Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.

Meelike (vasakul) koos Karuse viimase jaamaülema tütre Marega. Foto: Heiki Laan

Rongi ei ole Karuse jaam näinud juba 1968. aastast, mil Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudteeliin likvideeriti, aga jaamahoone on alles ja elujõuline. Nimelt leidis selle 2003. aastal täiesti juhuslikult / saatuse tahtel põline linnalaps Tallinnast ehk geograaf-filoloog-rätsep Meelike Naris. Nüüdseks juba teenekas Karuse noorperenaine tunnistab, et oli nagu paljud teisedki mõelnud maale kolimise peale, aga kujutles, et see juhtub kunagi pensionipõlves: „Nagu ikka inimesed seavad suured mõtted ja unistused väga kaugesse tulevikku.” Elul aga olid, nagu öeldakse, teised plaanid.

Lugudearmastus on Meelikese üks silmapaistvaid omadusi, neid on tal palju ja need on suurejoonelised, põimuvad omakorda teiste lugudega ja jõuavad pööraste juhuste või ettemääratuste ning täiesti ootamatute seikluste järel ikka Karusele. „Ju see pidi nii minema,” on fraas, mida kuuleb siin tihti! Nii saan teada täiesti ootamatust suusamatkast nullindate alguse Soomaal, äraeksimisest ja kuuvalgel kodutee leidmisest, Hiinas puude istutamisest, mis osutub hoopis AIDSi vastu võitlemiseks Aafrikas… Ja siis, 2003. aastal oli ta tagasi Eestis ja plaanis osta talumaja. Saatuslikuks sai Ober-Hausi reklaam teeservas, mis sedastas: „Müüa 2-kordne eluhoone koos kõrvalehitistega.” Nii sai Meelikesest talupidaja asemel jaamaülem. Karuse hakkas muidugi ka perenaise edasist saatust mõjutama, läks ta lisaks kõigile varasematele õpingutele veel ju ka EKAsse muinsuskaitset ja restaureerimist õppima, millest sai omakorda alguse palju muudki.

Esiti renoveeris Meelike jaama enda ja sõprade jõududega, kuid toimunud on ka laiemale huviliste ringile suunatud talguid ning restaureerimis- ja loodusehitusalaseid koolitusi. Nii on näiteks koolituste käigus valminud jaamas rakettahi ja kamin, sauna ette ehitatud savist seintega varjualune koos pitsaahjuga, krohvitud seinu ning kaunistatud ruume trafarettmaalingutega. Kuna ideid on palju ja kõike üksi korraldada ei jõua, sai jaama eluolu edendamiseks loodud koos mõttekaaslastega hiljuti MTÜ Karuse Jõujaam. Muu hulgas kavatsetakse jätkata ühiselt traditsioonilisi ehitusviise ja loodusehitust tutvustavate koolituste korraldamise ja arhitektuuripärandi väärtustamise propageerimisega. Meelike lisab: „See ongi põhimõte ja tulevikuvisioon – teha pikemaid koolitusi, kus saab otsast lõpuni mingis protsessis osaleda ja näha ka juba valminud asju.” Lisaks muule pakub jaam ka väiksematele seltskondadele kodumajutust.

Praegune kahe kitse ja kass Mustu omanik tunnistab, et teda ei tõmmanud maale mitte maaelu ise, ta ei tulnud siia mõttega aeda pidada ja kartuleid või loomi kasvatada. „Minu jaoks linnaelu kuidagi ammendus – see elurütm, mis seal tekkis, et nädala sees teed tööd ning nädalavahetusel lased auru välja ja pidutsed. Maal kaob see rutiin ära.”