prahti (kohalikud nimetavad oma kanalisatsiooni ka valge mehe püüdjaks, kuna turistid kipuvad pimeduse saabudes ettevaatamatusest alatasa kanalisatsioonikraavidesse kukkuma). Kate, kes töötab ühtlasi asutuses, mis tegeleb üleriigiliste katastroofiolukordade juhtimisega, on veendunud, et üleujutused pole loomulikud, vaid inimtekkelised. Äravoolusüsteemid on ummistunud plastkottidest ja vihmavesi koguneb nende taha. 2015. aasta 3. juuni katastroofis hukkus Accra üleujutustes ja selle tagajärjel toimunud bensiinijaama plahvatuses kokku üle 250 inimese. Reostusega seostatakse ka erinevaid epideemiaid, nagu koolera ja malaaria. Igast viiest lapsest, kes Ghanas sureb, hukkub iga kolmas malaaria tõttu. Reostuse tagajärgedega tegelemine on kulukas, ent saksa päritolu rastafari Marco, kellega ma Bolgatangas kohtun, on muutuste suhtes ülikriitiline, viidates riiki laastavale vaesusele, mis kimbutab eriti Ghana põhjaosa elanikke. Inimesed, kelle igapäevane mure on enda ja laste söönuks saamine, ei jõua Marco arvates oma jäätmete korraldamisele mõelda või veel vähem sellega tegeleda.

Kanalisatsioon Accras: Foto: Helen Tammemäe

Väärtuslik prügi

Kate leiab siiski, et Ghanas on vaja teha prügi teemal kõvasti avalikku teavitustööd ning jäätmeid on tarvis hakata sorteerima. Avalikkuse teadvusesse peab jõudma arusaam, et prügi on väärtuslik. Ghanas on ka mõned ümbertöötlemisega tegelevad ettevõtted – biojäätmetest tehakse komposti ja ka plast töödeldakse ümber –, aga inimesed pole nendest võimalustest enamasti teadlikud. Võib aimata, et kui Ghanas rakendataks sarnast süsteemi, nagu on seatud Eestis sisse taarakogumisega, ning kui taara tagastamise eest saadav raha oleks motiveerivam, läheks ka sealne ümbertöötlemine paremini tööle. Vaesus kimbutab paljusid ja raha püütakse teenida igal võimalikul moel. Kate sorteerib oma kodus plasti muust prügist eraldi ja ta on prouale, kes tema kodust prügi ära viib, selgeks teinud, et selle eest saab kokkuostupunktis raha. Nüüd on seesama proua palunud ka teistel majapidamistel, keda ta teenindab, plasti eraldi sorteerida. Olgugi et muu prügi kallab too proua endiselt mõnda avalikku konteinerisse (või selle ümbrusesse), millele ei pruugi keegi kunagi järele tulla, jõuab tänu sellele väikesele sammule vähemalt osa plastist uuesti ringlusesse. Seda enam, et vastavad ettevõtted on Ghanas tegelikult võimelised tunduvalt rohkem plasti ümber töötlema, kui nad seda praegu teevad.

Marco näitab telefonist pilti korvipunujast, kes poseerib oma Sachet-kottidest tehtud korvidega.

Marco leiab kriitilisest hoiakust hoolimata samuti, et ainuke võimalik lahendus seisneb jäätmete väärtustamises. Tema Bolgatangas asuvas stuudios töötavad rastafari vennad Latif ja Joy, kes annavad prügile reuse-disainiga lisaväärtuse. Marco õpetab koos oma ghanalasest kaasaga Bolgatanga ümbruse naisi sachet-kottidest korve punuma, kuna erinevalt Ghana lõunaosast ostetud õlgedest, millest traditsiooniliselt korve tehakse, ei maksa kõikjal vedelevad joogiveepakendid midagi ja nii on naistel võimalik oma töölt suuremat tulu teenida, lahendades samal ajal ka ulatuslikku jäätmeprobleemi. Sarnaseid ettevõtmisi leidub Ghanas teisigi. Näiteks kasutatakse klaastaarat ehitusmaterjalina, autorehvidest tehakse kotte, püksirihmasid jne.

Sorteerimine, ümbertöötlemine ja reuse-disain leevendaks ka prügivedu korraldavate ettevõtete tööd, kellel pole sorteerimata prügi alatihti kuhugi viia, kuna, nagu sai juba mainitud, prügilad on Ghanas lihtsalt ääreni täis.

Positiivne revolutsioon

Kõik inimesed, kellega ma Ghana prügiprobleemist räägin, tahavad näha oma keskkonda puhta ja prügivabana ning otsivad erinevaid lahendusi selle saavutamiseks. Kaasatud on nii kogukonnad, valitsus kui ka prügivaldkonna eraettevõtjad, aga kuna tagajärgedega tegelemine on märgatavalt keerulisem ja kallim kui probleemi ennetamine, paneb see mind paratamatult mõtlema, kas ja milline peaks olema oma toodete müügilt kasumit teenivate ettevõtete vastutus üleilmse prügiprobleemi leevendamisel. Igast asjast, mis on kord toodetud, pakendatud, müüdud, saab ühel hetkel prügi. Mis oleks, kui juba tootja tagaks oma kauba pikaealisuse ja ümbertöödeldavuse ning pakendi biolagunevuse?

Samas, kui on juba kord välja kujunenud, et võidavad need, kes võimalikult odavalt toodetud kraami võimalikult suure kasumiga maha müüvad ning seda tagajärgedest hoolimata, tundub selline idee mõnele muidugi võib-olla lausa revolutsioonimaiguline. Ent õnneks on siiski paljudele inimestele üle maailma saanud selgeks ka see, et inimtekkelised keskkonnaprobleemid vajavadki lahendamiseks kardinaalseid muutusi. Positiivselt revolutsiooniline „Teeme ära!” algatus Ghanas ja ka kõikides teistes riikides pole vaid ühe koristuspäeva korraldamine, vaid püüd muuta paljude inimeste suhtumist neid ümbritsevasse keskkonda. Ja kui mõelda, kui palju on see omakorda hüveks inimkonnale – ja kui me peame tingimata sellistes kategooriates mõtlema, siis kui palju keskkonnahoid lõppkokkuvõttes ka meie raha säästab –, võiksime suhtuda sellesse kohalikul tasandil teadlikult kui Eesti suurde narratiivi, millega end maailmale müüa. See ehk ongi see kadunud nn Eesti Nokia, mida me nii palavikuliselt taga ajame. Vähemalt Ghanas võetakse meid eeskujuna – riigina, kes tegi selle ära.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni rahastatavast projektist „Media4Development”.