Selleaastase Tallinn Music Weeki programm oli muusikast tulvil, kuid liikus oma konverentsipaneelide poolest sellest ka üha kaugemale.

Eliann Tulve Holy Motorsiga tänavuse Tallinn Music Weeki laval. Foto: Janis Kokk

Kõnnin nina maas. Eest siblib mööda väike taks ja omaniku tennised. Komberdan mööda munakive ja hüppan üle lompide, et jõuda Arlo Mavericki laivile Sinilindu Made in Canada lavale. Ümbrus sulab värvide mänguks, kus eristan ainult lörtsi trotsivaid kogusid. Muigan, sest tunnen ära selle sama Tallinna, mida nägin paar tundi tagasi tänavafotograaf Andres Teissi näitusel „Olev.Tulev.Minev” Positiivi Galeriis. Tegu on mustvalge tabava pildiseeriaga sellest, mida üks keskmine tallinlane üldse märkab kodulinna tänavatel sihtkohta kiirustades.

Tallinn Music Week jääb samuti pealinna kommetele truuks. Festivali alapealkiri võiks olla midagi analoogset Teissi näitusega: üritused, kus oled, kuhu lähed ja need, mille just maha magasid. Peale muusikafestivali, kus leidub artiste igale maitsele, toimub veel linnafestival, kuhu kuuluvad kunstinäitused, vestlustesari, TMW Maitsed programm, filmiseansid Sõpruses, noorteprogramm ja disainiturg. Ühtlasi toimub festival kümnendat aastat järjest. Juubilaril on peale uhke kava veel kirsiks tordil Station Narva programm.

Mulle on jäänud mulje, et üldiselt suhtutakse Tallinn Music Weeki positiivselt, kuid kurdetakse, et festival on liiga suureks ja laiaks paisunud. Programm on jaotatud seitsmele päevale. Kohati tekib küsimus, et kus muusika on? Muusikafestival kestis kõigest kolm päeva. On siis tegu üldse Tallinn Music Weekiga? Teiseks otsib festival eelkõige rahvusvahelist tähelepanu. Nimi on ikka inglise keeles, et Eesti maailmakaardile panna.

Neljapäeval, 5. aprilli lõunal väljusin Snickers hambus Nordic Hotel Forumist delegaadipassi ja raamatupaksuse kavaga. Kõrvaklappidest kuulasin TMW Spotify playlistʼi ja aeg-ajalt kinnikiiluvast mobiilirakendusest otsisin esimest pop-up lava. Ausalt öeldes olin juba siis natuke väsinud ja ahastuses, sest eelmisel õhtul oma graafikut koostades olin avastanud, et pean valima Ivan Dorni, Akua Naru ja mitmete teiste artistide vahel. Z-generatsioon ütleks selle kohta: just TMW things.

Words fail, music speaks

Mõned artistid sobivad sinu maailma, teised viivad su rännakule enda omasse. Temnikova & Kasela galeriis kärgatas kõu, kui Aleksei Taruts, pikk nokatsiga sünge kuju Venemaalt, kuulutas punases valguses apokalüpsise alanuks. Piisas ainult sügavast pilgust ja tumedast häälest ja iga pealtvaataja argipäevane reaalsus tõmmati nihkesse. Tavaliselt öeldakse, et vaikuses on ilu, kuid tookord leidsin mina oma rahu just müras. Rahvas reivis staatiliselt. Hoonest möödujad arvasid küllap, et maja lammutatakse.

Foto: Janis Kokk

Pärast äikesetormi tuli aga kevad. On raske uskuda, et Mart Avi ei ole raamatutegelane. Ta ei tundunud sugugi artistina, vaid ilmeka isepäise rändajana. Vaadates tema tähendusrikast performanceʼit meenus Nuuskmõmmik, kes saabub kurelaulu ja tuulevihina saatel lörtsisesse Muumiorgu ja vilepillitab kõik muumid talveunest virgeks. Mart Avi vapustav hääl kaikus nagu siinusfunktsioon, taustal videoinstallatsioon spiraaliselt keerlevate piltidega. Teisalt kangestus silme ette pilt Peeter Paanist, kui rohelise sametist tekiga artist väsis mikrofonijuhtmega vehkimisest ja ronis DJ-puldi alla peitu. Avi jagas lahkelt reklaamlehti, kus oli mainitud järgmist: „I’ve almost drown twice. I’ve survived a major car crash… I don’t think I’m gonna die at all.” Ta on vist tõesti Eikunagimaalt.

Tarutsi ja Avi õhtused esinemised toimusid KuKu klubis CryptoMarketi laval, kuhu need sobisid nagu valatult. Lisaks kostus samalt ürituselt kõrva duo тема креста elektrooniline ja absurdne looming: nagu keegi oleks nullidest ja ühtedest koosnevale koodireale soundtrack’i kirjutanud. Tegelikult ma ei teagi, mis nad veel laval tegid, kuna CryptoMarket oli nii puupüsti täis, et lavale ei näinudki.

ÄTNA puhul oli raske uskuda, et too elektropopi duo on Dresdenist, mitte näiteks Islandilt. Laulja vokaal on segu Fever Rayst ja Daughterist. Muidu intensiivselt melanhoolsesse esitusesse tõi päikest värvilises kimonos trummar, kes vehkis oranži jonnipunniga, mis oli tähendusrikas kingitus nende sõbralt. Kummaline, kuid vapustav duo.

„One Night at the Parking Lot” oli üks populaarsemaid kohti. Rotermanni all tümpsus punane põrgu. Parklas olid baar ja välikäimlad. Lekkerist tuntud techno-DJ Nikolajev oli vast kõige meeldejäävam. Parkla laes olevad ventilatsioonitorud tegid aga oma plärisevat kontserti. Idee parklapeost on imeline, kuid hakkas kahju baarmenidest, kes püüdlikult sirutasid kaardimakseaparaate taeva poole. Parem techno-pidu olevat olnud hoopis HALLis, mis festivali raames uuesti avati.

Kavas oli veel imelisi artiste, kes mulle silma ja kõrva jäid. Miseria Ultima Soomest muutis Woodstocki underground-techno-metal reiviks. Junk Riot viis rahva Sveta baarist venekeelse indie-roki saatel Lasnamäe kanalisse kiirendama ja juhatas sisse Venemaa Wet Redi popgladiaatorite tulise etteaste. Fula Expressi värvilistes ürpides mehed tõstsid Eesti keskmist õhutemperatuuri paari kraadi võrra ja langetasid depressioonitaset.

„Салют, Нарва!”

Niiviisi kõlab eesti-vene räppar Propazha ühe uue mitteilmunud laulu refrään, mida võiks kindlasti laulda siis, kui Narva peaks saama 2024. aasta kultuuripealinnaks. TMW korraldajate järgmine projekt on septembrikuine Station Narva muusikafestival. Umbes kolmandik TMW programmist promob just seda. TMW Noored programmi vestlusõhtutel on kohal Narva noori ja teised projektiga seotud inimesed, venekeelset muusikat on kavas palju, konverentsil on Narva-teemalisi töötubasid, toimub isegi debatt linnapeade vahel. Narva kunstiresidentuur avas Telliskivis Szymon Kula seinamaali „NARcissism”. Lisaks oli Sveta Baaris Narva Station lava ning ametlik afterparty toimus just seal. TMW tiim on kindlasti juba näidanud, et oskab Eestit turustada. Lisaks on Narva kultuurikorralduses palju väga aktiivseid tegelasi, näiteks arvamusfestivali Bazar korraldaja Valeria Lavrova ja aktivistist gümnasist Eva Lennuk. Tartu tselluloositehasel pole midagi vastu panna. TMW stiilis pakendatud Narva on muidugi kaunis, kuid kui Lavrova küsis youtuber Viktoria Villigilt noorteprogrammi vestlusõhtul, millal neiu Narva tuleb, ütles Villigu piinlik naeratus kõik.

Tulevikumuusika

Tallinn Music Weeki sõnum ja taotlused tulevad kõige selgemalt esile Creative Impact konverentsil Kultuurikatlas. Teemadeks muusikatööstuse arengusuunad, uus majandus, inimkesksed linnad, kestlik areng, võrdõiguslikkus, disain, inimkonna tulevik. Keskmine tallinlane ei satu sinna konverentsile, see on selge. Creative Impact on eelkõige mõeldud ettevõtjatele, aktivistidele, muusikatööstuse inimestele. Ma arvan, et enamus inimesi üldse ei teagi, mida sellistel industry konverentsidel arutatakse. Eesti president Kersti Kaljulaid pidas kena kõne. Helen Sildna pidas ka kena kõne, millest pool rääkis muidugi Narvast.

Foto: Janis Kokk

Eestlane ja soomlane kohtusid baaris ja arutasid, kui tore oleks tulla Tallinna hoopis tunneli kaudu. Kõrvallauas istuv majandus- ja taristusminister ütles naljapärast: „Davai.” Umbes niiviisi sai alguse Peter Vesterbacka Tallinn-Helsingi tunneliprojekt. Ka paneelist jäi selline mulje. Punases pusas võrratu kõnemees Vesterbacka viskas nalja, Kadri Simson ei osanud kahjuks midagi eriti kosta ja nõunik Marten Kaevats ütles: „Just start digging!”. Viie aasta pärast peaks tunnel valmis olema ja PoroViroLand õitsema.

Tegelikult peitub projekti võlu hoopis selles, et Eestist saaks siis nii-öelda Euraasia süda, mis ühendab Aasiat Euroopaga. Helen Sildna tõusis publikust püsti ja rääkis, et üritab samuti Narva projektiga Eestit ja Venemaad ühendada. Naljakas vaatepilt: taristu entusiastid kirglikult kõnelemas uuest Siiditeest ja kuidas kõik Hiina ärimehed tuleksid Londoni asemel Eestisse.

Isegi kui Siiditeed veel ei ole, siis muusikaturg on ammu avatud. Konverentsil osalejatel oli võimalus kohtuda Venemaa ja Jaapani muusikatöösturitega. Jaapani hitimeister Jeff Miyahara ja Sten Saluveer tegid kiirkokkuvõtte sellest, kuidas müüa end Jaapani muusikaturul, mis on kullaauk. Jaapanis ostetakse veel CDsid. Eestlane peaks küll egotsentrismist loobuma, et suhestuda Jaapani kollektivismiga ja olla avatum koostööle. TMW tiim saab ilusti hakkama, teised eestlased peaks ka saama. Ühtlasi kuulsin Eestis esimest korda Jaapani popmuusikat väljaspool sushirestorani. Lisaks räägiti Aasias tuuritamisest. Ühesõnaga Creative Impacti praktiline üks eesmärk on turustada Eestit, meie artiste ja korraldada järgmine suur rahvaste ränne. Jääme ootama.

Kui eelmised näited konverentsist olid veel üldiselt muusikaga seotud, siis inimkeskne linnaplaneerimine, robotid, tehnoloogia ja teised säärased teemad jäävad muusikast natuke kaugeks. Hea küll, muusik Imogen Heapi loodud Mycelia programm, mis on tasuta virtuaalne loominguline pass muusikule, tundub vägagi asjalik abimees. Tõepoolest, tehnoloogiaga sammu pidamiseks võib inimesest ka teha küborgi. Cyborg Nesti asutaja Scott Coheni uus projekt North Sense aga tundus juba üle võlli. Nimelt paigaldatakse kehasse vidin, mis võimaldab inimesel aru saada, kus pool on põhi. Naine publikust kommenteeris, et eestlased teavad niikuinii, kus pool põhi on. Kõik naersid.

Naised peavad jälle monoloogi

Keychange on PRS Foundationi rahvusvaheline kampaania, mis toetab naissoost artiste ja teisi muusikatööstuse liikmeid, julgustades festivale võtma eesmärgiks saavutada 50/50 sooliselt tasakaalus koosseis aastaks 2022. Muret teeb aga see, et kui naisartiste veel leidub, siis nii nagu äris tavaks, on ka muusikatööstuse juhtkondades valdavalt mehed. TMW osaleb ka Keychange’i programmis ja võttis asja tõsiselt. On päris muljetavaldav, et üle poolte panelistidest olid naised. Lisaks on TMW üldse üks väheseid Euroopa tunnustatud muusikafestivale, mida juhib naine.

#MeToo teemadel vestlesid aktivistid Maria Minerva, Emma Knyckare, Ekaterina Bazhanova ja Katarzyna von Alexandrowitsch. Vestlus oli meeletult huvitav ja tegu on tõeliste tegijatega, kuid jutu sees tuli välja igasuguste feminismi teemaliste diskussioonide põhiprobleem: publikuks on enamasti ikka naised, kes on palgalõhe ja ahistamisega niigi kursis. Kogu maailma meessugu on muidugi raske Kultuurikatlasse pressida ja sundida epistlit kuulama. Tuletan siis siin meelde, et me kõik oleme ühest samast orgaanilisest ja anorgaanilisest ainest olevused, seega kohtleme ikka üksteist austusväärselt.

Foto: Janis Kokk

Keychange’i artistidest andsid kontserte Mari Kalkun, HOAX, HUNT, Hildur, Akua Naru, Fever Dream. Ja muidugi GNUČČI, kelle laiv oli minu jaoks festivali kulminatsioon. Eklektiline tapvalt bassine teravate laulusõnadega klubimuusika mattis Sinilinnu täielikult. GNUČČI on see, keda tahad oma vanemaks õeks või parimaks sõbraks, et saaksid koos temaga laval tantsida ja karjuda elu peale: „I just can’t.”

Me oleme Tallinnast ja ikka ei saa maksta

TMW maitsed pakub küll üksikuid huvitavaid toiduõhtuid, kuid restoranide eripakkumised on kallid ja minu pastakauss Augustis oli masendavalt väike. Pigem võtaks näiteks mõnest foodtruckʼist burgerit. Tasuta TMW vestlused olid maalähedasemad, kuid konverentsi lennukad ideed said samuti praktikas teoks. Mõnede lavade baarides kasutati taaskasutatavaid plastiktopse, mille eest pidi kaks eurot panti panema. Mäletan eredalt noort naist parklapeol, kes karjus baaridaami peale, sest ta ei tahtnud kahte eurot maksta ja polnud rahul oma pitsikese ilma jääta viskiga. Lõpuks lendas seegi baarirüseluses minu peale. Ega taaskasutus polegi kõigi jaoks.

Keskmine TMW külastaja ostab parimal juhul pileti oma lemmiklavale ja püsib seal terve õhtu. Pop-up laivid on tahestahtmata igavamad ja tunduvad kohati kui õnnetud kingitused pööblile. Keegi ei hakka naljalt keset Viru Keskust tantsima. Inimkeskset linnaelu pidi vist propageerima Viru ringi liikluse sulgemine üllatuskontsertiks. Selle au sai endale Arop, kes esitas tema enda sõnul uusi hitte eelmisest suvest.

Õnnesoovid sünnipäevalapsele

Tulevik ei juhtu niisama, seda luuakse. Tallinn Music Week loob meile tulevikku hea muusika saatel. Samal ajal kui mina kuulan reketit, arutavad targad pead, kuidas päästa maailma kestliku arengu projektidega või kuidas inimesed suudaks robotitega võistelda. Võib-olla kunagi ei oska keegi ilmakaari määrata ja just see festival oli üks esimesi kohti, kus pakuti välja lahendus. Seega ehk andestame, et kava on paks kui telliskivi, lemmikartistid esinevad kõik samal ajal ja tegelikult ei piirdu festival muusikaga. Selge on see, et TMW on hoomamatu nagu vabadus või armastus. Üks viis, kuidas teha festivali külastajasõbralikumaks, on kodulehe, kava ja eeskätt mobiilirakenduse mugavamaks muutmine. Samuti võiks rohkem ühendada Kultuurikatlas podisevaid suuri ideid ja programmi, mis tavakülastajani jõuab. Taaskasutatavatest topsidest võiks mitu julget sammu edasi astuda.

Esilehe foto: Janis Kokk