Kopli liinid lähevad õigepea kõige kaduva teed, milleks on Tallinna linnaruumis mõne arendaja buldooseri alla sattumine. Sada aastat tagasi tammemetsa asemele ehitatud Vene-Balti laevaehitustehase asum, mis on omal ajal majutanud nii töölisi, professoreid kui narkomaane, lammutatakse maha, et asemele kergitada nüüdisaegne elamurajoon. Sel laupäeval, 4. juunil toimub Kopli liinidel linnaosa elu tähistav festival.
Kopli poolsaarel on võimas ajalugu. Aastal 1912 kuulutas Venemaa keisririik Tallinna oma sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks ning Koplisse hakati rajama keisririigi suurimat laevaehitustehast. Puumajad, mis vaatavad meile praegu vastu tühjade poolpõlenud silmadega, ehitati tehasetöölistele ja meistritele, keda 1916. aasta seisuga, kui valmisid esimesed kolm lahingulaeva, oli Vene-Balti Laevatehases tööl üle seitsme tuhande. Asum oli oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga ning sisaldas endas peale elamute veel haiglat, sauna, sööklat, kauplust, seltsimaja, kooli, kirikut, politseijaoskonda, postkontorit, tuletõrjemaja, kino, pesumaja jt teenindusasutusi.
Pärast laevaehitustehase asumiks loomist kandis Kopli kants veel mitmeid rolle, sh oli ta matmispaigaks tüüfusesse surnud Vene sõduritele ning peidupaigaks nii Vene haritlastele, kes pagesid Nõukogude terrori eest Eestisse, kui ka Tartu rahu sõlmimisel 1920. aastal Eesti kodakondsuse valinud inimestele, kellel polnud mujal sugulasi.
1930ndatel kujunes asumist Kopli poolsaare tipus üks Tallinna ilusamaid aktiivse seltsieluga rajoone, mida nimetati Professorite külaks, kuna sel ajal paiknes laevatehase peahoones tehnikaülikool ning endistes tehasejuhtide majades elasid kõrgkooli õppejõud.
Ent siis tuli taas sõda ja vabariigist sai Nõukogude Eesti. Sõjalevade remondibaas taastati 1947. aastal Nõukogude Liidu Laevaehituse Tööstuse Ministeeriumi alluvuses ning nimeks pandi sellele Tehas nr 890 (vihjeks neile, kes otsivad oma klubile nime).
Aastal 1951 anti tehasele uus nimi, Postkast nr 1083 nagu mõnes Vonneguti romaanis ning samal aastal hakati asumi tänavaid Vassili saare järgi kutsuma Kopli liinideks.
Üha vähem hakati remontima sõjalaevu ning alates 1960ndatest põhiliselt kalalaevu, 1990ndatel ka tankereid, kauba- ja reisilaevu. Asumis suurenev kuritegevus kujundas kogu Põhja-Tallinna mainet ning nüüd olemegi harjunud Kopli liinidest kuulma uudistes pigem majapõlengute, kodutute perekondade ja kinnisvarakempluste kaudu.
Ent piirkond on lõpuks viimastest elanikest tühjaks tõstetud viisil, mis võib sotsiaalselt tundlikumate närvid pingule ajada, ning OÜ Fund Ehitus lubab rajoonist kujundada miljööväärtusliku piirkonna koos rannapromenaadi ja koerte jalutusaladega. Kopli on uus Kalamaja.
Praegu teeb puitelamute linnak oma lehises rahus viimaseid hingetõmbeid. Kopli liinide elu ja olu saab tähistama minna sel laupäeval TLÜ antropoloogiaosakonna korraldatud Kopli liinide festivalile, kus toimuvad ekskursioonid ajaloolase Jaak Juske ja Kopli kohaliku Teedu juhtimisel, Sepa tänava supiköök avatakse viimast korda uuesti, viiakse läbi muusikaviktoriin ning pärast pikka päeva lõppeb festivalitegevus Trammibaaris Derevjaška, kus saab vana head beljašši süüa, mille järele pärast armeenia pirukabaari sulgemist Balti jaamas kindlasti nii mõnelgi isutab.
Vaata Kopli liinide festivali kogu programmi festivali kodulehelt või Facebookist.
Vene-Balti asumi ajaloo kokkuvõte on kirjutatud Jaak Juske blogi põhjal.
Fotod: Aleksander Kelpman
