On laupäeva õhtupoolik vanalinnas. Sauna tänava ühest aknast paistab punane valgus ning sama koloriiti metallist uste tagant tümpsub justkui purki aheldatud biit. Tegemist on end aeg-ajalt ilmutava kino Heliosega, kuhu on end üheks õhtuks sisse seadnud ISOLA – peosari, mis rõhutab oma kontseptsioonis techno-kultust, kunsti ja moodi ning mille peaesinejaks on esimesel korral rootsi DJ ja produtsent Abdulla Rashim.

Abdulla Rashim. Foto: Aleksander Kelpman

Kell 19.15 Heliose peasaali sisenedes on tantsuplats juba paraja hulga inimestega täitunud. Kohmakaid jalalt-jalale tatsamisi kuskilt näha ei paista, mõned on juba reivimaitse suhu saanud.

Seintelt peegeldub ISOLA sigantuur-geomeetria värviliste ringide jms näol (YUS Visualsi töö), nagu oleks sattunud mõne hiiglasliku mereeluka kõhtu – baari ja rõduga ja puha. Ja kuigi kokteilibaari ja taeva poole tuld söötvate gaasisoojendite tõttu valgub üritusele pisut glamuuriniresid, on põrandad endiselt puust, kivissse raiutud ornamentidelt lava kohal koorub värvi ja riideid jääb katma tolm. Helios on selles mõttes sild mitme maailma vahel, figureerides uksena vanalinna müüride vahelt aastatetaguse luhtunud glamuuri ja underground’ile omase dekadentsi ihalusse.

Kuigi pidu algas tegelikult juba kell kolm päeval, siis kohalikule peokülastajale on tegemist ehk pisut harjumatu ajaga, sest viieks kohale läinud sõbrad ütlesid, et tundsid end alguses nagu erapeol, techno taustal sooja kütmas. See ei tähenda muidugi, et selliste pidudega rohkem katsetama ei peaks. Saab end võib-olla kella üheks tühjaks tantsitud ja normaalsel ajal koju, aga väsimatud lasevad ikka lõpuni ja küsivad veel juurdegi.

Kui peaesineja Abdulla Rashimi sett jäi loodetust pisut pehmemaks, tuleb tõdeda, et kui eestlane oma olemuselt nii ekspressiivne pole, siis vähemalt oskab ta oma emotsioonid muusikasse valada. Huh, ikka sügaval on meil see laulva revolutsiooni geen, mis nüüd pisut mutanteerunud kujul uude generatsiooni sisse on kodeeritud. Mihkel Maripuu ja Artur Läätse Rashimile eelnenud sett kaevas igatahes sügavamaid radasid ning see pole esimene kord, kui soojendaja siinmail põhiartisti üle mängib.

Mida mulle siinsete pidude puhul endiselt tõdeda meeldib, on see, et olenemata kõvakaliibriliste DJ’de ja produtsentide üha tihedamast sissevoolust, oleme me endiselt suutnud säilitada selle perifeeriamentaliteedi, mis sellistel puhkudel endiselt ootusärevuse esile kutsub ja hõikama paneb, et „oh, tead, see artist tuleb Eestisse”, olgu see lõpptulemus siis kasvõi lahjem kui ette sai kujutatud.

Leidsingi end samas Helioses diivani peal istudes mõttelt, mis saaks sellest kohast siis, kui end sinna igal nädalavahetusel ära saaks kaotada. Eestlane on tärkav techno-rahvas, Ida-Euroopa tõmbab praegu magnetina ja kui Heliose dekadentlik hiilgus säilitada ning õigesse kontseptsiooni sättida, oleks sel kindlasti piisavalt potentsiaali, et techno-turiste siia meelitada.

Fotod: Aleksander Kelpman