Terve Tallinn on juba pea nädala Tallinn Music Weeki meeleolus kulgenud. Pärnu maanteele kolinud TMW peastaabis ja Fellini pop-up kohvikus keeb vilgas elu ning neljapäeval said esimestel showcase’idel Sinilinnus, kinos Sõprus, Kultuurikatlas, Kloostri Aidas ja Von Krahlis oma muusika rahva ette tuua juba korralik hulk artiste.

K-X-P Kultuurikatlas. Foto: Aleksander Kelpman

TMW Kunst

Tallinn Music Week on sel aastal koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja EKA tudengitega toonud välja päris oma kunstiprogrammi. EKA tudengite loodud puidust installatsiooni-vormid mõjuvad kui sõõm värsket õhku, kui hästilõhnavad pelgupaigad kalgis linnamüras. Võib-olla olekski linna rohkem sellist värskust vaja?

Okapi galeriis avati teisipäeval näitus „M_M_M_M”, kus on võimalik näha metalseid vaateid linnale ja uluvaid hunte, millele järgnes Art Nõukase ja Helena Keskküla pinksiduell ja küsimus „Milleks meile küll see mäng?” Hobusepea galeriis. EKA galerii pakub ootamatut siirust „Place Oddityl” ja võimalust näha Tallinna Vangla kinnipeetavate töid, mis ületades vangla piiri, üritavad suhelda inimestega väljaspool.

Värskust ja mahlasust saab ammutada veel Temnikova ja Kasela galeriis, kus Sigrid Viiri ja Jimmy Limiti tööd kombineerivad omavahel toodava ja saadetava, värvilised lapsed ja magusad puuviljad. Kirev Kris Lemsalu ja Tiit Pääsukese ühisnäitus on kindlasti programmi tipuks, ühendades endas kaunitari ja koletise, ilu ja koleduse. Sümbioos on täielik, erksate värvidega tööd annavad energiat ja törts groteski annab juurde iseloomu. Kris Lemsalu kaks(keel)küürset kaamlit ei unusta ilmselt õige pea. Kokkuvõttes päris mõnus vaatemäng, mis annab aimu praegu Eesti kunstimaastikul toimuvast.

Kui poliitika sekkub muusikasse

Kui aastaid tagasi polnud ka Nõukogudeaegses Eestiski midagi imestada, kui su bänd poliitilise sõnumi edastamise eest lavalt minema saadeti, siis tänapäeval on need ajad meist õnneks kaugele jäänud. Iraanis ja Liibanonis on selline poliitiline represseerimine, aga endiselt muusikute igapäev. TMW Juttude teema „Kui poliitika sekkub muusikasse” raames saidki sõna Iraani artist Barfak ning Liibanoni kontserdikorraldajad Karim Khneisser ja Anthony Semaan, kes rääkisid, kuidas poliitika kultuurile kandadele on astunud. Khneisser ja Semaan tõid näiteks, et Liibanonis on muusikud samal pulgal näiteks prostituutidega ja kontserdikorraldajatel pole tihtipeale jõudu liibanoni muusikuid üldse esinema kutsuda, kuna viisabürokraatia riigiga on äärmiselt keeruline. Iraani muusik tõi aga välja klassikalise süsteemi, kuidas mõningad žanrid on valitsusele meelejärgi ja mõned mitte ja näiteks naisvokalistidel Iraanis esineda ei lubata.

Tallinn Music Weeki avapidu

Kultuurikatla võlvide all rullus õhtul lahti korralik muusikažanrite virvarr, millele tegid sissejuhatuse Glasperlenspiel Sinfionetta, Kristjan Järvi ja DJ Mr. Switch, kes ühendasid klassika techno-maailmaga. Mr. Switch on pälvinud tunnustuse kui esimene DJ, kes on lubatud klassikalist muusikat miksima BBC Promsile.

Eelmisel aastal ning selgi korral toimus Tallinn Music Weeki raames Klassikalise Muusika Reiv, mille populaarsus lubas ilmselt ka techno-sümfoonia ette võtta. Kuulsa Sergei Prokofjevi lapselapse, Inglismaal tegutseva Gabriel Prokofjevi loodud „Concerto for Turntables and Orchestra” võimaldas DJ-l muusikaga palju mängida ning tihti olid tema improviseeritud soolod pikemad kui keegi osanuks oodata. Oli päris põnev, aga tekitas küsimuse, mis on klassikalise muusika tulevik ja kas kunagi muutub see žanr ka laiema avalikkuse poolt igapäevasemalt kuulatavaks?

Hilisem programm jätkas manipulatsioone klassikalise muusikaga, sest kõrvuti astusid veel lavale näiteks Raul Saaremets ja helilooja Tõnu Kõrvits, kammernaiskoor Sireen ja post-punk bänd The Membranes ning Kara-Lis Coverdale, kelle post-sakraalne elektroonika Kultuurikatla väikse saali täiesti teise dimensiooni transportis.

Õhtu suurimaks üllatajaks võis pidada viiuldaja Nils Gröndahli, kes, olenemata sellest, et oli laval üksi, suutis terve saali oma muusikaga täita, kõlades kord meloodiliselt, kord nagu mootorsaega Vanessa Mae, ja seda mitte halvas mõttes.

Eesti Popsi showcase

Sõpruses toimus samal ajal Eesti Popsi kureeritud showcase, kus astus muuhulgas lavale Ouu oma mõnusa ja eriilmelise helikeele ja rahuliku indie’ga, kus terase kõrvaga kuulates veidi tameimpalalikke ja Genialiste meenutavaid sarnasusi kuulda võis ja kus samas natuke humoorilist lüürikat peidus oli. Nostalgiahõngulisele hipilikule kõlale järgnes Janek Murdi projekt, mis viis kuulajad svengrünbergilikult lühikesele kosmilisele rännakule 80ndatesse. Erki Pärnoja oli koos bändiga õnnelik, et nad vaatamata viperustele üldse esineda said ning pakkusid laval üldiselt rahulikku kuldsetes toonides heatuju-muusikat, mis sätendas natukene publikule ja siis haihtus.

Keegi vist ei osanud oodata midagi järgnenud Shitneyst, kelle müramaastikud ei üritanud kuidagi inimestele meeldida. Oli vaid kolm bändiliiget, kes üksteist üle trumbates üritasid roosade meduuside ja kolmesilmsete kasside saatel publikut närviliselt nihelema panna: kes katkus helipulti, kes föönitas laval juukseid, kes mängis kandlel trummi, kes karjus lihtsalt mikrofoni „Shit, shit, shit” ja nii edasi. Esinemise lõpuks tänas Shitney kõiki, kes suutsid neid lõpuni kuulata. Oli neid, kes kuulasid.

Järgnenud sätendavalt rohelise kostüümiga Zebra Island andis mõnusat leevendust tuntud headuses kargete süntekavõngete saatel. Vologdast pärit metsik põhjamaine Introsvet ja Eesti oma ulmelistesse kaugustesse viiv Djerro olid õhtule heaks lõpetuseks, pärast mida igaüks juba oma kodu poole võnkuda võis.

Fotod: Aleksander Kelpman ja Taavi Muide