Etenduskunstide keskuse Vaba Lava ja samas hoones asuva tänavatoidurestorani Foody Alleni avamisega on Tallinn jälle ühe kultuurisõlme ja toidukoha võrra rikkam.
Sellal kui väiketeatrid, indie-kinod ja toidukohad istutatakse üha enam hubastesse, kriuksuva puupõrandaga ajaloolistesse majadesse või industriaalauraga tehasehoonetesse, on Vaba Lava puhul Telliskivi Loomelinnaku C-hoone vuntsitud moodsalt minimalistlikuks ja steriilselt valgeks (kui Alleni juures asuvaid seinamaalinguid, kus kohtuvad näiteks Marilyn Monroe ja Malcolm McDowelli tegelaskuju filmist „Kellavärgiga Apelsin”, mitte arvestada). Kipub ununema, et uksest välja astudes ootavad meid Loomelinnaku kiviseinad, kruusane tee ja eemalasuvad rongirööpad, nii et kohati hakkab hing mingit robustsust taga nõudma ning ootab, et see kunst, mis maja seinte vahele tuuakse, väljenduks mingil viisil ka selle maja enda olemuses. Aga tähti võib alati närida.
Tallinn Music Weeki ja festivali Hea Uus Heli poolt kureeritud õhtuse avapeo muusikavalikuga polekski saanud rohkem rahule jääda. Kuigi esimesena lavale astunud Vul Vulpese etteaste alguses tekkis küsimus, kuidas niivõrd suur ruum ja üksik esineja laval eestlaslikult tagasihoidlikku publiku käima suudab tõmmata, oli Vulpes mõne loo möödudes rahva juba oma haardesse krabanud ning tõestas oma eksperimentaalse ja huvitavate meloodiatega mängiva elektroonikaga, et tema puhul on tegemist ühe paljulubavama alternatiivartistiga kodumaal.
„Proovisaali” olid mahutatud Sandra Sillamaa, Tõnu Tubli ja kompanii kaasahaarav folkpunk-jämm ning kõige enam üllatas Mihkel Tombergi alias’e Hevoneni teknosessioon, mille oleks vabalt hommikusse edasi kerima jätnud.
Õhtu peaesineja Ballet School ei suutnud aga külmaks jätta ilmselt ühtegi saalis viibinut, sest see, kuidas bändi vokalist Rosie Blair laval lapselikku siirust, eksosrtsismi ja ülimat naiselikkust kiirgavate kestade vahel laveeris ning oma suurepäraseid vokaalseid võimeid demonstreeris, oli midagi, mida minu silm ammu tunnistanud ei ole ning rahvas oli otseloomulikult pöördes.
Heidan hetkeks oma kiindumuse seintelt kooruva värviga tolmuste urgaste vastu ning surun igatahes Vabal Laval kätt, lootuses, et teatrile lisaks jätkub sama ilmekate artistide võõrustamine ka edaspidi.
Fotod: Janis Kokk
