11. korda toimunud Tallinn Music Week pakkus, nagu ikka, Spotify algoritmidele omast otsatust ning võimalust avastada Põhja-Tallinna tuntud ja tundmatuid kantse.

Kontsert Kalju koguduse kirikus. Foto: Kevin Loigu

Tallinn Music Week petab – vähemalt külastajat, kes festivalist midagi ei tea. Pettus algab nimes sisalduvast lubadusest, sest lisaks muusikale täitsid kunstihalle, konverentsisaale, töökodasid, klassiruume ning restorane ja napsukohti mitmed nüüdisaegsed näitused, asjalikud arutelud, artist talk’id, vestlusringid ja töötoad. Seega ei saa Tallinn Music Weeki pidada pelgalt muusika tähtsündmuseks, vaid lisaks – nagu kavale ning kodulehelegi trükitud on – festivaliks, kus tähtsal kohal ka homsed mõtted.

TMW tänavune juhtmotiiv oli „kultuur kui majanduse mootor”. Kavas oli esile toodud kolm aspekti: muusika, konverents ja linnafestival. Loosungid lubasid Põhja-Tallinna kuulutada uueks loovlinnaosaks (kuigi, kas see pole juba mõnda aega seda olnud?) ning lahata loovtööstuse rõõmu- ning murekohti selliste nimedega nagu Malcolm Garrett, Jimi Tenor, Indrek Kasela, Barry Adamson ning Zoë Howe.

Pole mulle Tallinn kunagi eriti meeldinud. Tulin siia olude sunnil ning idee Tallinnast on alati kätkenud endas, et see on pankurite, advokaatide, ärimeeste ning riigiisade linn. Kodumaine kapitalismi kants. Ent Tallinn õilmitseb, või vähemalt aitas taolisele kujutluspildile kaasa festivalipäevadel säranud päike, mis inimesedki tänavaile tõi. Põhja-Tallinna loovlinnaosaks kuulutamise asemel kinnitas TMW selle varasemat staatust. Tallinnas toimub palju kultuurset ning TMW abil kandus ka uuselamurajoonide ning ärimajade hoovidesse muusika. Linnafestivali osas on TMW justkui showcase iseäralikematest paikadest. Võtame näiteks Kalju koguduse kiriku, Leila baari, HALLi või Põhjala Tap Roomi. Kui esimesed kaks võluvad oma isikupärase kalamajaliku ajalooga, siis kaks viimast on Noblessneri sadamalinnaku kultuurielemendid. HALL dekadentliku grandioosiga Mürgi peo kõmmuvates vibratsioonides meenutamas Euroopa techno-pealinnade olmet, Põhjala Tap Room aga näputrummar Rick Fedsi (LV) seadmete kaasabil modernset skandinaavialikku laadi. Nõnda võib Tallinn täitsa meeldima hakata!

Lisaks linnalavadele Viru Keskuses, Balti Jaama Turul ning Puänti raamatupoes jõudsid helid samuti EKA mitte-võib-olla-enam-nii-uude majja. Ja seda lausa nii jõudsalt, et eesti raskerokipärli Zahir esituse ajal oli paaril õppejõul-õpilasel tarvis appi võtta mürasummutavad kõrvaklapid. EKA hoone täitiski festivalil tähtsat rolli: siin toimus kahel päeval konverents, siin oli üks TMW infopunkte, kuid laupäeva õhtul võõrustas koolimaja ka EKA ÖÖ: Üle Heli & 130701 / FatCat Records Night üritust, kus hoone fuajee, auditoorium ning õppeklass muudeti kontserdipinnaks, ning mis osutus huviliste arvult väga populaarseks. Kunstiga seotult veel: menukaks osutus ka Telliskivi Street Art Tour, mis tutvustas erinevaid linnaku tänavakunstitükke; Noblessneris sai aga õhtuti näha EKA tudengite valgus- ja heliinstallatsioone.

Muusikaprogramm oli aga tõesti kõikehõlmav: külastaja leidis end ühe õhtu jooksul stiilipuntrast, kus erineva rütmi ning kõlaga helilained lõid kokku punktis, mis jääb enam-vähem Erinevate Tubade Klubi ning Pudeli vahele. Koos paljude Telliskivis lähestikku paiknevate lavadega võis festivalipileti omanik tunni aja sees kogeda Spotify algoritmide laadset otsatust. Viiulivirtuoosi respectfulchild (CAN) tähelepanuhõivavast esitusest ETK-s oli kõigest seitse-kaheksa klikki F-hoonesse, JMKE tunduvalt energilisemale lavaaktile. Näinud Villu üle, scroll’is festivaliline Telliskivi Rohelisse Saali, kus leedu krüptikute punt Happyendless andis muidu malbemal Instikurmu õhtul korralikku kütet koos hüpnotiseeriva visuaaliga. Hüpnotiseeriv, oma voolava ning enesekindla esitusega Sveta Baaris, oli ka pop-soulilik Yasmyn. Rikkalik playlist on eeltööd teinud külastajale kindlasti positiivne, ent samas oli laisemale muusikasõbrale loodud igati head võimalused uudistamiseks ning maitse-eelistuste avardamiseks.

Üks mäletamisväärsemaid õhtuid oli Sveta Baaris aset leidnud erinevaid muusikaskeenesid hõlmanud programm „The Kids Are All Right”. Pealkiri oli õige, sest nende noorte artistidega on kõik väga tipp-topp. Õhtu staarid olid rokilikult julge pealehakkamisega karismaatiline KnightKnights (RU), erakordse Siksa (POL) katarsislikud poola-, vene- ja ingliskeelseid pihtimusi kätkevad misanstseenid Sveta baariletil ja rahva sees ning juba mainitud Yasmyn, kes esines erinevatel TMW lavadel kokku kolmel korral.

Nii Sveta baaris toimunu kui ka ETK-s aset leidnud Station Narva Stage on head näited, mil viisil promotakse ja kaasatakse festivali artistide hulka palju underground-tegijaid idast. Septembris piirilinnas toimunud Station Narvat võib pidada TMW sõsarfestariks, korraldajad on ju samad. Fakt, mis taas ilmestab TMW missioonitunnet, kus lisaks sotsiaalpoliitiliste konverentside ning päevakajaliste vestluste programmi lülitamisele püütakse kontakte luua läbi muusika, otse ja vahetult.

Nagu TMW peakorraldaja Helen Sildna arutelul „Running a festival: a glamorous business or a survival game?” mainis, on Eestis umbes 4000 festivali, kuid kuna festivali suurustest ja osalejate arvust nii kindlat statistikat pole, on paljud neist ilmselt pisikesed n-ö eraettevõtmised. Kahtlemata on TMW pealinna, ehk isegi riigi, tähtsaim ning laiahaardelisem muusikafestival. Teiste valdkondade gigantide, PÖFFi, Disainiöö ning HeadRead festivaliga ollakse samal astmel, nii kvaliteedis kui ka kvantiteedis.

Fotod: Kevin Loigu