Kuigi ennatlikult näis, et pandeemiale viitava pealkirjaga album kätkeb endas viimaste aastate kurblikku meeleolu, on efekt vastupidine. Plaat algab positiivse noodiga, kuid sõnu kuulates selgub, et kirevasse pakendisse on surutud ka nukraid tundeid.
★★★☆☆
Kui Frankie Animali on iseloomustatud varem indie-roki kollektiivina, siis nüüdseks võnguvad muusikud sametise popmuusika fluidumis. „Party Alone’i” instrumentaalid on liikunud rokilikust kitarrisaundist julgemate katsetuste suunas, kartmata traditsioonilisema popi värvinguid. Tundub igati mõistlik areng, indie on ju seigelnud juba ammu atmosfäärilise kõlaga popi piirimail.
Albumile on põimitud kaks poolust: meloodilise naiivsuse taha peituv igatsusvalu ja lajatav raskemeelsus. Avalugu „Playful” meenutab ehk kõige enam bändi varasemat käekirja selle frankie’likus hiilguses. Edasi astub albumi esimene pool – „Restless”, „Peaches” ja „Party Alone” – justkui pealiskaudses ameerikaliku kolledžifilmi meeleolus, mis pikemal süvenemisel enam nii pinnapealne ei tundugi. „Honey” sobiks aga hoopis mõne köitva romantilise draama soundtrack’iks, kust ei puudu magusmõru sügavus.
Marie Vaigla viski ja mee segune hääletämber kannab kuulaja kusagile melanhoolia ja eufooria mikrokosmosesse. Kui varem kiirgas Vaiglast cool girl’i imagot, siis laheda naabritüdruku asemel kohtab plaadil ka kannatava naise arhetüüpi, ilmekamalt näiteks kummitama jäävas palas „Sunrise”. Seda muidugi Jonas Kaarnametsa konstrueeritud sõnamängu kaudu.
Aula-popi viimane vaatus etendub sinisilmsemas träkis „Night & Day”, sest albumi lõpulugu sõidab oma karakteriga kõigest eelnevast lihtsalt üle. „Slowburner” algab kui vaikus enne tormi – ootamatu finaal üldjoontes lõbusana tundunud plaadile. Lugu on segu London Grammari „Nightcalli” kaverist ja Chris Isaaki hitist „Wicked Game”. Tänu kirglikule saundile seni vist isegi lemmiklugu Frankie Animali diskograafiast.
