Olles Schillingu kohta juba pea neli aastat arvustusi ning tutvustavaid tekste kirjutanud, tundub sel korral eriti raske millegi asjalikuga maha saada. Kaua sa jutustad sõbralikust Kilingi-Nõmme linnakesest, friikartulivaesest menüüst, heast ilmast, ilusatest inimestest, dream pop’i bändidest, kes päevakese tekil pikutades mööda aitavad saata ning rokkivatest või sündi taga hullavatest alternatiivhurmuritest, kes õhtul mürtsuga lava ette tirivad. Aga näed, ikka mainingi neid jälle, sest see on Schillingu tempel mällu igaveseks.

Foto: Ken Mürk

Kui tavaliselt tahab see pühade lehmade teema ikka ja jälle artistidega seoses üles ronida, siis seekord peab nentima fakti, et üheksa aastat üha jõudsama mootoriga töötanud Schillingu võib vabalt selle sama tiitli festivalikategooriasse liigitada. Ilus on elu seal Suveaia murul, kus üks bänd paneb silma särama, teine tekitab aga võimaluse jalga sirutada ning ringi vaadata. Mis mulle Schillingu puhul alati meeldinud on, ongi see avastamise võlu, et pärast on jälle pool nädalat ühe uue tuusa bändi muusikaga sisustatud. Samas liiga palju postrokki ja shoegaze’i nüristab mingil hetkel ka kõige suurema sahinaga harjunud meele, kui muusika värskuse protsent juba liiga kulunud jalajälge mööda kipub tatsama.

Eriti suure tänu annaks korraldajameeskonnale sel aastal soome grupeeringu Siinai massiivse jämmi kojutoomise ning C-laval tuvide keskel esinenud St. Cheatersburgi eest, kust õhkus päeva jooksul minu jaoks kõige enam emotsioone. Rangleklodsi ja Vaiko Epliku šedöövreid pole ilmselt mõtet enam kiita, sest neilt vähem oodata on mõttetu niiehknaa.

Rohkem muusikalisi värve ja elavamaid helisid soovitaks ma tegijatele järgmiseks aastaks, kui millegagi abiks saab olla, aga peab nentima, et Schillingu alternatiivsuse ja kodukootuse mikstuuri ei kõiguta endiselt miski.

Fotod: Ken Mürk