Õrn meloodiajupp Go Away Birdi „Sunday” alguses jätab plaadist erilise mulje – kaugustesse viivad sosinad mõjuvad põhjamaiselt, pea sigurrosilikult ja panevad midagi sees surisema, mõnusaid laisku pühapäevi igatsema, mil maailm seisab, kohustusi pole, on vaid üks väsinud hing, kes puhkab raskest nädalast täis argielu muresid ja vaevu.

Sama surin kumab läbi ka pehmest ja sumedast „Late Summertime’ist”, muutudes tervet plaati läbivaks rütmiks, mille saatel pea paratamatult paremale-vasakule õõtsuma hakkab, võttes endaga ühes õlad ja jalad. Tõmbab kaasa ja käsib tantsida. Sellepärast tundub, et igal päeval Go Away Birdi väga kuulata ei saakski, pigem sobib see reede- ja laupäevaõhtusse kusagil peol, mis on täis alkoholi ja lugematuid suitsupause.

Kui süveneda laulusõnadesse, siis märkab, et neist õhkub kergelt enesepõletamise nooti. Jah, sa võid pidutseda lakkamatult, kas või rongikupees (kuula pala „Drinking Party in a Train Compartment”), jah, sa võid magada lõputult oma ekspoisiga ja ennast pärast haletseda (lugu „Sextoy”). Aga miks sa seda tegelikult teed? Miks vajab su elu üldse seesugust aja maha võtmist, sellist pidutsemist, et muuta see elatavaks? Paratamatult lõppeb selline kiire-kiire-oi-nii-põnev-elu ühel hetkel valusa kukkumisega. Ent „Sleep On It” pühib need mõtted, sest täna on pidu, täna me tantsime ja eks homme vaatame, mis sellest elust siis edasi saab.