Galaktlan – Constance 12” (Seksound, 2017, re-reliis)

Siin leidub nii helget suurejoonelist hitipotentsiaali – „Kindralmidi” (see ongi hitt, tõeline õnnestumine), „Laanetaguse” (teine romantiline filmiviide) – kui ka siinkõnelejat rohkem köitnud tumedamaid meditatiivseid ambient techno maastikke, kus avanevad aeg-ajalt sügavikud…

12 aasta eest esmakordselt ilmunud Galaktlani teise albumi nimi viitab autori sõnul A. Dumas’ „Kolme musketäri” romantilise maailma tegelaskujule Constance Bonacieux’le. Plaati läbivas unenäolises ja muinasjutulises meeleolus on Taavi Laatsiti käekiri selgelt äratuntav neile, kes on kursis tema muu loominguga erinevates kooslustes, nagu Uni, Kulgurid, Kismabande, Vonsuck jt. Nüüd on album remasterdatuna saadaval ka vinüülil.

Siin leidub nii helget suurejoonelist hitipotentsiaali – „Kindralmidi” (see ongi hitt, tõeline õnnestumine), „Laanetaguse” (teine romantiline filmiviide) – kui ka siinkõnelejat rohkem köitnud tumedamaid meditatiivseid ambient techno maastikke, kus avanevad aeg-ajalt sügavikud… Siin on, kuhu laskuda: „Mode”, „Turbulents”, „Crystal”, „Foor”.

Kuigi mõni lugu ei sobitunud arvustaja teetassi, leidub siin niivõrd palju muusikalist andekust – mis on ka osatud koondada plaati läbiva ühtse meeleolu alla –, et pidada „Constance’i” tublisti üle keskmise tugevaks albumiks.

Kroonijuveeliks on plaadi viimane lugu „Золушка” – ootamatu udune portaal, mis viib kuulaja hetkega kuhugi nostalgilisse nõukaaegse multifilmi muinasjutumaailma. Teleporteerumise eelduseks on muidugi 80ndate Soyuzmultfilmi seltsis veedetud lapsepõlv. Kõige põnevam rada on aga vähemalt poole lühem kui võiks olla. See müsteerium vajaks lähemaks uurimiseks pikemat teekonda ja ehk ka rohkem edasiarendamist, elektroonilised võimalused pakuvad selleks originaalmaterjalile piisavalt kontrasti. Kui juba see uks avada ja sellisele reisile minna, võiks proovida trippida lõpuni – või lõpmatuseni. Ajatu maagia sellegipoolest.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Plaadiarvustus: Pastacas & Tenniscoats – Yaki-Läki Versions (Õunaviks, 2014)

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd…
N1MA – Ajam EP (Liitheli, 2017)

N1MA – Ajam EP (Liitheli, 2017)

Tegemist on peamiselt improvisatsioonilise kõlaga lo-fi-jämmidega, mida iseloomustavad live-lindistuse saund ja eksootilise vaibiga helimaastikud, mis on ühtaegu soojad, hellitavad ja dub techno’le omaselt pulseerivad.
Mount Eerie – A Crow Looked At Me  (P.W. Elverum & Sun, 2017)

Mount Eerie – A Crow Looked At Me (P.W. Elverum & Sun, 2017)

„A Crow Looked At Me”, Phil Elverumi uus album, on kirjutatud pärast tema naise Geneviève’i surma – sündmust, mis jättis ta leseks ja üksikisaks nende pisitütrele. Plaadi kuulamine mõjub vuajeristlikult nagu tungimine mehe eraellu.
Müürileht