Sellal kui pealinnas toimus kultuursemat sorti tolmlemine-tolmeldamine, oli Põlvamaale Mooste mõisa hoovi kogunenud terve hõim vihmatrotsijaid-elunautijaid, et saada osa Mõisa Karnevalist, mis mahutas endas mürtsuvat rongkäiku, eriskummalisi ja eredaid laive, tantsu ja murulmüttamisi.
Festival sai avahoo laupäeval kell kaksteist-ja-natuke-peale alanud vähepiduliku, see-eest väga lustliku rongkäiguga, mida juhtis Põlva linna puhkpilliorkester. Nende tarmukas marsisamm ja reibas repertuaar (mille seast arvas mu kõrv tabavat ka näiteks Adele’i hittraja „Rolling in the Deep”) äratasid üles ka paduvihmasest telgiööst kangeimad kehad. Rongkäigu aegu särama hakanud päike tekitas tunde, et kõigest hoolimata viibitakse õiges kohas.
Programmi kentsakus – no mida muud öelda lainapi kohta, kus põimunud ehe simman ja tekno – oli kahtlemata taotluslik ja kandis mõnusalt välja. Päeval pikutad murul ja kuulad Simmaniduo Kandlemees Sandri etteastet, õhtul tantsid mõisa tõllakuuris (mis vahepeal oli küll üsna tubakasuitsune, huhh) näiteks Rütmika kuttide seti järgi. Ja vahepeal ujud sealsamas Mooste järves imeilusate vesirooside keskel või sööd midagi kosutavat (asteegi supp!!!). Ja kui ka sajab vihma, süda ikka laulab sees. Kuni väsid ja suigud telgis kosutavale unele.
Kord põõnasin niimoodi Üllar Jörbergi laivi maha. Pärast kuulsin, et oli tulnud suure mersuga ja laulnud suisa nii hästi, et vahepeal polnud vaja huuligi liigutada. Samas näiteks Kandlemees Sander Simmaniduost, mis, nagu nimigi ütleb, on spetsialiseerunud simmanile, võttis publikuga väga armsalt kontakti ning hoidis seda oma etteaste lõpuni. Tantsupaare eriti ei tekkinud, ent murul istuvad kuulajad olid kõike muud kui tuimad, lauldes peast kaasa pea kõiki lugusid. Muide, Simmaniduo väike tähelend eesti nooremate-snoobimate muusikakuulajate seas sai alguse 2013. aastal just Mõisa Karnevalilt, pärast mida on nende muusikat mängitud Raadio 2 eetris ning nende logoga T-särk paljude lahedate laste riidekapis.
Lõpetuseks veel pisut just neist lahedatest lastest. See oli paar õhtut tagasi, kui käisin Naiivi mälumängul ja kaebasin tuttavale noorele kirjandusteadlasele, et ma „enam üldse ei kannata sõna skeene!”. Tema seepeale, et hea sõna on ju ka ringkond. Ma siis jälle, et ringkond ja skeene ei ole sünonüümid, sest ringkonnas on kõik näod teada, skeene on nagu mingi ebamäärane plönn, pigem tegevuspaik kui kooskäivad inimesed. Aga voh! Mõisa Karnevalil ei olnud mingit skeenet, seal oli justnimelt ringkond: ma ju tean teda ja teda ja teda ning me oleme palju kordi varem ka koos pidusid pidanud. Ja ühelt poolt oleks lõputult sümpaatne, kui mõni festival jääkski ringkonnale, ent sealsamas soovin Mõisa Karnevalile veel pikka iga, mille tagab aga rohkearvulisem publik. Ehk jääbki soovida head tasakaalu oma ja võõra vahel, vihma ja päikese vahel, maa ja taeva vahel.
Minu poolt lõpetuseks veel üks kandlepaitus Sandri repertuaarist:
Fotod: Kristjan Mõru ja Marja-Liisa Plats
