Ikka on vaja kõrvaltpilku ja külaliskõrva, et tabada ühe linna varjatud kihte, kooslusi ja kõlasid. Olles pool oma senisest elust Viljandis veetnud ja teise poole VMW korraldajaid tundnud, teadsin, et neil võib olla ühisosa, kus end ka ära tunnen – ning tunnen ära selle Viljandi, mis on mulle korda läinud.
Aga Viljandi Music Walk polnud pelk nostalgiaretk. Leidus mõnda, mida ma polnud enne märganudki; jagus meeleolusid, mis sündisid just praegu, tänu just nende inimeste viibimisele siin. Marten Kuningas ja Raul Ojamaa – linnakauboid saluuniõuel, preeria kitarrides ja eepilised meeskoorid kajamasinas. Vihmaähvardus ei pidanud, suvi jätkus. Wolfredt rokiajaloost raskete raamaturiiulite vahel, helivoogudes nii taaskasutuskeskuste hämarust kui õue ületavate aktiivurbanistide marssi.
Ja ikkagi ka sügise tulek, tajutavamalt kui eales – sekunditega ja minutitega, mil Heidi Tamme „Suvi, suvi…” Kondase õue kõlareis vaibus ning Imandra Lake lehelanguses vannutas, et see saabuvgi aeg on ilus. Videvik Galaktlaniga – kes on kunagi kogenud videvikku Galaktlanita? Ta on aina igas videvikus, kuigi mitte ehk alati kuulda. Viljandi videvikus oli ta täienisti kohal.
Ja viimaks lennukitehas – 90ndate algust vilkuvad telekad vahekambris, Buratino võluteater ehk üleelusuuruselt mõjuv noortekeskus tagataskus. Peasaalis aga Wrupk Urei, Galvanic Elephantsi ja Kurjami öised väljalennud. Viljandi Music Flight.
Me ei pea nüüd ju ometi terve aasta järge ootama? Need tänavad ja saalid vajavad neid inimesi ja meeleolusid varem, ikka ja jälle. Ja meie neid.
Pildistas Patrik Tamm.
