Mida teha, kui silmis pole enam nälga, aga seest põletab ereda leegiga? Lihtne. Loo oma seisundist kunstiteos.
★★★★☆
Nii nagu Londonis resideeriv Grete Ly Valing ehk Gretchen Lawrence, varasemast tuntud kui Regret, kes on öelnud, et „Hunger” ei ole plaat või EP selle tavapärases tähenduses. See on pigem artwork. Ja tõesti. „Hunger” tundub kuidagi… füüsiline. Nagu performance. Ja veel selline üsna isiklikku laadi. Vaadake või nimiloo videot. See on kokku pandud kunstniku telefonis elavast fotoalbumist ja dokumenteerib Gretchen Lawrence’i teekonda sinna, kuhu ta on nüüdseks jõudnud. Ajahetke, kus silmis pole nälga. „there’s time until i die / in a city of angels / i sure felt like the devil / running around / with no hunger in my eyes” kõlab altkulmu põrnitseva pihtimusena hüpnootilis-monotoonse kitarri-drone’i saatel. Puhas lockdown’i-bluus.
Ähvardav ja samas habras tumeaine valgub üle kogu teose. „Darkness & Hysteria” tundub kohati, nagu sammuksid paljajalu klaasikillupurus. Veritsevate tallaalustega masohhism. „tuesday night / darkness covers the skies / thoughts of making myself go blind”. Või siis see: „and i’m not insane for calling your name in my sleep / cause it hurts / it hurts when i touch myself”.
Elektrifitseeritud „Fire Burning Inside Me” aga vibab ja võbeleb ning viskab ühel hetkel sisse eriti bossi bassikäigu, mis ähvardab pool Londonit maha põletada. „i found myself crawling towards the heat / i wanna set myself on fire / there’s a fire burning inside me”. Küte selle sõna parimas mõttes.
