Mõned päevad tagasi lõppes Eesti Positivuseks tituleeritud Intsikurmu festival, mis muutis Põlva metsaalused tõeliseks linnainimeste pelgupaigaks. Tööinimesena oli põnev kaheks päevaks Tallinnast pageda, et nautida seni suurimat – tervelt 27 artistiga – Intsikurmu festivali.

Foto: Kert Tali

Pretensioonitult nunnul kahepäevasel festivalil ei tulnud puudu lihtsast-armsast muusikast ega ka sulnitest puhkehetkedest – helged võnked kiskusid vett läbi laskvatele pilvedele vaatamata kaasa ümisema-tantsima. Indie-sõbrad said kahe päeva jooksul nii oma energiat välja elada kui ka puhata mahedaid helisid kuulates lesilas täis võrkkiiki, mis olid nutikalt paigutatud nii, et kummalgi laval toimuvast ilma ei jääks. Uljamate külastajate tarbeks korraldati kontsertide ja õllepauside vahele ka lühikesi metsaretki, kus linnavurledele natuke puid, põõsaid ja marju tutvustati.

Esimene kurmuline päev algas mahedate nujazzilike võngetega Triophonixilt ja dreampopiliku Innersoundiga. Põnevalt jõulise avatõuke andis festile aga juba eesti muusikamaastikul teada-tuntud „psühhogruuvfunk-art-kraut-jazz-techno-impro” Roomet Jakapilt ja tema Kreatiivmootorilt. Tundub, et just metsakohina keskel hakkab nende muusika tõeliselt oma elu elama. Läti bändid Sus Dungo ja Triana Park olid teineteise suhtes mõnusalt vastandlikud. Kui esimest saab iseloomustada kui armsaid indie-haldjaid, kelle kohalolek klappis ümbritseva metsaga suisa nii, et lõi harmoonilise sümbioosi, siis Triana Parki laulja Agnese Rakovska oli kui rõõmus M.I.A., Björki ja Red Hot Chili Peppersi segune metsaline, kelle esinemise ajal kõigile kuulajatele elu sisse puhuti. Ewert and The Two Dragons ja Junk Riot pakkusid muidugi kava oma ootuspärases headuses; õdusust ja armsat tartulikku hõngu sai nautida Odd Hugoga. Kargeid ja kohutavalt ilusaid, suisa külmavärinaidtekitavaid põhjamaiseid noote tõi kuuldavale TMWlt tuttav õhtu peaesineja Silje Halstensen Bendikust. Kindlasti võiks edaspidiseks kõrva taha panna Mauno Meesiti, kelle sisemisest rahust ja minimalismist kantud sooloprojekt oli päeva üks meeldejäävamaid laive.

Kui esimese festivaliöö unest lõpuks virgutud, pakkus Intsikurmu kerget sumedat äratust Luxemburgi ja The Wergi näol. Ilusat ja hingelt Tartut tõid lavalaudadele Tartu Popi ja Roki Instituut, Wilhelm ja õrn Liis Ring. Leedukatest koosnev Garbanotas Bosistas oli aga oma psühhedeelsuse ja tameimpalaliku kõlaga vaieldamatult kahe päeva kõige põnevam esineja. Jazz-funk’i austajad said nautida Estrada Orchestrat, rokisõbrad Carnival Youthi ja Elephants From Neptune’i. Hektilist poppi tõid publikuni õhtu jooksul Lewski ning Kali Briis. Rahva lemmikuks kujunes aga hoopiski jõuline Hypnotic Brass Ensemble USAst, kelle pealaulja suisa kaks korda crowd surfing’uga hakkama sai ja kogu lavaesise üles-alla hüppama suutis meelitada. Uskumatu headusega tuli välja aga Faun Racket, kelle tugevad elektrobassivõnked ja dramaatilised vokaalid veel mõnda aega peast ei kao.

Mõlemat päeva lõpetanud väike peolaadne toode kioskiaknast väljapiiluvate DJdega oli armas ja ehe, kuid tekitas välismaalasel mu kõrval küsimuse, kuhu siis ikkagi afterparty jääb. Aga nii just oligi hea. Intsikurmu on küll festivalimõõtu, kuid piisavalt väike, et olla mõnusalt kodune ja soojust täis. Võrkkiiged, unenäopüüdjad ja lühtrid metsas meenutasid küll lõunanaabrite Positivust, kuid Intsikurmu suudab oma eheduses säilitada päris omamoodi kirju näo.

Fotod: Kert Tali