Võita külalise usaldust ei ole tavaliselt keeruline ning käib üsna lihtsat ja konkreetset teed pidi, kui külaline pole just snoob või inkassost. Tuleb talle lihtsalt uks lahti teha, juhatada ta oma koju sisse, näidata valmisjoonistatud kaardi peal oma paiknemiskohta, tualetti, kahte elutuba ja nende vahel asuvat koridori, kus pakkuda talle erinevat söögipoolist – täis kõht, hea tuju. Siis küsida, kas ta soovib teed või kohvi (äkki õlut?), lasta head (talle meeldivat) muusikat ning kui see ta korralikult tugitooli sisse vajutab, on sinu töö tehtud.

Meeleolud Intsikurmu „puhketoas”. Fotod: Anna Kõuhkna

Seejärel on külaline valmis vastu võtma kõike. Teda hakkavad lummama interjööri üksikasjad, olgu need siis pikad kuused, kinolikku vaibi edasi andvad valgustid, sinu kodu forte või piano pianissimo ning kõik, mida oled julenud oma kappidest välja tõsta.

Ka Intsikurmu festival üritas võita külalise usaldust, ainult et kaarti ei olnud. Külalise suunataju lasi tal nii Põlva linna peal kui ka festivalialal lihtsalt loogelda. Ei teagi, kas kaotatud aega oli olemas, sest festivali väiksuse tõttu oli lauset „ma eksisin ära” üsna keeruline kasutada, ja kui isegi oli, siis maagilise Lõuna-Eesti metsa ümbritsev haare lausa sundis seda tegema, leevendades metsa igavikulist süngust ja röövimisvõimet haldjalike valgustitega.

Oma kodu valikul üritas Intsikurmu luua külalisele privaatsuse ja puutumatuse tunnet, mis eeldab seejuures väiksemat publikut. Sellele astus jalaga peale just suur inimeste arv, ja nagu rõhu all lõhkeva tünni vesi (ning ka festivali mõnitav vihm), voolasid festivali puudused külalisele sokkide vahele. Klassikaliste toidu- ja joogikohtade (Sak-le coqi telkide ning praetud viinerite, kartulite ja hautatud kapsa putkade) asemel olid vähetuntumad ja pisemad kohad, nagu Burgerbox, Koht ja ka paljud teised maitsvat toitu ja head jooki pakkuvad pop-up’id (suus sulavate kokteilidega kokteilibaar!). Nende vähesus ja väiksus tekitas aga hullumeelseid järjekordi ning toit sai varem otsa kui jõudsid hakata alles õhtusöögile mõtlema. Ai.

Festivalialal oli ka mitu muud atraktsiooni peale muusika (milleni me kohe jõuame), näiteks metsaretked, laste joonistamisala, esmaabitelk, teetelk ning palju muud, mis küll andsid vaheldust pausita kontsertkavale, kuid ei lämmatanud siiski muusikavajadust. Intsikurmu festival on üks neist eesti festivalidest, kus kuulaja jaoks puudub ametlik valikuvõimalus – „kas ma lähen seda või miskit teist kuulama”, sest kuigi püsti on pandud kaks lava ja külalist treenitakse pidevalt sumpama ühest Intsikurmu elutoast teise, siis korraga toimub tegevus vaid ühel neist. Tekkis vajadus mingisuguse kolmanda pisikese lava järgi, kus astuksid üles kas algajad või noored bändid. Alati võis pöörduda muidugi tagasi oma ööbimiskohta, aga see läheb kirja mittekirjutatud valiku lahtrisse.

Intsikurmu tuledemeri kooseisus valgustid, välgumihklid ja nutitelefonid

Heliliselt ning pildiliselt on viidud kõik kui mitte väga heale, siis heale tasemele kindlasti – see sõltus ka esinejast endast. Üsna paljud artistid jätsid oma ülesastumisega mulje kordumatusest, see tähendab nagu oleks artist andnud just oma parima kontserdi. Sellele aitas kaasa nutikalt juppideks/klotsideks rebitud ekraan, mis soovis end nagu puslet kokku panna, ning hea heli.

Intsikurmu korraldajad olid teinud väga hea otsuse eelkõige kodumaisete artistide suhtes, pakkudes igale maitsele mingit maiuspala. DJ’de valik andis aga festivalile teatud suuna ja kahju oli neist külalistest, kes ennast funk– ja maailmamuusika rüpes hästi ei tunne. Enamik välismaa artiste olid kesised ja kaotasid oma otstarbe, muutudes korraldajate nähtavateks sammudeks suurfestivali staatuse poole. Pigem oli soov hakata mõtlema Intsikurmust kui Eesti indie– ja noortemuusika parimast ja tugevaimast festivalist, mis on ka asi, mille poole rühkida.

Seega, kui võib rääkida inimestest, kes rikastavad oma kortermaja sellega, et nad korraldavad vahetevahel aias elanikele kokkusaamisi või vahetavad trepikojas mõne lambi ära, siis võib Intsikurmut nimetada Põlva heaks naabriks, täites tema rikkaid metsi vägagi usinalt külaliste meeldivate kilkamiste ja vaikimisega. Ta on muidugi oma puudustega, ent siis võib järgmiseks aastaks juba vanadele puudustele plaastrid valmis varuda.

Fotod: Anna Kõuhkna