Roy tunnistab, et kandideerib järgmisel aastal riigikokku, aga seda, missuguses nimekirjas, ei saa ta veel öelda, läbirääkimised on käimas mitmel rindel. Küll aga võib intervjuust leida vihjeid tema programmi kohta, millest ilmub peatselt ka „Väike roheline raamat”.

Roy Strider. Fotod: Priit Mürk

Aastaid nii lokaalses kui ka globaalses plaanis sotsiaalse aktivismiga silma paistnud Roy on muusik, reisikirjanik, reisikorraldaja, talupidaja, budist (…) ning Tema Pühaduse dalai-laama õpetuste järgija..
Siin Põlvamaa nurgakeses on Roy elanud kümme aastat, aga paik oli temaga juuripidi varemgi seotud, siin elasid nimelt ka tema vanavanemad. Enne Mustakurmut elas Roy Tallinnas („mis on suur linn”) kümme aastat, Katmandus („mis on veel suurem linn”) oma kaks aastat, Tartus kokku neli või viis aastat jne. Kuigi maal on omad raskused, millest tuleb juttu allpool, siis enda sõnul ta linna enam kindlasti tagasi ei taha. Kuna ta on ka moosekant (nõnda viitab Roy oma staatusele Vennaskonna kitarristina), peab ta üsna tihti ikka Tallinna ja Tartut väisama: „Kui ma korra Tallinnas ära käin, siis terve järgmine päev on tunne, nagu oleks rongi alla jäänud.” Peaasjalikult häirivad teda linnas lärm ja pummeldamine.

Kui palju sul siin hingi elab?
Hingi… Ma tõesti ei tea… No mina elan siin ja mu kasutütar tuli ka siia paar kuud tagasi. Ma ei tea, kas ta kavatseb pikemaks jääda. Vist ikka kavatseb, aga väga keeruline on, kuna ta on pagulane ja Eesti Vabariik ei tunnista tema dokumente. Eesti Vabariik ei tunnista üleüldse tiibetlasi kui rahvust – seda, et nad olemas on. Taipad?

Taipan.
Ja ei tunnista ka tiibetlaste dokumente. Füüsiliselt on nad siin, aga paberite järgi ei ole neid üldse kusagil.

Kas näiteks Lätis on teisiti? Riias on toimunud lähiaastatel mitmeid dalai-laama loenguid jne. Kas see on Eesti eripära, et üldse ei tunnistata?
Läti tunnistab tiibetlasi kui rahvust. Nende välisministeeriumi süsteemis on „tiibetlase” lahter olemas. Ja sünniriigina Tiibet. Aga nende dokumente ei tunnista Läti samamoodi.

Kuidas nad siis Eesti välisministeeriumis üldse toimida saaksid? Täidaksid lahtri „hiinlane” või?
Nad ei ole ju absoluutselt hiinlased. Mu kasutütar põgenes viieaastase tüdrukuna jakipulli ja hobuse seljas üle mägede ja jõgede Himaalajast Nepalisse ning Nepalist Indiasse, et ta saaks tiibetikeelset haridust. Miks ta pidi seda tegema, kui tal on okei hiinlane olla? See on sama hea kui öelda, et mingeid eestlasi pole olemas, kõik on venelased; mingit Eesti Vabariiki pole üldse kunagi olnud, see oli ajutine nähtus ning tegelikult on siin alati Saksamaa ja Venemaa olnud – kui te venelased olla ei taha, kirjutame siis „sakslane”. Ja midagi muud poleks lihtsalt ette nähtudki kirjutada.

Räägi loomadest, sul on neid siin igasuguseid.
Ma ei ole loomi ausalt öelda viimasel ajal kokku lugenud, see on muutuv. Keegi sünnib juurde ja keegi sureb ära. Raske on järge pidada. Noh, aga hakkame lugema. Kaks jakki, kaks hobust, neli koera. Tuvisid on seitse – vähemalt eile veel oli, äkki mõni on vahepeal juurde koorunud, ma ei tea. See on siis viisteist. Kanu on väga väheks jäänud, kull viis neid sügisel päris palju ära – Tiibeti siidikanu on neli, Eesti maakanu kaks. See on siis 21. Очко, nagu öeldakse. Ja siis on üks kits praegu siin – kaks on sõbra juures hobusele seltsiks. Üks kass on ka kuskil – 23.

Lambad ka!
Lambad… Nendega on keeruline. Osa lammastest läks ära… Ma arvan, et neid on praegu umbkaudu 30 kanti. Aga ma ei julge päris kindlalt öelda. No üle viiekümne on loomi kokku. Rotte on ka, olen näinud, aga kes teab, palju neid siin on.

Aga kui sa reisid, kuidas loomadega siis on?
(Paus) Jah… Ema on muidu siin olnud sel ajal, aga ta on juba üsna eakas ja tervis on kehv. Ja ta tegelikult käib tööl, ta on arst, kuigi ta peaks juba 30 aastat pensionil olema. Arste lihtsalt ei ole! Mu kasutütar on hariduselt meditsiiniõde. Õdesid ka ei ole Eestis! Ja varsti ei ole haiglaid ka (turtsatab naerda). Järjest pannakse kinni. Kui ma hiljuti Indias käisin, oli kasutütar siin.

Ahjaa, Põlvas kaotati vist umbes eile haiglast sünnitusosakond ära…
Seda ikkagi ei pandud kinni. Tehti otsus, et pannakse, aga praegu on nii, et kui keegi tahab sünnitada, siis ta saab. Sellest tõusis küll päris palju lärmi, aga sain aru, et see jääb praegu ikkagi mingiks ajaks veel avatuks. Kuidas edasi, seda ei tea. Aga ma isegi ei välista, et võib-olla põlvakad hakkavad meelega rohkem…

…rohkem sünnitama?
Sünnitama, jah. Tegelikult on see väga ehmatav indikaator, taipad? Inimestele on ikkagi oluline identiteet. Ja juured. Mitte kõigile, aga enamikule meie kultuuriruumis. Minu juured on tänu vanavanematele eri kohtades, aga peamiselt ikkagi Põlvamaal – olen siin sündinud, veetnud siin suurema osa enda lapsepõlvest. Kui ma kuulen, et keegi räägib näiteks põlva keelt, siis tunnen end kohe väga hästi. Ja Põlva oli nõukogude ajal küllaltki tegus rajoon. Siia ehitati uus kultuurikeskus, uus suur haigla – kõik selle mõttega, et need teenused oleksid inimestel käe-jala juures. Pangad jne.

Nüüd võib kahjuks näha märke, et see kõik liigub siit minema ja tõmbekeskuseks jääb Tartu. Olen ise sunnitud peaaegu iga päev Tartus käima ja see mulle absoluutselt ei meeldi. Seal on teatud teenused, mida mul lihtsalt tuleb tarbida, kas siis seoses ettevõtluse või mingite rahvusvaheliste tegevustega – ma lihtsalt pean Tartusse sõitma ja selleks mul lihtsalt peab olema auto. Kõigepealt tuli sundautostamise laine – ühistranspordi kohta öeldi, et seda ei ole rentaabel hoida, inimesi ei sõida nii palju, ostku kõik endale autod. Siis ostsid kõik autod ja öeldi, et nüüd ei ole seda üldse mõtet hoida. Vahepeal oli suur asi seegi, kui koolibuss sõitma hakkas. See oli ilmaime, et vanemad ei peagi enam lapsi igale poole autodega laiali vedama.

Selles mõttes on areng ehmatav küll, et põhiteenuseid, mis on siin iidamast-aadamast olnud, kas enam üldse ei ole või neid pannakse küllalt räpakalt kinni. Igale jõule on vastujõud – see ongi loodusseadus. Mine tea, võib-olla see isegi ärgitab regionaalarengut takka. Inimesed hakkavad tundma rohkem protestimeelsust või kuidagi nii. Aga ma ei arva, et asju on õige niimoodi lahendada.

Midagi sarnast räägitakse vahel teaduse ja kultuuri rahastamise kohta, et on justkui otseseid seoseid rahastuse vähenemise ja tulemuste paranemise vahel.
Täielik jama, see on piinamismeetod. Käisin just hiljuti Soomes ja ehmatus oli suur. Satun sinna küllaltki harva, ei ole eriti asja olnud, ja soome keelt ma ei oska, kuna olen Lõuna-Eestis kasvanud. Kaks kolmandikku suvalistest inimestest, keda ma kohtasin, olid eestlased. Ja mulle jäi silma, et Soomes ollakse tänavatel palju rõõmsamad.

Eestlased ka?
Jah, jah. Ja kui Tallinna tagasi tulin, siis jäi mulje, et siin on selline… muserdunud rahutus. Või midagi taolist. Stress. Ja see stress, ma arvan, tulebki sellest, et ellujäämiseks peab liiga palju rabelema.

Ma olen neil päevil just natuke vastupidi mõelnud. Näiteks ka sinu „Punast ja musta”[1] lugedes, kus on valdavalt umbes kümme aastat tagasi kirjutatud tekstid – seal on palju sellise ebaküpse kapitalismi, tarbimishulluse jne, kriitikat. Ja ma mõtlesin rõõmuga, et selle kümne aasta jooksul on nii palju paremaks läinud. Ja just põhjusel, et me ei ole enam nii vaesed. Me ei pea enam nii palju ellujäämise pärast rabelema.
Jah, muutused on vaieldamatult toimunud, aga mulle tundub ikkagi, et liiga vähe ja liiga hilja. Viimase 25 aastaga on elu tundmatuseni muutunud, viimase kümnega arvestatavalt palju. Aga mulle näib, et see on olnud orgaaniline, see on lihtsalt juhtunud, me ei ole seda teadlikult planeerinud. Ja selles mõttes on see olnud ressursi raiskamine. Kui me oleksime võtnud 25 aastat tagasi näiteks mingisuguse väga selge kursi, et 25 aasta pärast peab meie ühiskond olema enam-vähem selline, sellised kriteeriumid peaksid olema täidetud, töötame selle nimel.

Milline eesmärk ja kriteeriumid?
Näiteks siht, et inimene peab tundma ennast Eestis õnnelikuna. Viimasel ajal räägitakse – õnneks! – sellest, et on palju depressiooni, ja uue aja vaimsetest hädadest, mis tulenevad võib-olla internetti eraldumisest, nutiseadmetest ja vähesest tähelepanust, vähesest tegelikust hoolimisest jne. Aga mulle jällegi tundub, et seda on hakatud tegema liiga vaikselt, liiga vähe, liiga hilja, sest vähemalt üks põlvkond on selle jama sees enda parimad aastad juba ära raisanud. Olgem ausad, kui me ikkagi vaatame statistiliselt, kui palju on Eestis perevägivalda, mõttetut alkoholismi – see kõik ei teki lihtsalt tühja koha pealt, sellel on täiesti konkreetsed põhjused. See tuleneb stressist ja sellest, et on vähe eneseteostusvõimalusi, inimesed on oma sihi tihtipeale ära kaotanud.

Tead, mulle tundub, et seda on ka vähemaks jäänud.
Väga hea, et on vähemaks jäänud! Aga mina rõhutan veel kord, et kui me oleme arendanud riiki peamiselt majandusest lähtudes, siis see tõenäoliselt ei ole olnud õige. Me oleme jätnud palju olulisemad küljed kõrvale. Majandus on lihtsalt üks osa elust. See on nii nagu inimesegi puhul. Minu jaoks, kes ma olen oma vaadetelt budismi järgija, koosneb inimene kolmest osast: keha, kõne ja meel. Kui me arendame üht sektorit rohkem ja teised jäävad kängu, siis inimene ei saa olla harmooniline.

Kas seda saab võrrelda riigi toimimisega?
Kui arendame ainult majandust ning jätame sotsiaalia ja üldinimliku aspekti kõrvale, siis oleme omadega täiesti kraavis. Ja praegu on valdav ikkagi mõttelaad, et kõigepealt peab olema korras majandus ja siis vaatame kõiki neid teisi asju edasi. Majandus on loomulikult väga tähtis, sest kui riik pankrotti läheb, nagu juhtus Kreekas, siis on päris kuri karjas. Aga ainult sellele keskenduda on väär. See, et oleme mõõtnud enda arengut ainult rublapikkusega, ongi tekitanud palju igasuguseid probleeme. Ka regionaalpoliitika on täpselt sama asja pärast olematu olnud.

Sest see ei tasu justkui ära?
Sest see ei tasu ära, jah! Ja nüüd me hakkame neid vilju helpima siin. „Oi, jah, nüüd enam inimesi maal ei ela ja…” Tänapäeval peab olema väga jõukas, et elada maal inimväärset elu.

Siis saab teha entusiastlikke kampaaniaid à la „Tulge maale!”.
Paljud tulevadki maale elama, aga lähevad jälle tagasi linna. Maal suvitamas käia on väga tore ja romantiline, aga aasta läbi siin elada… Kui tahad linnas teatrisse minna, siis istud trammi peale, sõidad tasuta teatri ette ja korras, ja teatripilet – on, mis ta on, jõuad ikka kuidagi osta. Võtad poest kaks käsitööõlut vähem või kuidas see käib. Aga siin… Kui tahan näiteks ooperisse minna, pean kõigepealt autoga Tartusse sõitma. Ja siis mul on valida, kas sõidan sealt bussi või rongiga edasi või lähen autoga Tallinna. Või Riiga, kui ma tahan vaadata head ooperit. See on juba palju kallim kui ooperipilet ise! Bussiliiklus isegi Tallinna ja Tartu vahel on uskumatu – õhtul hilja ei toimu enam midagi. Nii. See tähendab, et ma pean võtma hotelli. Autoga lihtsalt ei jõua tagasi sõita, see sõit ise on juba päevatöö.

Sellised aspektid hakkavad mõjutama, kui inimene huvitub kultuurist. On küll väga tervitatav, et on külateatrid, aga kui sa tahad tõesti ooperisse või spetsiaalsele kontserdile minna, siis sinu jaoks tähendab see igas mõttes palju suuremat ressursikulu kui inimesele, kes elab linnas või linna lähedal. Sa elad tegelikult ikkagi maal isolatsioonis.

Kas maale ei tuldagi samas just isolatsiooni otsima?
Jaa, tullakse. Aga kaht head asja korraga ei saa. Sellises paradiisilaadses rohelises oaasis elamine on suur vabadus. Mis seal salata, võin öösel palja tagumikuga uksest välja tulla, kuulata, kuidas ööbik laulab, ja ringutada, ning teen, mida tahan. See on tänapäeva maailmas väga suur asi, selliseid paiku jääb järjest vähemaks. Ma kardan, et ühel hetkel müüakse siin ka need põllud kinnisvaraarenduseks ja asemele kerkivad äkki ridaelamud (turtsatab) või ostukeskus. Nii ta läheb. Inimesed, kes omal ajal Tallinna äärelinna või Tartu külje alla kolm-neli-viis kilomeetrit kuhugi põldude vahele elama läksid, tahtsid ka isolatsiooni. Nüüd me näeme kõik, mis seal on. Või näiteks inimesed on ostnud endale (laulab) metsa äärde väikse maja ja (jätkab viisikest) korraga enam metsa ei ole-gi (turtsatab).

Oled öelnud, et sa oled pidanud ennast budistiks aastast 2008[2].
Teadlikult küll, jah. Esitasin juba väikese lapsena väga keerulisi küsimusi, millele keegi vastata ei osanud, ja hakkasin kahtlema, et mulle puhutakse midagi hambasse. Mind õpetati nii, et igal asjal on algus ja ots, et elu on niimoodi seatud. Praegu oled väike laps, sündisid ja ühel päeval, nagu see vanaonu seal, sured ära, siis on kõik, finito. Proovisin sellest aru saada, aga tundus, et siin ei ole loogikat.

Mäletan, et olin vast 4–5-aastane ja elasime Põlvas Mäe tänavas Intsikurmu metsa kõrval kohe viimases majas. Arvan, et see oli novembrikuu, oli õhtu, kell oli kuskil 8–9 ja teised vaatasid televiisorit. Mina olin magamistoas selili vanemate kušeti peal, vahtisin aknast välja ja seal olid tähed. Mõtlesin, et… väga-väga huvitav, seal on nüüd siis tähed, Linnutee ja Suur Vanker. Aga mis nende tähtede taga on? Väiksel lapsel sellised mõtted. Kui ma nüüd hakkan praegu siit minema, lähen Suure Vankri juurde, siis edasi ja edasi, kuni ühel hetkel tuleb universumi lõpp. Aga mis seal siis on? Kas seal on okastraat ja soldat kõnnib vintpüssiga? Või on plokkidest või tellistest laotud müür? Või on silt „Siin lõppeb universum!”? Arutlesin siis, et kui igal asjal on algus ja lõpp ning universum lõppeb ära, siis järelikult peab ju selle taga ka midagi olema. Ja kui see ära lõppeb, siis peab ka selle taga midagi olema, sest muidu ei saa lõppu olla. Lõpp tähendab ju seda, et kuskil on piir. Ja kui üks asi algab kuskil millestki ja siis läbi saab, siis kuhu ta läheb või kaob? See ei saa olla reaalne.

Siis ma mõistsin, et mind on hanitatud. Vanad inimesed on ise mingi luulu küüsis olnud ning jauranud seda alguse ja lõpu lugu, tegelikult ei saa millelgi olla ei algust ega lõppu ning midagi ei saa olla olemas ja mitte olemas. See oli nii lihtne, et ma sain väikse lapsena sellest aru.

Ja 2008. aastal leidsid tuttavaid mõtteid?
Kui ma läksin kloostritesse ja tutvusin budistliku filosoofiaga – nemad jõudsid 2500–2700 aastat tagasi täpselt samade järeldusteni, minemata füüsiliselt kosmosesse –, siis ma sain aru, et olen budist. Aga ma ei ole selleks vist kunagi nii-öelda hakanud, vaid lihtsalt olengi niimoodi kogu aeg mõelnud. Ja milleks iseenda pead vaevata, kui juba päris palju on sinu eest ära mõeldud, eksole, loogiliselt läbi analüüsitud. Mulle oli see nagu taevamanna, et sain hakata kohe tutvuma sellega, mida targemad inimesed olid juba varem mõelnud, läbi vaielnud, analüüsinud.

Kas budism on siis pigem filosoofia kui religioon?
Mina järgin gelugi koolkonna Tiibeti budismi liini, see tugineb analüüsile ja on filosoofiapõhine. Seal ei ole nii palju kõikvõimalikke tantrarituaale, meditatsiooni ja mingeid terma’de peidetud vaimsete varanduste otsimisi kui Nyingmas ja nii edasi. Gelug on täiesti analüüsipõhine – kui sa analüüsiga ära tõestad, et miski on nii, siis küllap ta ka on.

Minu jaoks on see ikkagi meeleteadus. Religioonist ei tea ma midagi. Olen küll religioonide suhtes väga tolerantne ja tuttav erinevate põhimõtetega, aga minu jaoks on budism pigem mittereligioon, vähemalt gelugi koolkond. Ja üks minu õpetaja, või ütleme tuttav või sõber, tiibetlaste juht Tema Pühadus dalai-laama on teinud alati – nii palju kui see tema positsioonilt on võimalik olnud – avaldusi, kus ta on palunud inimesi, et nad ei järgiks pimesi igasuguseid rituaale või erinevaid iidseid traditsioone, teadmata nende tähendust, ja kutsunud kõike alati väga skeptiliselt analüüsima. Kui on vähimgi kahtlus, siis pigem olla väga-väga ettevaatlik, mitte joosta pimesi, mitte lihtsalt kulutada asja ees, teist taga aega ja energiat palvetamise peale, vaid püüda analüüsida ning aru saada, mis tegelikult toimub. Palvetamine on väga tore ja ka mina palvetan aeg-ajalt – sellel on palju erinevaid aspekte, see võib mõjuda teraapiana ja palve jõudu ei tasu kindlasti alahinnata –, aga ainult selle peale oma elutegevust üles ehitada, no see ei toimi ühelgi viisil. Tuleb olla realist, tuleb olla praktiline, tuleb olla pragmaatik. Ja kui seda saadab mingi usk või põhimõtted või religioon, siis see on väga tore.

Kas neid teadmisi või seda potentsiaali saaks kuidagi ka Eesti ühiskonnas ära kasutada?
Mul on hariduse asjus paar mõtet küll. See ei ole ainult Eesti probleem, vaid kogu nüüdisaegse arenenud läänemaailma häda. Meie koolide haridussüsteem on ühest küljest ju suurepärane. Kui ikkagi võrrelda Eesti koolisüsteemist tulnud infotehnoloogi – ma räägin oma kogemusest – india infotehnoloogiga, siis vahe võib olla täiesti jahmatav. Jääb mulje, et Indias võib-olla polegi ülikoole, et need on nagu meie algkoolid. Kvaliteedivahe on nii suur. See ei tähenda, et Indias ei ole häid spetsialiste, lihtsalt seal leiad ehk kümnest tuhandest ühe, aga Eestis saja hulgast. Ja selles mõttes ongi meie haridus professionaalsel tasandil päris hea – au ja kiitus selle eest kõigile, kes on haridussüsteemi arendanud.
Aga meil on ka midagi puudu. Noh, kui taburetil peaks olema kolm jalga, aga üks on puudu, siis selle peal on väga keeruline istuda – kohe kui tasakaalu kaotad, oled pikali maas. Oleme midagi täiesti ära unustanud ja praegu isegi tundub, et see on kujunenud normaalsuseks – meile ei õpetata koolis, kuidas olla hea inimene. Taipad?

Taipan.
Aga maailmas on kõige olulisem olla hea inimene! See on elamise juures üleüldse kõige tähtsam asi. Olla hea inimene. Ja see peaks olema haridussüsteemi totaalne põhi.

Kas seda saab koolis õppida?
Muidugi saab! Headust, kaastunnet saab õppida ja õpetada, saab sihilikult arendada. Ja see on väga oluline.

Kui lastele on õpetatud, kuidas olla hea inimene, et see on üldse kõige tähtsam omadus või oskus, siis kui nad on lisaks veel kokad, juristid, autojuhid või südamekirurgid, siis see on ju suurepärane. Aga kui me oleme näiteks kasvatanud üles suurepäraste professionaalsete oskustega advokaadi, kellel on täiesti ükskõik, kas ta on hea inimene, siis kas sa kujutad üldse ette, kui suurt kahju võib selline isik teha tervele ühiskonnale!? Südametunnistuseta, jultunud, kainelt kalkuleeriv, väga heade professionaalsete oskustega halb inimene. Ma olen mõnda sellist kohanud.

Aga kuidas oleks seda võimalik praktikas meie olemasolevasse koolisüsteemi sulandada?
Ülilihtsalt! Uus õppeaine juurde.

Kuidas me seda nimetaksime?
Headus!

Oi…
Milleks teha asju keeruliseks? Tiibeti koolides on suur juhtlause „Others before self” ehk „Teised ennekõike”. Nad ongi täpselt sellised, kasvavad taolises vaimus üles – ja tihtipeale on nad teistsugusesse ühiskonda tulles mõistagi väga haavatavad. Minu arvates saab ühiskonda muuta ainult kas suurte kataklüsmidega, mingi revolutsiooniga, kus kõik muutub väga kiiresti, ja see tekitab ju tohutult kannatusi, või evolutsiooniga, aga evolutsioon peab tulema haridussüsteemist ja väärtushinnangute ülevaatamisest. Ja vaimne hügieen! Inimene suudab enda mõttetegevust kontrollida, kuigi see on keeruline ja seda peab väga palju harjutama, aga see ei ole üldse võimatu.

Kuidas see käib?
Me oleme kõik n-ö enda mõtete orjad, me mõtleme kogu aeg midagi (matkib mingisugust pea-pilvedes-uhhuu-maneeri): ma tahan seda… ma tahan sinna minna… ma tahan sellele helistada… ma vist peaksin nii tegema… võib-olla… aga mis oleks kui… Mingid hääled justkui tulevad eikusagilt ja siis jälle kaovad. Selle nimi on monkey mind, ahvilaadne meel – ta kargleb ja teda on väga raske rahulikuks sundida. Ja kui me ei suuda isegi enda meelt kontrollida, mida me siis üldse suudame kontrollida!?

Ja kui me suudame enda meelt kontrollida, mida me siis veel suudame kontrollida?
Siis me suudame kontrollida absoluutselt kõike, sest meel on kõige alus. Seda tuleks samamoodi koolis õpetada.

Mingid mediteerimis- ja mindfulness-harjutused on isegi päris levinud.
Jah, need on tulnud. Aga see on lasteaiatase. Sealt annab areneda põhimõtteliselt lõpmatuseni, kui õpetada inimesi iseenda meelt kontrollima. Mitte teiste. Praegu me ju proovime tihtipeale teiste oma kontrollida, teistelt tähelepanu saada… Me ei suuda mõista, kes me ise oleme, ja põgeneme – ja kui kohtame põgenedes vaikust, mis on meie põhiolemus, siis see kohutab meid niivõrd, et soovime saada mingit tähelepanu ja teha pidevalt ükskõik mida, et mitte olla meie ise. See on suur probleem.

Kuidas suhtuda praegusesse ksenofoobia ja rahvusluse tõusu? Millest see tekkinud on, mis selle taga on, miks see just praegu nii kiiresti levib?
Aga see on ju täiesti loogiline. Ütlen täiesti puhta südamega, ja ma ei taha kellelegi kuidagi midagi pahasti öelda, et meie külas, siin Mustakurmu külas – olen inimestega sellest isegi rääkinud – on enamik kindlasti EKRE valijad.

Mulle kuidagi näib, et neil päevil õnnestub liiga hästi inimeste hirmudega manipuleerida. Lihtne valija on justkui ohver selles küsimuses.
Aga mille ohvrid nad on? Neile meeldib EKRE, neile meeldib EKRE poliitika.

Ja just nüüd on neid nii palju tulnud?
Need inimesed on kogu aeg olnud.

Kogu aeg nii mõelnud?
Ma arvan küll, jaa. Nad usuvadki seda, neid ei ole vaja manipuleerida.

Nüüd neil lihtsalt on, keda valida?
Nüüd on neil lihtsalt platvorm EKRE kujul. Ja see on väga hea. See on loogiline. Meil on ju Eestis sõna- ja mõttevabadus. Ja me ei saa öelda, et see sõnavabadus rakendub ainult siis, kui oled liberaalse mõttemaailmaga.

Sõnavabadus ei puutunud küll kuidagi küsimusse.
Jajaa, aga tihtipeale jääb poliitilisi debatte jälgides selline mulje, et kui olla poliitiliselt korrektne, siis on sõnavabadus, aga kui olla poliitiliselt ebakorrektne või mõelda natukene… noh, ütleme… (otsib sõnu) teises suunas, siis oleks parem, kui need inimesed oleksid vakka, ja meil on nii piinlik ja mis meie välispartnerid ikka arvavad ja nii edasi! No kuulge. See jama on tekkinud sellest, et oleme püüdnud kehastada 25 aastat kedagi, kes me võib-olla veel ei ole või enam ei ole. Oleme püüdnud jätta Eestist teatud muljet, aga see on olnud kindla ühiskonnagrupi põhine.

Missugune see mulje on, mida me jätame?
Noh, selline noor ja edukas inimene, elab linnas, teeb teatud tegevusi. Selle mulje visuaalne kehastus võiks olla näiteks Taavi Rõivas. Aga mul elab siin üks inimene, kes tarvitab väga palju napsi, ta on vene rahvusest, ta nimi on Pavlik, onju. Võtame tema ka, paneme sinna Taavi Rõivase kõrvale! Paneme selle asja tasakaalu ja kuulame, mida tema räägib, mis on tema vaated. Muidugi need kohutavad paljusid, aga need on olemas. Me ei saa panna neid sordiini alla. Eestis ei ole suur häda selles, et meil on erinevad poliitilised parteid, kes päriselt räägivadki küllaltki vastandlikke jutte, vaid selles, et oleme tõmmanud maha mingisugused rinde- ja piirjooned. Ja me mitte ei väitle enam, vaid vaidleme. Ja inimesed kaitsevad lihtsalt oma seisukohti, nad ei arutle.

See pole vist küll iseäranis uus nähtus.
Jaa, aga niimoodi ei saa ühiskonda arendada. Me kapseldume ära oma kapsamaadele ja läheb kaevikusõjaks. See ei vii ühiskonda kuidagimoodi edasi, vaid tekitab paksu verd ja vimma ning siis on „meie” ja „nemad”, „mina” ja „sina”, „linnainimesed” ja „maainimesed”, „kohvijoojad” ja „teejoojad” – neid erinevusi leiab lõpmatuseni. Aga see, mida me peame iga päev alates hommikul ärkamisest kuni magamaminekuni tegema, on omavahel ühisosa leidmine. Ja aru saamine, et oleme kõik inimesed. See tähendab, et me kõik tahame elada õnnelikku elu, keegi ei taha kogeda valu, stressi, kannatusi, depressiooni. Kõik tahavad olla armastatud, austatud – kõigil on täpselt samad põhivajadused. Me tahame tunda, et oleme teiste jaoks vajalikud. Ja häda on selles, et me ei oska niimoodi elada, et tekitame teistele seda head, positiivset õnnetunnet. Siin on erinevaid põhjuseid, näiteks ego, eksole, ja lihtsalt mõtlematus, sõgedus.

Kõik need parteipoliitilised kemplused, kõik need erinevad programmid, kõik need mõttetud ja jaburad vaidlused… Need ei vii mitte kuhugi. Need ainult tekitavad seda segadust, sõgedust ja meeleheidet juurde.

Kas sa ise oled ka mõelnud pärispoliitikasse minna?
Ma kandideerin järgmisel aastal riigikogu valimistel.

Kelle nimekirjas?
Seda ma ei saa öelda, sest pean läbirääkimisi mitme võimaliku nimekirjaga. Ja ükski neist ei ole päris see, kus ma tegelikult kandideerida sooviksin. Sellist nimekirja ei ole üldse olemaski. Aga tuleb vist teha mingid kompromissid. Aga ma kandideerin Tartus, selle olen ära otsustanud, sest olen üsna veendunud, et siin – Võru-Valga-Põlvamaal – minu valijaskonda eriti ei ole.

Mis programmiga lähed?
Olen üle kümne aasta loenguid pidanud ja ka kirjutanud natukene Eesti võimalustest areneda ökoriigina. Ma ei pea selle ökoriigi kontseptsiooni all silmas ainult seda, et hakkame mahetoitu kasvatama, see on kompleksne idee. Seal on kindlasti haridus, teadus, energeetika, elustiil, mõtteviis ja muidugi majandus – eksport-import. Plaanin anda suve teises pooles välja raamatu, mille pealkiri on „Väike roheline raamat”, vot Muammar Gaddafil oli „Roheline raamat”, onju, aga mina teen väikse rohelise raamatu. Tahan esitada seal poliitilise programmi. Ma ei soovi seda kellelegi peale suruda, aga tahan, et see oleks olemas. See peaks olema kompleksne programm, mida võiks hakata ühiskonnas hea õnne korral arutama.

Mina olen lihtsalt üks harimatu maainimene. Elan siin enda hurtsikus, mul on paar lammast ning väike kasvuhoone ja nii edasi, ja ma ei kujuta kuidagiviisi ette, et tulen järsku lagedale tohutu megaprogrammiga ja ühiskond juubeldab ning kõik tulevad lippude ja plagudega välja ja hakkavad mingit suurt muutust ellu viima. Mingeid illusioone mul selles suhtes ei ole. Aga otsustasin kandideerida, kuna teatud valdkonnad on mulle südamelähedased, olen nendel teemadel pidevalt rääkinud ja kirjutanud, lausa nõrkemiseni, ja nüüd – viimase paari aasta jooksul – on mulle hakanud tunduma, et kui kohe midagi veel laiemalt platvormilt ette ei võta, siis teatud muutusi ei ole enam võimalik tagasi pöörata.

Kas lõpuks peab ikka kandideerima, et neid pärismuutusi saaks ellu viia? Kas ei piisa kodanikuaktivismist?
Ma ei tea. See on igaühe enda äratundmise küsimus. Ma arvan, et millegi muutmiseks ei pea kandideerima. Ja eks ole muudetud ka. Olen olnud osaline erinevates kodanikeliikumistes ja neid ka algatanud, ja paljud neist on olnud küllaltki edukad. Eesmärgid on rohkem või vähem saavutatud. Praegu tundub mulle, et, jah, tõenäoliselt ma ikkagi kandideerin. Muidu on jälle liiga vähe, liiga hilja, liiga vaikselt.

[1] Strider, R. 2010. Punane ja must.
[2] Veelgi pikemalt saab sellest kuulata Roy „Ööülikooli” loengus „Elamine kahetsuseta”.