Iga-aastane disainivaldkonna suursündmus Disainiöö festival oli seekord arvult kümnes, aidates tutvustada tuleviku disaini olemust ning mõtiskleda muudatuste üle, mida toovad kaasa nihked disainivaldkonnas – kuidas võib disain aidata parandada lisaks esemelisele keskkonnale ka ühiskonna elustiili ja mida suudab disainmõtlemine teha avaliku sektori heaks.

Endisesse kinosse Helios üles pandud Heliodesign’i näituse avas Sander Mölderi elektroakustiline teos koos Arolin Raudva performance’iga. 
27. septembrini avatud väljapanekul saab tutvuda nii kohalike disainikoolide ja disainerite töödega kui välisnäitustega Rootsist, Portugalist ja Iisraelist.

Belgiast on Helioses üleval Oscar Lhermitte kureeritud näitus „No Randomness”, mis uurib, miks meie igapäevased esemed on võtnud sellise kuju nagu neil on. Silmanuumavaim oli ehk Tartu Kõrgema Kunstikooli väljapanek ning tootedisaini näitus põhjamaade disaineritelt, kus olid esindatud mitmed huvitavate printidega kodutekstiilid, keraamika ning muud koduaksessuaarid. Värvikaimaks näiteks sellest osutusid Mikaela Willersi (Willers of Sweden) rikkalikud küünlajalad.

Näituse „Elu ruum” väljapanek on ühelt poolt kui stilistika kodule – valik igapäevaseid kvaliteetseid tooteid meie eluruumi, mis valmistatud Eesti disainerite poolt. Samas formeerub näitus õpperuumiks, kus arutleda erinevatel disainialastel teemadel ja analüüsida esemeid otse nende kõrval, eluruumis, kuhu need mõeldud ongi. Näitusel võib näha kuldlõiget Eesti disaini valikust, mis hetkel kohalikul disainimaastikul kõige rohkem päevakorral on.

Rõivadisaini programmis käsitleti erinevaid perspektiive, mis suunas ja kuidas võiks Eesti rõivadisainerid liikuda. Disainiöö pühapäevane moeetendus andis valitud disaineritele võimaluse astuda teadliku ja valdkonnast laiemalt huvitatud publiku ette kontseptuaalsemas võtmes. Millised täna istutatud seemnete vilju saame me tulevikus maitsta? Mida mäletame, millest sünnib midagi uut, mis jääb püsima ja jätab endast maha jälje?

Üheks moeloojaks, kelle rõivad publikuni toodi oli Kalle Aasamäe, kelle etenduse ajal lõi kogu ruum pakatama ürgsest mehelikkusest ning testosteroonist – jõuline koreograafia oli segatud iidsete võitluskunstide ja rahuliku meditatsiooniga.

Uurides Aasamäelt, kes tegutseb brändi Kalle HT nime all, miks võis tema etenduses näha tuleviku asemel pigem iidseid idamaised võitluskunste ning ürgset mehelikkust, märgib ta, et vahepeal tuleb lihtsalt oma sisemisele maailmale tiivad anda ja kui banaalselt see ka ei kõlaks, siis minevikuta ei saa – aeg-ajalt tuleb seda ikka ja jälle meelde tuletada.

Oma kollektsiooni kohta räägib Aasamäe, et peamiselt inspireeris teda linane kangas. „Mul on kahju, et Eestis inimesed seda eriti ei hinda, sest kardavad, et see kortsub ja riie näeb seljas kole välja. Tegelikult annabki see korts rõivale elu ning iseloomu. Minule kui disainerile on linane kangas kui materjal, mis vormib ennast ise esemeks. Igal kollekstioonil on oma lugu, olgu see siis seotud emotsioonide, tunnete või mälestustega,” mainib ta.

Mitmed Disainiöö raames toimuvad näitused on avatud septembrikuu lõpuni.

Fotod: Aleksander Kelpman

Galerii