Kärekiiksuline „Rum Rumble” oli kogu kümnendi lootusrikas avasaluut. Ligi neli aastat hiljem on Galvanic Elephants saanud valmis oma debüütalbumi „Mosaic”. Selgitusi jagavad viieliikmelise bändi laulja Taavi-Peeter Liiv ja kitarrist Kaido Paapstel, sõna lausub sekka klahvpillimängija Dirk Lloyd.

Foto: Patrik Tamm

Plaadi materjal on mitmeti üllatav. Teie varasemad lood on pigem tantsulised ja otsekohesed, aga album mõtlik ja mitmekihiline. Kust see muutus tuli?

Taavi-Peeter Liiv: Eks me oleme kogu aeg õiget heli otsinud, aga selline muusika on meile endile alati hingelähedasem olnud. Väga konkreetne 4/4 väsitab mingil hetkel ära.

Kaido Paapstel: „Rum Rumble’i” taolisi tantsulugusid me ise eriti ei kuulagi.

T.-P.L.: Oli vaja aega, et bänd selleni areneks. „Rum Rumble” oligi meie kõige esimene lugu ja sellest sai mikrohitt – et see inimestele nii hästi peale läks, oli meile üllatav, aga püüdsime siis ootustele vastu tulla ja veel sarnaseid lugusid teha.

K.P.: Samas EP („B Side”, 2011 – B. V.) viimane lugu „It’s Only Cool to Watch the Rain Through a Window” keerab ju kogu EP kummuli – muu on väga tantsuline, aga see laul andis aimu, et tahame muusikas ka teises suunas mõelda. Ma ei tea, kuidas see kuulajatele mõjus. Kuidas sul oli – kas tekitas arusaamatust või oli omal kohal?

Oli küll omal kohal ja pani mõtlema, et kas bänd liigubki nüüd selles suunas edasi.

K.P.: Ühel hetkel hakkasidki mitmetahulisemad lood järjest tulema.

T.-P.L.: Kõik me tunneme end selles muusikas mugavalt ka. Varem või hiljem väsime ära lugudest, mida oleme palju mänginud, aga uutega oleme rahul.

„Rum Rumble” üllatas küll sellega, et üks bänd esimese looga nii „valmis” on – juba oma käekiri olemas ja ilmselt seepärast see nii menukas oligi, et niivõrd kõikidest teistest eristus.

T.-P.L.: Jah, see oli õnnelik juhus, ega ta halb lugu ei ole. Aga hiljem hakkasime ikkagi mitmete teistsuguste lauludega katsetama ja alles nüüd võime öelda, et oleme „küpsenud”.

Aga kust „Rum Rumble” välja kasvas?

T.-P.L.: Seda oskab Kaido paremini öelda. Oli üks hea sündikäik.

K.P.: See käik ja loo idee olid üheks põhjuseks, miks Taavi-Peeter Tartust Tallinnasse sõitis ja bändi lauljaks tuli. Aga see oli täpselt selline lugu, et tervet plaaditäit niimoodi ei tee. Tekkis küsimus, et kas minna veel popimaks. Järgmised lood, „My Time to Get Out” ja „Moonstruck”, olidki minu jaoks juba liiga popp. „Rum Rumble” on siiski karvase ja ürgse olekuga. Lahtine, mitte mingis kindlas struktuuris kinni.

Nendes popilikumates lugudes on siiski ka mingi kiiks sees, näiteks „My Time to Get Outi” itaaliakeelne sämpling. Kust see võetud on? K.P.: Filmist „Black Sabbath”, Boris Karloffiga.

T.-P.L.: Vaatasime seda filmi Gerdi (Galvanic Elephantsi bassimängija – B. V.) juures ja seal oli stseen ahastuse äärel naisest. K.P.: Seda ei olnud vaja isegi temposse sobitama hakata, läkski samal kujul sisse.

T.-P.L.: Selliseid asju tuleb teha. Kuulajana meeldib mulle samuti muusika, mis paneb mõtte tööle – kus on kiikse ja ebakonventsionaalsust. Samamoodi oli „Rum Rumble’i” algusega, mille tegime Gerdi juures programmiga SAM.

Teie salvestusblogist on samuti näha rahulolematust tavapärase rokiformaadi suhtes.

K.P.: „Pawns in a Line” oli algselt tüüpiline rokklugu, aga plaadil sai sellest tänu trip-hop-biidile, mida me varem kasutanud pole, üks omapäraseima hoiakuga palasid.

T.-P.L.: Seda blogi oleks võinud edasi teha. Enese jaoks oli ka muhe protsessi lahti mõtestada ja see puhastab õhku. „Pawns in a Line’i” biit tekkis nii, et Kikas (Galvanic Elephantsi produtsent Martin Kikas – B. V.) leidis ühe 180 BPM jungle-biidi sämpli ja keeras selle üliaeglaseks. See oli väike magic moment – kohe hakkasid spontaanselt ka kitarri ja laulu osas ideed tulema.

Kui palju te uusi lugusid laivis olete jõudnud esitada?

K.P.: „Napoleon”, „Olympics”… „Pawns in a Line’i” rokkversioonis, aga seda ei tunneks enam keegi ära. „Fluorescent Lightsi” oleme ka mänginud.

T.-P.L.: Praegu teemegi proove, et hakata neid esinemiste tarvis kohandama.

K.P.: Nendes lugudes on rütmikas potentsiaal olemas – tore, et need kedagi mõtlema panevad, aga kindlasti ei tule meil väga mõtlikud laivid, kontserdid on plaanitud ikka tempokad.

T.-P.L.: Viimati, kui käisin Tallinnas Bonobot kuulamas, oli väga äge, kui lugudele mingi sektsioon juurde oli pandud, näiteks päris trummid – üritusele lähed ju erilist energiat ja elamust saama, nii et laiv võiks lindistatu piiridest välja astuda.

Seda albumi mitmekihilisust võib olla raske laivikeskkonda üle tuua. Tartu kontserdipaikade saundivõimalusi teades võib see päris frustreeriv olla…

T.-P.L.: Lihtsus on oluline. On ka juhtunud, et see, mis kellegi teise plaadi pealt meeldib, on kontserdi jaoks nii ümber arranžeeritud, et see enam ei toimi, ja siis olen pettunud. Muutus on tervitatav, aga see peab olema läbi mõeldud.

K.P.: Tuleb leida kolm-neli asja, mis teevad loost loo, ja mitte püüda iga sündivigurit üle tuua. Varem olid meil peaaegu alati heliprobleemid, sest backtrack’e oli nii palju, kuhjasime kogu stuudios salvestatud materjali esinemistesse ka – pole mõtet, see tekitab lihtsalt segadust.

Milliste enda ülesastumistega te seni ise rahul olete?

T.-P.L.: Kindlasti Positivusel ja ka Tallinn Music Weekil toimunuga.

K.P.: See vahe jookseb üsna selgelt – head laivid on need, mille korraldamisel on professionaalsus taga. Positivusel oli heli paikapanek müsteerium: oli tunne, et keegi ei teegi midagi, lihtsalt öeldi raadiosaatjaga mõned sõnad ja asi sai paika. Ja kahtlemata on eriti head sellised kontserdid, mille puhul tunned rahvaga tugevat sünergiat.

T.-P.L.: Aga see pole ühepoolne, ka bänd peab esinemiseks valmis olema, ja sellest on meil puudu jäänud.

Dirk Lloyd: On olnud viimase hetke rabistamisi.

T.-P.L.: Mõtleme viimasel hetkel, et paneme uued lood kavasse ja proovime need kuidagi valmis saada – seda võiks vältida. Laulud peavad olema paigas nii, et need tuleksid seljaaju tasandilt ja esitus oleks tehniliselt väga täpne.

K.P.: Meie kõigi jaoks on küsimus ka see, et plaat on nii teistmoodi. Nii palju oleme me ikka kontserte andnud, et osa inimesi on hakanud järjepidevalt käima. Kas nad tulevad uute lugudega kaasa või on vaja hakata uut sorti publikut meelitama?

Album mõjub väga terviklikult. Varasemad lood meeldisid mulle küll, aga samas mõtlesin, et üksiti on need head, aga kokku annaksid väga harali kauamängiva…

T.-P.L.: Meie jaoks on uuel plaadil kaht tüüpi lugusid: ühelt poolt „Handshakes”, „Diamonds and Stones”, „We Are Together” ning teisalt „Olympics” ja „Napoleon”, mis on pisut vanemad ning erinevad seetõttu ka helipildilt. Olemegi mõistatanud, kuidas plaat nii kokku panna, et see mõjuks terviklikult, sujuva reisina. Kiirete ja aeglaste lugude vaheldumine peab olema kõrvale haarav.

K.P.: Varem oli meil ka piiratud hulk laule, mida mängida – inimestel tekkis juba küsimus, et nii kaua olete tegutsenud, aga kontserdil on ikka ühed ja samad lood. Kui need mõttes ritta paneme, ei saa ise ka päris hästi aru, mis see kõik kokku on. Bändis on nende vanade lugude pärast ebakindlust olnud, sest ühele meeldib ja teisele mitte. Praegu on ses mõttes lahe aeg, et uue albumi lugude mängimine on nii värske ja nauditav.

T.-P.L.: Siis ei ole ka selle suhtes ebakindlust, kas publikule meeldib.

Kas teie tekstid on mõeldud ennekõike helilist-rütmilist pilti täiendama või jutustavad need siiski mingit lugu?

T.-P.L.: Sobitumine helipilti ja rütmi on kindlasti tähtis, aga kui ma ise muusikat kuulan, siis pean lugu sellest, kui sõnad on huvitavad. Aga üldiselt sünnivad need intuitiivselt. Mitme looga on niimoodi, et olen ümisenud viisi, laulan suvalisi sõnu ja sellest on kontsept tekkinud. Loos „Reversed” on tagurpidi keeratud vokaal ja sõnad kannavad sellist paigaloleku või limbo tunnet.

Ehk on mõne laulu tekkest veel oma lugu rääkida?

T.-P.L.: „We Are Together” tuli sellest, et ükskord läksime proovis omavahel tülli…

K.P.: Ükskord! (naerab)

T.-P.L.: … Tekkis sõnelemine, teised läksid proovist minema ja meie Kaidoga leppisime maja ees kokku, et teeme 10–15 minutit veel midagi. Siis tuli see viis ja pärast kodus kirjutasin sõnad – lihtsad ja head laulda. „Idée Fixe’i” lüürika valmis jällegi öösel ja suure pingutusega, aga hommikul oli rõõm seda lugeda. Kui ma midagi kirjutan, arutan Dirkiga läbi. „Handshakesi” refrääni viis sündis otse stuudios ja kohe oli vaja sõnad mõelda. „The play might change but the stage remains,” ütles Dirk ja sellele panin mina juurde, „same handshakes but different names.”

D.L.: Aitan tal klišeedest hoiduda.

T.-P.L.: Teised on bändis minust palju vanemad ja ma usaldan neid, sest tahaks neid lugusid kolme aasta pärast ka kuulata, et poleks oma sõnade ja mõtete pärast piinlik. Dirk ongi öelnud, et siin-seal võiks olla abstraktsem, mitte nii otse ütlev – näiteks „Diamonds and Stonesi” puhul.

K.P.: Inglise keeles hästi kõlavad sõnad võivad eesti keelde ümber pannes üsna totrad tunduda. Meil on bändis ameeriklane, kes kuulab neid sõnu kui emakeelt ja saab aru, kui on hea asi.

Mil määral teie muusikalised maitsed erinevad?

K.P.: Keskkooli ajal meeldis mulle põhiliselt vana kooli värk. Nüüd ma kuulen muusikat, aga ei kuula nii palju. Ju mulle ei ole sellist bändi ette sattunud, kelle loomingusse tahaksin jäägitult süveneda. Kui ise musitseerid, siis on kogu aeg nii palju müra, et ei taha enam muud, eelistan vaikust…

T.-P.L.: Vanasti käisin linnas ringi, klapid peas, aga nüüd ei jõua kuigi palju, kui oma loominguga tegelen. Kitarrimuusikat ei jaksa enam väga kuulata, pigem naudin house’i – on hakanud huvitama aeglane progress, kordused, mis annavad vabaduse muusikat teistmoodi tajuda.

K.P.: Kindlasti on neid, kes ütlevad, et kuidas sa saad areneda, kui sa uut muusikat ei otsi. Aga kui oli aeg, mil mul ka kogu aeg klapid peas olid, nii et kõrvad valutasid, siis see hakkas mingil hetkel kammitsema. Häid asju kipud automaatselt järele tegema: mängid kitarri, tuleb idee ja mõtled, et see on nii tuttav, aga samas nii hea – ja siis jõuab kohale, et kurat, muidugi, see on see. Palju mõnusam on, et ei ole muude helide mõjudes kinni.

T.-P.L.: Minu jaoks on teiste muusika ikka pigem inspiratsiooniallikas kui pidur. See on normaalne, et meie loomingus on tunda asju, mida armastame, seda ei pea häbenema – sellegipoolest ei ole probleemi, et me millelegi muule liiga sarnased oleksime. D.L.: Varem jälgisin muusikamaailmas toimuvat süstemaatiliselt, aga praeguseks on see jäänud tagaplaanile. Nüüd on rõõm, kui mõni hea lugu ette satub, aga ma ei otsi neid aktiivselt.

T.-P.L.: Üldiselt meeldivad meile ikka samad asjad. Näiteks Pixiesist on meil Dirkiga palju rääkida, või ka Morrissey asjadest. Gerdil on võib-olla minust veidi erinev maitse. Iga bändiliikme maitse-eelistused on meie muusikas sees. Oleks päris igav, kui me viiekesi üht asja kuulaksime. Trummar Oleg ei kuula üldse popmussi, vaid Arvo Pärti ja Mew’d.

K.P.: Üks asi, mis meile endilegi selle plaadi juures ootamatult tuli, on selle eighties touch! Me ei ole seda kunagi teadlikult mõelnud teha. Ja inimesed, kellele neid lugusid lasknud oleme, on sama öelnud.

Jah, mul tekkis ka paralleel Tears for Fearsiga.

T.-P.L.: Novot, Gerdi mõjud tulevad mängu.

K.P.: „Shout”.

T.-P.L.: Gert on selline 80ndate vend. Minu arust on see nõme aeg, väga juustune.

K.P.: On häid pärleid.

T.-P.L.: On-on, aga meil on see bändis ka olnud naljateema, et mingid lood on päris eighties.

Kuna sa kasutad palju falsetti, siis ühelt poolt on seos Radioheadiga kerge tekkima, aga samas on jälle see Tears for Fearsi või laiemalt 80ndate moment – nende vahel tekib huvitav kontrast.

T.-P.L.: Ma alustasin laulmist endale ebamugavatest registritest. Nüüd ma alles jõuan normaalse tämbrini. Aga mulle meeldib kõrgelt laulmine ka. Radioheadiga on meid ka varem võrreldud.

K.P.: Kui on falsett, ei tähenda see veel, et on nagu Radiohead. See, mis häält ümbritseb, on nii teistmoodi. Välja arvatud „Napoleon”, mis on küll Radioheadi mõjutustega. On inimesi, kellele käib falsett närvidele. Aga minul ei ole sellega probleeme olnud.

T.-P.L.: Ma ka ei põe seda – nagu ei põe ka seda, et Radiohead mulle väga meeldib. Aga nad pole ainuke mõjutaja.

Ennekõike on tunda, et su vokaalne diapasoon on kasvanud. Varasemad lood olid hääleliselt üsna raamis.

T.-P.L.: Ma hakkasin laulma, kui ma olin 18. „Rum Rumble” oli esimene lugu, mida ma proovisin nii-öelda viisistada ja kus ma laulsin. Kui ma läksin Tallinnasse esmasesse proovi ja mikrofoni kätte võtsin, oli see esimene kord, kui ma üldse laulsin. Aga olen nüüd päris palju harjutanud – käisin vahepeal ka lauluõpetaja juures.

On teil esinemistelt kummalisi või sürrealistlikke kogemusi?

T.-P.L.: Kehvasid kogemusi ikka on.

K.P.: Need on need, mis kohe meelde tulevad – väga sürrealistlikult halvad.

T.-P.L.: Mustpeade Maja kontsert. See oli meie esimene etteaste Tallinnas. Mina mõtlesin, et lahe on vahepeal lavalt sokkide väel ära backstage’i minna. Kui tekkis vaikne moment, siis mingi tüüp saalist karjus: „Väga halb!”

K.P.: „Rum Rumble’i” ajal oli heli nii kohutav, et Gert kõndis lavalt otse helimehe juurde ja ütles, mis tegema peab.

T.-P.L.: Ja helimees luges laivi ajal manuaali, kuidas midagi puldiga teha. Selliseid seiku ikka on. Teises Maailmas oli kunagi üks esinemine, täiesti packed. See oli meie teine kontsert ja me mõtlesime, et oleme nii kogenud tüübid, et teeme ilma trummarita seekord, ainult backtrack’ide peal. Täiesti kohutav. Pärast kontserti läksin kohe koju, mul oli nii piinlik. Sõbrad ei hakanud ka üldse keerutama, ütlesid, et see oli ikka päris jube. Aga see kasvatab bändi – varem või hiljem peab need rajad läbi käima. Pigem varem kui hiljem. Ja nüüd tundub see naljakas.

Kas plaadile jõudsid kõik salvestatud lood või jäi ka midagi üle, mis tuli hästi välja, aga selle plaadiga ei haakunud?

T.-P.L.: „Amnesia” jäi välja. Ballaadilik klaverilugu, mis oli esimeses paketis, mida lindistama hakkasime, aga mingil hetkel saime aru, et see ei sobi teistega.

K.P.: See ongi pooleldi stuudios ehitatud plaat. Mitu lugu tekkisid alles seal. Ses mõttes oli äge, et pool aastat tegime plaati ja ei teadnud, mis on need viimased kolm lugu, mida lindistama hakkame, sest neid ei olnudki veel. Aga ega ei tahtnud kauem ka Kikase aega kuritarvitada. Tegelikult oli hea, et album ei olnud algusest peale nii paika pandud. Martin sai produtsendina ikka tugevalt käe külge panna. Aga oli päris naljakas moment, kui olime stuudios – ma ei tea, kaua me seal juba olime olnud – ja ma küsisin jutujätkuks: „Martin, mis su kõige pikaajalisem ja raskem projekt on olnud?” Ja tema vastas tuima näoga: „See siin.” Alguses ma naersin, aga siis saime aru, et asi on pikale veninud – see saiakeste nosimine ja päevast päeva filosofeerimine tuleb ära lõpetada.

T.-P.L.: Üldiselt on kogu see protsess siiski üllatavalt mõnus ja rahulik olnud. Ja mais on esitluskontserdid.

Koosseis:
Taavi-Peeter Liiv (vokaal)
Kaido Paapstel (kitarr)
Gert Look (basskitarr, klahvpillid)
Dirk Lloyd (klahvpillid)
Oleg Ivanov (trummid)
Žanr: alternatiiv-/indie-rokk
Loodud: 2010
Diskograafia: „B Side” EP (2011)
„Mosaic” LP (mai 2014)

Hoia bändi tegemistel silm peal nende Facebooki lehe vahendusel.